Esmaspäev, mai 20 2024

Jüri RosenfeldLegendaarne bluusikitarrist, songwriter, psühhiaater. Kas nii sobib või soovid lisada veel midagi?

“Isehakanud legend psühhiaatrilise kallakuga bluusis” oleks vist peaaegu õige. Sõbrad kutsuvad mind “Jurka” või “Rossa”. Kui peaksin loetlema kõiki ameteid, mida olen pidanud, tuleb tõesti pikk nimekiri – mul on 2 TRÜ diplomit: psühholoogia (cum laude 1978- nö. punane diplom, kuid “punane” heas mõttes) ja arsti – (1987). Ma olen olnud ka TRÜ õppejõud. Lugesin loenguid neuro-, üld- ja zoopsühholoogiast ning mh spetsiaalsed kursused ajuassümmeetriast. Olin teaduslik töötaja psühholoogia kateedris, kus tegin eksperimentaalseid töid nägemis- ja kuulmispsühholoogia valdkonnas. Olen olnud Eesti filharmoonia töötaja, medõde neuroloogia osakonnas ja restorani pillimees.

Soomes – olen olnud leibur ehk pagar. Ja sellega seoses oli üks vägagi naljakas lugu, kui üks naistöökaaslane ütles mulle ühel hommikul (ma ei osanud veel soome keelt sel ajal): „We need your shit!“….ja andis mulle purgi!? Selgus, et see oli salmonelloosi proov…. Pagaril ei ju või olla salmonelloosi! Soomes olen olnud ka medvend, transamees (mitte segi ajada transseksualismiga!), sekatyömies (seletab, et sekatyömies on see, kes ei oska midagi, aga teeb kõike, mis talle antakse teha. Ehk ongi kõige otsesemas mõttes lihttööline (sekane työmies) ehitusel. See oli ainukene koht, kus keegi ei öelnud: “Tere tulemast uuesti!”). Noo ja lõpuks olen juba 33 aastat arst psühhiaatrias.

Mida käesoleval ajal ja üldse tänapäeval teed?

Olen juba pensil 4 aastat, aga pean veel privaat-vastuvõttu (erapraksis) 2-3 päeva nädalas Lahtis. Mängin bändiga väga harva, põhiliselt Tallinna meestega Augustibluusil (näiteks aastatel 2022, 2023) või mõnes kohas Tallinnas nagu Kidrakuur. Musitseerin põhiliselt kodus, kui mul viitsimist on. Plaanis on esitada paar lugu Lunge sünnipäevakontserdil ja võib-olla võtan osa ka Pärnu bluusi sündmusest. Kui muidugi kutsutakse.

Millal tundsid, et muusika on Sind päriselt endale saanud, mis sündmused ja valikud selleks pidid juhtuma   (kuidas isa ja ema ja kodu mõjutas)? Millal murdis Sinu maailma sisse blues? Oled tegutsenud väga paljudes kollektiivides. Kõik need pole sugugi olnud bluusibändid. Sind on köitnud rock ja funky ja reggae jpm. Kuidas ja läbi missuguste bändide Sa oma lemmikud üles leidsid?

Pildil mina ja mu vanem vend Igor umbes 14-15 aasta vanuselt. Algas kitarri õppimise pidu…sellest arusaamisega läks aega, et The Beatles ei mängi vene häälestusega kitarril ja ei kasuta seitsmekeelset kitarri. Foto erakogust

Ema ja isa toetasid võimetekohaselt mind ja minu vanemat venda selles, sest nägid vist, et me oleme tõesti inspireeritud asjast. Olid muidugi selleski omad vastuolud jne. Aga lõppude lõpuks ei takistanud keegi mind oma muusikalist stiili arendamast nii, kuidas ise tahtsin.

