Laupäev, juuli 13 2024

Sulev Sulliwan Müürsepp on laulja, kitarrist, songwriter – kuidas soovid, et Sind esitleksin?

Olen sündinud 1970.a. 3. detsembril ja praegu 53-aastane (viimane tärmin on kahjuks ajas muutuv) muusik, kes tegutseb kitarristi, pianisti, laulja, helilooja, tekstikirjutaja, produtsendi, heliinseneri ja muusikapedagoogina.

Lõpetasin Nõmme lastemuusikakooli klaveri erialal ja hiljem õppisin Tallinna Konservatooriumis mõned aastad koorijuhtimist ja muusikapedagoogikat.

Kontsi sisseastumiseksamite ajal üritasid nad mind kaaperdada pianismiga tegelema,  kuna olin tolle aja kohta suht kiire ja tehniline. Aga ma …. jummal tänatud… ei läinud siiski liimile. See oleks olnud ilgelt julm treening ilgelt vales suunas ….just minu jaoks.

Kontsi ma ei lõpetanud, kuna tekkisid erimeelsused tolleaegse poolearulise kateedrijuhatajaga. Aga juba tollel ajal tegutsesin vähemalt neljas või viies bändis ja nii on paraku asjad jäänud siiani.

Millal (kui vanalt, mis sündmusega seoses vms) tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?

Oma esimesed surematud hitid kirjutasin vast 12-aastaselt. Neist kaks on siiani meeles. Üks oli inglise keele õpikust miski naljaka naivistliku loodusluuletuse tekstile ja teine juba Juhan Viidingu tekstile “Kolimine”.

Klaveritunnis mängisin need õpetajale ette … ja see läks kittus direktorile ära, et mingi helilooja on majas. Nõmme lastemuusikakoolis oli tol ajal direktoriks helilooja Vello Lipand, kes asus mind kohe pinnima ja käskis muudkui ette mängida… esimene lugu kõlas nagu tolleaegne estraad, mida sel ajal katkematult raadios lasti ja sellega jäi boss rahule. Teine aga oli bluusilaadis, mis ajas ässa ärevaks … ja lõppes loenguga, et see blues pole nigu mingi õige musa … ja need elektrikitarrid ei ole nagu ka mingid õiged asjad.

Ja vaata nüüd seda Grapsi seal telekas … karjub nigu aff … Ja mängis siis mulle sama loo lihtsalt sirgelt ette …. ilma minu pooltoonideta … Sitt oli. Pärast kutsus mind veel mõned korrad enda juurde koju Mustamäele, kus ta mulle rääkis komponeerimisest ja heliloomingust ja helilaadidest jne … Kuid ei saanud minust ikka korralikku 13-aastast nõukogude standarditele vastavat noorheliloojat … paraku.

Aga see Grapsi röökimine ja see kidravärk oli mulle millegipärast vägagi meelepärane. Ju ka sellepärast, et koduski tolle vaese mehe kohta midagi head ei räägitud. Aga keelatud viljad …ohh! ohhoo! … on ju teadagi õite magusad.

Kuidas Sinu bänditegemine algas? Mis koosseisud, ansamblid sooviksid ära märkida ja millega tänasel päeval tegeled?

Tallinna 61.Keskkoolis oli bändi kola. Ja trummid ja mikrofonid ja pult … ja veel igasuguseid asju. Asusime neid kohe erilise agarusega läbi laskma, et koolielektroonik Matil oleks ikka korralikult tööd.

14-aastaselt hakkasin kidrat omal käel õppima ja kirjutasin kohe oma elu esimese heviloo “Öine Patrull”.

Accept, Iron Maiden, Manowar, AC/DC, Judas Priest, Dio, need kõik olid bändid, mida pidi kuulama. Kõigil klassivendadel oli vihiku tagaküljel lääne hevibändide nimekiri. Kellel oli kõige rohkem … see oli kõige kõvem mees.

Kusagil keskkooli ajal hakkasime sõpradega käima TPI Rockiklubis, mida vedasid Immo Mihkelson, Andres Jõesaar ja Olavi Pihlamägi. Seal sai juba väheke adekvaatsemat infot bändide ja ka erinevate musastiilide osas. Seal oli koos paras punt hevimehi, progevennikesi, punkareid ja vist isegi mõned futuvennikesed, kes omavahel siis muusikat jagasid ning selle üle targutasid.

Selleks ajaks oli juba olemas koolibänd “Aranea”(ladina keeli tähendab ämblikku), kus ma mängisin kitarri ja olin juhtiv helilooja. Loomulikult heavy metal. Muud polnud küll mõtet teha. Kõik ülejäänud musa oli kuidagi lahja … ja sült. Kahjuks pole selle aja salvestisi enam kusagilt võtta … saaks korralikult naerda … Kurat, kui lollid me ikka tol ajal olime … aga see eest ülimalt tõsimeelsed.

Kui Saller oli peale sõjaväge tulnud meie kooli kitarriõpetajaks, muutsime me oma koolibändi “Aranea” nime ansambliks “Zen”. Käisime isegi raadiomajas salvestamas, aga need lood, mida tookord salvestasime, on paraku kahjuks kaduma läinud.

47.keskkooli live Sulev Müürsepp 17a Foto erakogust

Juba siis liitus meiega Argo Tanipere, kes oli meist pea 10 aastat vanem… ja tal oli hullumeelne muusikakollektsioon. “Zen” esines suhteliselt edukalt tolleaegsetel festivalidel …. mida sel ajal ikka toimus.

Ansambel Zen peale keskkooli. Foto erakogust
Festival Noortemuusa Kadriorus. Sulliwan ja Argo Tanipere. Foto erakogust

Umbes samal ajal ühinesin heavy bändiga “Paan”, kus ma mängisin vahelduva eduga nii kidrat kui klahvpille. „Paan“ oli juba pisut kuulsam bänd ja isegi juba esines aegajalt mingites kohtades. Näiteks TPI Rockiklubis, Nõmme kultuurimajas, “NoorteMuusa” nimelisel festivalil ja nii mõningatelgi Riho Baumanni poolt korraldatud noorte bändide väljasõitudel Eesti linnadesse.

„Paani“ põhikomponist oli bassimees Margus Ermast ja mingi perioodi mängisin seal koos Elmar Liitmaaga, kes tegi samal ajal Raplas bändi “Refleks”.

Olid kõvad heavy peod. Kõrvalkoolis, Tallinna 10. Keskkoolis, hakkasid mingid noorukid tegema ansamblit “Terminaator”, millega ma peagi ühinesin. Kuna ma olin ise samuti käinud oma esimesed 7 klassi 10-ndas keskas, siis ma neid kõiki ju tundsin. Jaagupiga esinesime koos juba 6-ndas klassis koolidevahelisel võistlusel “Põuavälk” (Jaagup on minust küll 2 aastat noorem), kus Jass laulis, mina mängisin klaverit ja akustilisi kidrasid mängisid minust neli aastat vanemad Hendrik Saller ja Margus Ristmets (Clint), kellega me oleme nüüdseks akustilist kitarriduot “Sulliwan ja Clint” teinud üle 30 aasta.

See Salleri ja Clindi kidramäng tundus tol ajal kohutavalt kadedusttekitavalt lahe ja ajas mind ise oma käe peal proovima … mida tegema ma ka jäin.

„Terminaator“ aga hakkas salvestama Linnahallis …..ja nii mõnedki lood on sellest ajast alles. Ja Termikas esines juba mõned korrad ka telekas … nii et me olime ikka tehtud mehed …

Termikas: Eimel Kaljulaid, Margus Valk, Tõnu Väärtnõu, Jaagup Kreem, Sulliwan, Sven Valdmann Foto erakogu

Paralleelselt Termikaga hakkasin 61.Keskkoolis tegema uut heavy bändi “Spanish Castle”, mis oli peaasjalikult minu loomingut mängiv kollektiiv, millele ingliskeelseid tekste tegid näiteks Leho Verk, Ivan Makarov jpt.