Ma arvan, et olin kusagil 12-aastane, kui kuulsin Beatles’i “I saw her standing there” Raudteetöötajate klubis proovi teinud bändi esituses, kus alumisel korrusel /või keldris õppisin taas mingisugust nõmedat etüüdi klassikalisest muusikast kitarriõpetaja juhendamisel. Sellest momendist alates sain aru, et ma ei taha mängida ükskõik missugust muusikat, vaid just sellist, mida bänd esitas. Ega ma ei saanud siis isegi aru/ei teadnud, mis muusika stiil see on, aga tegelikult see oligi kiirendatud bluus nii kui rock´n´roll seda ongi. Nii “salakavalalt” biitlite kaudu kõigepealt see tuli/murdis minu maailma. Peaaegu samal ajal sain võimaluse kuulata ka päris bluusi erinevates variantides – Howlin’Wolf, Muddy Waters, Jimi Hendrix, ”The Allman Brothers Band” – Sergei Brehhovi juures, kellel oli võimalus saada originaalplaate välismaalt. Mäletan tänini selle kogumiku nime – “News of the Blues”, aga kahjuks ei ole siiani seda netist leidnud.

Tõesti olen mänginud väga mitmes koosseisus, aga mainimata on peaaegu kõik Tartu restoranid, kus mängitud sai : “Sigma”,”Volga“, Üliõpilaskohvik, “Kaunas“,”Tarvas“, “Püssirohukelder”.

Siin on esimene koolibänd “Orion”.

Pildil vasakult paremale mina, minu vend, Sergei Popov (bass), Vladimir Aleksejev (trummid) Foto erakogust.

Põhimõtteliselt selles koosseisus algaski minu jaoks aktiivne bändielu. Loomulikult see päris esimene koosseis oli dünaamiliselt ja dramaatiliselt ajas muutuv. Tegelikku bluusi repertuaaris veel ei olnud, kuigi päris mitmed CCR  (Creedence Clearwater Revival A.A.) lood ongi rock-bluesi klassikud. Näiteks “Before you accuse me”- seda sai mängitud; ”Night time is a right time”- seda sai kuulatud jne. Mängisime tantsuks põhiliselt Raudteetöötajate klubis ja pärast “Sõpruses“, kus meiega ühines Guido Sooläte lauljana, vahepeal Enn Kirsa jt. Paralleelselt muidugi toimetasin restoranides „kehana“(„keha“ -see on pillimeeste slängis asendusmuusik, kes valdab pilli ja repertuaari nii palju, et asendada jooksvalt põhipillimeest, kes peab samal ajal olema tähtsama esinemisega mujal. A.A.)

Suur samm edasi oli võimalus mängida “Fix’is”, kuhu mind isiklikult kutsus Väino Land, mille eest talle suur tänu ja kummardus. Seal vist mängisin esimest korda mõned korralikud rhytm and blues lood. Näiteks Silvi Vrait esitas fantastiliselt “Why I’m singing blues”, mina proovisin “Ask me no questions” ja muud. Minu jaoks oli tähtis ka see, et Fix suhtus väga positiivselt oma loomingusse. Sellel ajal kirjutasin kindlasti umbes 10 nn “oma laulu”, sõnad kirjutas geniaalne ja ainulaadne rock-luuletaja/basskitarrimängija-Juhan Sütt. Paar lugu jõudsid ka Fixi esimesele plaadile – ”Ulila”ja “Tuli” – Evald Raidma ja Viktor Vassiljevi sättes.

See foto on ajast kui Väino Land vallandati  Fixist ja ta tegi uue bändi Repriis, kus mängisid siis ka mõned Fixi (endised ja tulevased) muusikud Viljo Tamm, Madis Kütt, Jüri Rosenfeld.
Ees paremal legendaarne diskor Ülo Kurm. Foto Valeri Parhomenko
Jüri Rosenfeld, Silvi Vrait Foto erakogust

Ansambel Kolmikhüpe – see bänd oli pühendatud musale, mis meile endale meeldis tänu Aivar Tommingale ja Aleksander Sõrtsovile. Väga mittekommertslik muusika eklektilise soustiga erinevatest stiilidest, kus ka väga palju oma lugusid. Siin sai tõesti jämmitud bluusi ja fusion teemadel. Ka torud olid kaasas Elleri koolist, kus Sõrtsov ja Beschotnov sel ajal õppisid. Paraku probleemiks osutusid pidevad koosseisu muutused ja puudulik materiaalne pool, sest mänge praktiliselt ei olnud põhjusel, et keegi ei viitsinud sellega tegelda.