Kui Hendrik Saller tuli sõjaväest, sai ta tööle 61. Keskkooli bändijuhendajaks ja pani kokku bändi “PaBach“, kus me tutvusime Mihkel Raua, Jaanus Raudkatsi,  Ivar Liinevi ja teistegi muusikutega, kes meie prooviruumis harjutamas käisid. Eks nad ikka eeskujuks olid…..

Kuna Saller hakkas peagi mängima ansamblis “Vanemõde”, siis käisin nii mõnedki korrad temaga mängudel kaasas ja mu tutvusringkond muusikute osas laienes kõvasti.

Sulliwani nimi tekkis mulle Hiiul nr.33 bussis sõites Metsa ja Pargi peatuse vahel, kui meie „Spanish Castle“ manager Andreas Lukin nimetas mind lolli peaga Sulliwaniks. Nii ka jäi.

Peagi hakkasime tegema akustilist bändi “Sulliwan Unplugged”. Algul neljakesi … Maku (Margus Kulden) laulis, mina ja Clint mängisime akustilisi kitarre ja klassivend Boa bassi … põhimõtteliselt „Spanish Castle“ tuumik. Hiljem lisandus trummar Kristjan “Kotkas” Mäeots. Unpluggedi laine oli saabunud ja meil läks selle harjal seilates päris kenasti. Mängisime lääne akustilisi rokkballaade, kuid meil oli minu muusikal baseeruv oma kava ikka kah olemas. Ilmus „Sulliwan Unpluggedi“ esimene kassett ja mänge toimus … nii, et jäi mulje, et muusikuna võib isegi justnagu ära elada.

Sulliwan Unplugged noored kuked Martti Mikk, Kristjan Mäeots(Kotkas), Sulliwan, Margus Kulden, Margus Ristmets

Umbes samal ajal töötasin hotellis “Olümpia” ka pianistina nii lobby baaris kui ka teise korruse restoranis, kus muuhulgas mängisid ka Margus Kappel, Tõnu Naissoo, Urmas Lattikas ja Vardan Ovsepian. No arvata on, et ma kõige tehnilisem ja geniaalsem neist ei olnud … aga jalaga ka ei pandud …

Urmas Alenderiga tutvusin Tallinnas plaadimäel vast kaks aastat enne tema hukkumist. Lugu on aga selles, et “Sulliwan Unpluggedi” trio koosseisus Maku, Sulliwan ja Clint mängis juba parvlaev “Estonia ” Irish pubis. Ühel päeval helistas aga Ari Dubin, kes tollel ajal oli meie ….nii öelda mänedžer laeva asjus … ja ütles, et nihutame pisut graafikut … et las Alents, kellel ei ole Rootsis korralikult tööd, teeb üksinda need 10 päeva meie asemel.

Paraku jäid need kaks kontserti seal laevas tema viimasteks …

Umbes samal ajal liitusin Joel Steinfeldti bändiga “Apostel Joel Grupp”, kus tuli mängida hoopis teistsugust muusikat, kui senini olin teinud. Aga see oli huvitav ja arendav ning sundis kuulama erinevaid maailma artiste ja kidramehi, et kuidas nad … nii öelda vaiksema ja rahulikuma muusika vallas toimetavad. Sellest ajast on mul suur austus ennekõike David Gilmouri vastu.

Umbes samal perioodil mängisin ka ansamblis “Los Fontaneros”, mis oli sisuliselt Kojamehe “Kulo” jätk … lihtsalt veidi teiste muusikutega.

No Kojamehega on alati lõbus ja rockenroll olnud …

Kuna mängisime erinevate bändidega “Guitar Safaris”, tutvusin seal Jaak Joalaga, kes oli üks omanikest ja istus õhtuti tihtipeale seal, et bände kuulata.

Palusin teda, et ta abistaks mind veidike minu laulmiskarjääri osas, kuna olime „Sulliwan Unpluggedi“ kõrvalt hakanud tegema akustilist kitarriduot “Sulliwan & Clint”, kus mina olin ka laulusolistiks. Jaak kutsus mind endale külla ja peale kohvi ja tilgakest konjakit lausus, et ma olen sind kuulanud küll ja midagi erilist polegi sulle õpetada … et mingeid Claptoni lugusid laulad normaalselt ja mingeid bluuse ka … aga ära oma häälematerjaliga päris igale poole ka roni … proovi jääda omadesse piiridesse, siis on OK … ja laula võimalikult palju … ja salvesta … ja siis kuula. Seepeale andis ta CD-plaatide peal mulle meeletu hunniku muusikaprogramme ja seletas, kuidas nendega toimetada. Sinna juurde käis veel soovitus, et “read the fucking manual” … seda küll päris mitte nende sõnadega, aga ikka sinnapoole.

Võtsin soovitusi kuulda ja nüüd, mingi 25 aastat hiljem, võin vist öelda, et saan selle neetud salvestamisega juba väheke toime.

Põhilised mängimiskohad tollel ajal olid “Von Krahl”, “Amigo”, “Guitar Safari”, “Diesel Boots”, “Hell Hunt” … ja veel paljud kõrtsud ja kõrtsukesed üle vabariigi.

Sulliwan&Clint Foto Erakogust

“Cafe Amigo” avamise aegu panime Kersti Kuuse ja Artur Skrõpnikuga kokku bändi “Backdoors”, mis mängis üle 10 aasta peaasjalikult nii “Amigos”, kui ka igal pool mujal. Tegemist oli partybändiga, mis mängis valdavalt covereid, kuid olid ka mõned oma lood.

Umbes 1997.a. paiku moodustasime koos Kalle Koppeli ja Margus Ermastiga kaasaegsemat muusikat mängiva bändi, millel nimeks sai Massix. Lauljaks oli Eve Pärnsalu  ja trumme mängis Dmitri Dmitrenko.

Kasutasime livedel ka juba arvutis tehtud põhju ja helipilt oli kohati üsna kirju ja huvitav. Massix mängis edukalt mitmetel festivalidel ja välja tuli ka plaat “Pigilind”.

Ansambel Massix koosseisus Sulliwan, Eve Pärnsalu, Dmitri Dmitrenko, Margus Ermast, Kalle Koppel. Foto erakogust

2000.a. alguses sai loodud rockband “Zoo”, kus lauljaks oli Urmas Podnek ja mis mängis valdavalt minu lugusid. Olid küll mõned esinemised, aga see periood ei kestnud kahjuks kaua.

Umbes 2004.a. helistas mulle Tõnu Aare ja kutsus mind mängima laevale, et teha akustilist kitarriduot, mida tegimegi umbes 3 aastat. Mõlemad laulsime ja mängisime akustilist kidrat. Seejärel hakkas ta mind kasutama ansamblis “Apelsin”, kui näiteks Jaan Arder ei saanud mingil põhjusel tulla või näiteks Allan Jakobi, kes mängis klahvpille, oli mõnel muul mängul. Muuseas olen “Apelsinis ” ühe “Sossi klubi” mängu ka bassimehena mänginud … ja ellu jäin.

“Apelsinis” mängides õppisin oma eluks kuradi palju, kuna kõik härrad olid minust vähemalt 15 – 20 aastat vanemad. Toimetasin seal vähemalt 7 aastat kuni Vilipere Sassi surmani.

Umbes 2005.a. liitusin laevabändiga “Icebreakers”, mille tuumikuga – Jaanus Tüli, Andrus Uuspõld ja Margus Jürisson – mängime ka praegusel ajal.

Ansambel IceBreakers trio Jaanus Tüli, Sulliwan, Andrus Uuspõld Foto Kris-Diana Karjane

Veidi hiljem mängisime trioga: Kersti Kuusk, Margus Kappel ja mina, laevade peal umbes 3 aastat.