Ansambel Kolmikhüpe tuumik Jüri Rosenfeld, Aivar Tommingas, Igor Beschotnov, Ove Maidla, Aleksander Sõrtsov Foto erakogust
Kolmikhüpe in action Tartu muusikapäevädel: 1981a.”Vanemuise” kontserdisaali laval. Pildil vasakult paremale : Igor Beschotnov, Aivar Tommingas, Jüri Rosenfeld, Uko Paabumets, Ott Kask, Kaupo Hell, Alar Salurand. Foto erakogust.

Paralleelselt „Kolmikhüppega“ mina, Sõrtsov ja Ove Maidla hakkasime tegema koostööd “Suveniiris“ Heldur Jõgiojaga, kes oli väga haritud ja hea inimene igas mõttes. “Suveniiri” kaudu oli võimalus tutvuda Artur Rinne, Voldemar Kuslapi ja „Kuldse Trioga“. ”Suveniir” oli  teatud mõttes “Kolmikhüppe” peegelpilt. Või siis “Suveniir” oli kõik see, mida „Kolmikhüpe“ ei olnud. Heldur Jõgioja kirjutas sõnad mõnedele minu lauludele.

Heldur Jõgioja ja Jüri Rosenfeld Foto erakogust

“Tartu”…Kolmikhüpe

Siin üks minu laul Rein Kure esituses: “Ära lahku”…

3.4 Suur samm edasi oli ans.Muusik Seif, kus sai mängitud päris oma bluusi ja klassikalist “Got my Mojo working”. Seiklustest Venemaal võiks kirjutada eraldi raamatu.

Ansambel Music Seif .Pildil Tõnis Mägi (Mäx), Jüri Rosenfeld, Margus Orav, Elmu Värk, Jaak Ahelik Foto erakogust.
Tõnis Mägi ja Jüri Rosenfeld ans. Music Seif Foto erakogust

Nooremad muusikud ilmselt ei suuda seda jaburust ettegi kujutada, mida kogu Nõukogudemaa endast toona kujutas. Võid Sa meenutada mõnd eriti ogarat vahejuhtumit või mälupilti?

No parimad jutud jäävad bändi teada ( pikantsemaid seiklusi avalikult ei jagata A.A.), aga näiteks mõnigi lugu on nagu anekdoodis: Keegi oli näinud Gruusias mustal turul kohalike poolt tehtud  plaati Mäksi lauluga “Pimedale muusikule”, kuhu peale oli kirjutatud –„Soome laulja Jaak Joala esitab oma laulu “Kurdile kunstnikule”“

Nalja sai meil mitut puhku Mäxiga (Tõnis Mägi), kellelt mitu korda küsiti restoranis: „Kas olete tõesti Jaak Joala?“ Lõpuks andsime järele ja ütlesime,  et on küll Jaak…..ja vastus oli huvitav: „Küll on ta väga Mäxi moodi!?“

Või siis kuulutus kalmistul: “Omavoliline laipade matmine on kategooriliselt keelatud!”

Veel jõudsin kaasa teha ansamblis “AAA” (Anne Adamsi Ansambel). Paar minu laulu lisan sellest ajast ka.

Elmu Värk ja Jüri Rosenfeld ans. Music Seif Foto erakogust

Jaa, Ülar Tikk manageeris ja mängis klahvpille, siinkirjutaja laulis ja mängis basskitarri ning Paavo Pihlak tegi helindajatööd. Tore koostöö oleks küllap jätkunud veelgi, aga abiellusin, jäin peatselt lapseootele ja see ning bassimäng kokku ei sobinud, tuli teha paus. Siiski oli ka see pooleteiseaastane periood tore aeg. Jõudsime käia ka stuudios salvestamas kus meil oli abiks veel klahvpillidel üliandekas Andrei Dolgihh.

Paavo Pihlaku ja Rein Vildi  abil salvestasin paar olulist stuudioprojekti „Blues Museum“ ja „Beatles imitation“ Bleeding heart (Elmore James)

Fab Four-4ever

Viimane ametlik bänd minu jaoks oli “Justament”, kes päästis mind sügavast depressioonist ja osaliselt alkoholismist. Siin õnnestus ka paar oma lugu teha: “Talgu teel”

ja “Meie aja kangelane”.