Laeva peal mängimisega kaasneb alati see hea asi, et tahes-tahtmata käiakse teiste eest nii öelda “kehaks”. Tänu sellele olen koos mänginud väga paljude väga heade professionaalsete muusikutega, kellest nimekiri oleks lõputu.

Olen toimetanud ka session kitarristina ja mänginud erinevate artistide plaatidel … ennekõike kitarre. Sellesse nimekirja kuuluvad kindlasti Karl Madis, Mait Maltis, Anne Veski, “HnD”, Sulo, Jüri Homenja, Ane, Armin ja veel paljud teised.

Kuna mul on oma helistuudio, on nüüdsel ajal sellist tööd kõvasti kergem teha kui muistsetel aegadel, sest kogu töö käib üle interneti.

2007.a. valmis minu siiani ainuke sooloplaat “Sulliwan”, kus mängivad minu lugusid vägagi väärikas kamp pillimehi: Tõnu Aare, Aleksander Vilipere, Margus Kappel, Peeter Malkov, Andrus Uuspõld, Kristjan Mäeots, Viktor Vassiljev, Erki Sepp.

Kusagil 2010.a. kanti moodustasime sõprade ja mõttekaaslastega peaasjalikult minu loomingut mängiva rockbändi “Bande”, kus teiste hulgas lõid kaasa endine ja suurepärane “Smilersi ” trummar Jami ja Angela Aak. Laulmine ja kidramäng olid selles bändis minu kanda. Me küll salvestasime mõned lood, kuid tundus, et aeg polnud sellise bändi tarvis veel küps.

Sulliwan Rock Cafe laval Bandega Foto erakogust

Mõni aeg hiljem panime kokku rocktrio “Sulliwan, Eimel ja Raudkats”, mis sai hiljem nimeks “S.E.R“, kuid kui lisandusid Clint rütmikitarril ja Avo Ulvik klahvidel, sai bändi nimeks “S.E.R.Q.”

Umbes 2013.a kanti pidin salvestama folkduot “ÖÖsorr”

Saime plaadi valmis ja läks kuidagi nii, et ma hakkasin selles folkbändis, mis peaasjalikult mängib kitarristide Aare Pai ja Priit Ööveli omasid lugusid,  löökpille mängima ….ja teen seda siiamaani. Lisaks olen mõningad lood neile ka kirjutanud. Basskitarri mängib selles bändis kallis sõber Clint.

ÖÖsorr 2019

Ansambel Öösorr: Priit Öövel, Sulliwan, Clint, Aare Pai. Foto erakogust

2016.a. käisin küllaltki lõbusal reisil Liibanonis üsna Iisraeli piiri lähedal. Seal asus United Nationsi (UN) sõjaväe rahuvalvebaas, kus me mängisime mõned kontserdid. Seal oli eestlasi, britte ja soomlasi ja nad läksid bändi keika peale ikka üsna lolliks. Heas mõttes muidugi … Bändi nimeks oli “Misjonärid” ja koosseis järgmine – Jaak Ahelik trummidel, Andrus Uuspõld basskitarril, mina kitarril ning Simmu Vasar ja Peep Gerashenko trompetitel. Bänd põhines Eesti Kaitseväe orkestril ja sellel oli üsna lustakas ja lõbus koosseis. Viibisime seal vist 10 päeva, elades sõjaväebaasis mägedes, kus kehtisid sõjaväebaasi reeglid. Joomist ei tohtinud peale kella 23 enam tilkagi olla. Ei tohtinud … aga oli ikka … vähekese … vaikselt …

Misjonärid Liibanonis ja Tallinnas

Hilisemast ajast …. 2019.a. panime uuesti kokku „Sulliwan Unpluggedi“ algse koosseisu.

Sulliwan Unplugged tv2. Foto erakogust

Nimelt laulja “Maku” Margus Kulden ei osalenud vahepealsel ajal meie bändi tegemistes. Aga nüüd koosseisus Sulliwan – kitarr ,vokaal; Maku – vokaal, nat. kitarr; Jaanus Raudkats – basskitarr; Clint (Margus Ristmets) – 12 string nat. kitarr ja Toomas “Törlep” Pae – trummid, toimetame üsna usinalt uute lugude salvestamise ja mõningase kontserttegevusega.

Sulliwan Unplugged: Törlep, Clint, Maku, Sulliwan, Jaanus Raudkats 2020 Foto erakogu

Seisuga 2023 on väljas 4 singlit koos videotega … ja aastal 2024 loodame välja anda plaadimaterjali uute originaalloomingust koosnevate lugudega. Youtube’is on üles pandud meie täispikk kontsert Sulliwan Unplugged Live Von Krahl 2019. …Igatahes töö selles sektsioonis praegusel ajal käib…ja loodame parimat.

Umbes 2020.a. moodustasime Eimeliga (Kaljulaid) valdavalt meie omaloomingut mängiva akustiliste kidrade duo “Sulliwan & Eimel”.

Praegusel ajal teen Võrus ühte üsna huvitavat bändi. Ja me tunneme puudust ühest korralikust heavy kitarristist. Bändil hetkel veel nime ei ole … aga tõenäoliselt saab selleks “Metal Metuusala”.

Mängime peamiselt klassikalist heavy metalit …”Judas Priest”, “AC/DC”, “UDO”,

“Accept”, “Ozzy”, “Dio” … kui ka mõnesid kaasaegsemaid grunge lugusid … näiteks “Alice in Chanis” ja “Audioslave” repertuaarist. Lauljaks on selles raskes ametis legendaarse Võru heavybändi “Hetero” solist Peeter “Pepe” Saar, kes on vast kindlasti vähemalt Eesti kõige võimsam ja kõrgem heavy metali laulja …  ja meeletult pika kogemuste baasiga.

Tegutsen samaaegselt ka laulutekstide kirjutajana vägagi erinevatele koosseisudele ja arvuti näitab praeguse seisuga hirmutavat 274 valmis teksti.

… aga ega kõik, mis hiilgab, pole veel kuld …

Viimastel aastatel mängin tihedamini ansamblites “Sulliwan Unplugged”, “S.E.R” ja “S.E.R.Q.”, “Icebreakers”trio, “Sulliwan&Clint”, “Sulliwan & Eimel”.  Aegajalt mängin ka üksinda.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal tuli elu esimene tunnustus ja millal sind viimati kiideti muusika eest?

No kindlasti oli kohutavalt palju kasu Gunnar Grapsiga tutvumisest juba üsna põrsapõlves. Gunn ei targutanud kunagi, et kuidas peab õigesti tegema ja mida ei või teha. Kiitis takka ja andis nõu kui küsiti … ja oli selline hea semu. Temas polnud noorte pillimeeste vastu mingit upsakust ega üleolekut … kuigi meie vaatasime teda nagu jumalat … alt üles.

Kindlasti vestlused ja istumised Margus Kappeli, Tõnu Aare, Boris Lehtlaane, Priit Pihlapi ja Viki Vassiljeviga … ja veel paljude võimsate vanema generatsiooni pillimeestega on andnud mõtlemiseks alust küllaga. Teinekord lihtsalt jutu sisse torgatud paar sõna võib su mõttemaailma päris korralikult muuta … ja loodetavasti ikka ja alati heas suunas.

„Terminaatoriga“ võitsime kunagi ammu ära mingi Noortebändi nimelise festivali ja kusagil Lätis Ventspilsis toimunud festari.

Aga kõige suurem tunnustus on minu meelest see, kui sul on võimalus tunda meie Eesti võimsaid vanema generatsiooni pillimehi. Nendega vesteldes selgub alati tõde … ja tihtipeale on see nii lihtne, et selle peale ise ei tulegi. Endast vanemaid peab kuulama … sest nad on igaljuhul seal juba ära käinud … kuhu sa ise oled teel. Ja nemad on juba selle sita sees sumbanud, kuhu sinu tee alles ähvardab viia. Loomulikult on igaühel vägagi lahe kogeda oma esimest edu, kuid tuleb nentida, et see lõbus peapööritus on kiire üle minema ja ühel kenal päeval astub kuri argipäev uksest sisse mõru nägu ees. Ja päevad läevad…

Ja igatsorti noori superstaarikesi vupsab igast tualetipotist… rääkimata akendest ja ustest … sisse nagu vaklu raipe järele.