Ansambel Justament (üks viimaseid fotosid, vaade tagant poolt, sorry) Rock Summeril, Andy Marder ja Saviauk veel kaasas. Foto erakogust
Justamendi kalender

Soomes olen mänginud kolmanda järgu (populaarsuse mõttes) amatöörbändides, millest ei ole vaja siin rääkida, sest ei ole tulnud Soome kitarri mängima. Olen Soomes isegi ühe rootsikeelse plaadi teinud Diana Bredenbergiga.

Hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal Sind viimati muusika eest tänati ja kiideti?

Kidrakuuris oktoobris 2023 Tallinnas.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Neid on tõesti palju. Iga pillimees, kellega mul oli au mängida, on mind otseselt või kaudselt mõjutanud. Kui kedagi esile tuua, siis Enn Kirsa, Evald Raidma, Silvi Vrait, Tõnis Mägi, Andres Põldroo.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab Sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust? Meil on siin noorema põlvkonna psühhiaatreid ka kitarristide seas, kas on tunda teatavat hingesugulust?

Minu jaoks kõige tähtsamad on raskesti defineeritavad mõisted : nagu drive, feeling, groove, swing, musikaalsus. Proffidel on kõik need asjad korras erinevalt harrastusmuusikutest.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid, (kui avalik koht, siis kes võiks olla sel ajal laval)?

Võib-olla mingi pime baar, kus mängib korralik blues- või jazzibänd. Hea meelega kuulaks veel kord Jeff Becki, Coco Montoyat, Santanat.

Nimeta/soovita pala, plaati, kontserti, mida Sinu arvates peaks iga hea kitarrist kuulama, samuti mida oled avastanud viimasel ajal heast muusikast?

Oh, siin oleks palju, mida “peaks”, aga lühidalt minu valik on :

Klassika -1.Pat Metheny “Are going with me?”

Minu jaoks uus talent ja tõusev täht – 2.Billy Strings “ Dust in a baggie”

Mis on Sinu poolt salvestatud või ka Sinu enda sulest ilmunud palad/plaadid/videod, mida suurima heameelega esitleksid (lisa lingid )

Don’t give a damn

Black Lace https://www.soundclick.com/music/songInfo.cfm?songID=6010668

No other man will do https://soundclick.com/share.cfm?id=13952627

Golden years (Talguteel) https://soundclick.com/share.cfm?id=3159976

Kuidas Soome poolt vaadates Eestis tegevmuusiku elu tundub? Mis võiks paremini korraldatud olla?

Selle koha pealt on mul raske kommenteerida, sest ei ole nii tähelepanelikult jälginud asja. Siin jään vastuse võlgu.

Mäletan juba ammustest aegadest, kui koos Tartus bändi tegime, Sinu vaimustavalt head huumorisoont kui väljasõitudel bussis loksudes tõlkisid vingeid nalju ja pajatasid Venemaa reiside muljeid. Meie kuulasime nagu Meelejahutajat. Mida tänasel päeval soovitaksid muusikutele, kui elu ise kipub ümberringi olema sageli nagu hea või halb anekdoot (nagu uudiseid kuulad) ja olud majanduses hakkavad paratamatult kanduma ka kultuuri ja meelelahutusse. Missuguste naljadega hoida meeleolu reibas või kuidas enda vaimu tervena hoida?

Minu arvates peab aru saama, kes me oleme ja milles meie probleemid päriselt on. Viimati saadud pildid James Webbi teleskoobiga näitasid, et peale meie näib maailmakõiksuses veel umbes 2 triljonit galaktilist moodustist olevat. Või siis Honoré de Balzac’i sõnul: „Inimese elu lähedalt vaadatuna on tragöödia, kuid kaugelt vaadatuna – komöödia.“  Kui saad sellest aru, siis vaim püsib kindlasti tervena…:)))

Kui saaksid valida oma unistuste bändi ja sellega tulla Augustibluusile või Pärnu või Tartusse, siis kes seal mängiksid?

Kindlasti Mati Vaarmann ja kõik teised (võimaluse korral). Neid on palju, kellega võiks ja kellega tahaks, aga siin on kahjuks nii kui “vanasti” naistega…ikka kuidagi kokku ei saa :)))

Kus Sinu tegemistel saab silma peal hoida?

Koduleht: https://soundclick.com/grandjury

Previous

MUUSIKUD MUUSIKAST: Sten Valdmaa

Next

MUUSIKUD MUUSIKAST: Sulev Sulliwan Müürsepp

Check Also