Aga … “Thäts Einterteitment”…

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

See on raske küsimus, sest olles koos mänginud vähemalt 75% Eestis  tegutsevate muusikutega, on väga raske kedagi eriliselt esile tõsta…

Muidugi ennekõike neid bände, mis on püsima jäänud. Need kotid ei ole tühjad … ja seisavad veel loodetavasti kaua püsti…

Üldiselt mulle tundub, et meil on väga tugevaid ja võimekaid ning vägagi musikaalseid pillimehi küllaga … mis teeb ainult rõõmu…

Tuleb vist tänada jumalat, et ta on mind nendega kokku viinud.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Nii ta on …ei ole veel ükski diplom siiamaani kidrasoolot mänginud… Vähemalt minu kuuldes… Väikest probleemi näen pilliõpetuses selles, et polügrafistid õpetavad polügrafiste muusika sildi all. Aga polügrafist ei ole ju looja….ta on tüki-ja trükitööline. Kahjuks.

Kindlasti tuleks rohkem tähelepanu pöörata loovusele …ja artistlikkusele … mida paraku praktiliselt meil jutuks ei tule.

See, et sa seda pilli mängida oskad, on ju elementaarne, aga kuidas sa saalist vaadates välja paistad … kuidas sa elad selles muusikas… on minu meelest samuti vägagi oluline… ja kindlasti vajalik osa sellest tööst.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Nagu ütleb laulusalm…..

Vaba õhtu kui käes…

…ennast peole ei säe…

Loomulikult lähen mõne jõe või järve äärde kalale. Ei mingit raadiot ega mingeid kõrvaklappe …puhas looduse kvaliteetsound.

Kui aga tõesti pean kontserdile minema, siis peaks esinema loomulikult “Rolling Stones” ….ja ma ei tahaks siis saalis olla …ma tahaks olla backstages …ja nendega koos bourbooni limpsida….ja kidravõimudest jaurata…

Nende lood on ju niikuinii detailideni peas…..

Kuna vanaisastusin juba 11 aastat tagasi ja olles nüüd 2 väga eheda subjekti “fanaiza”, on mu elukene rahulikumaks läinud.

Paiknen suurema osa ajast (nädala sees) Põlva ja Võru piiril…

Mul on naine, Citroeni buss, valge kass ja mootorpaat…

Kas sellest on vähe…? Tundub, et ei ole.

Vahetevahel ehitan ise kitarre, mida ma teen ühest vähemalt 300-aastasest ülikuivast pedajast ja mis kõlavad vähemalt minu enda kõrva jaoks väga hästi….

Roogin lund, teen külameestega teinekord pitsikese….kuulan vaikust…

…ja tegelen muusikaga täpselt niipalju kui tundub vajalik olema.

Mul on maal sisse seatud 90-ruutmeetrine helistuudio ……ja seal ma siis istun… Kütan bullerjani… teen lugusid … arranžeerin… loon tekste ja salvestan. Kõik mu pillid, võimud, trummid ja muu kola on täpselt käepärast ja salvestusreziimis.

P.S. ….ja kui kõik on täpselt käe järgi nagu peakski ideaalis olema, siis teeb see sind viivitamatult topeltlaisaks… ja sa mõtled koheselt nii… Ohh! kõik on korras… No homme… või ülehomme… hakkan raudselt seda kuradi lugu tegema…..või….üleülehomme…vähemalt. Kunagi.

Siiski … äsja just lõpetasin bändi “Blacky” endise basskitarristi Triin Katriini sooloprojekti esimese singli “Viibi üks viiv” masterdamise. Kena muusika mu meelest …

Soovita palasid, plaate, kontserte, mis sinu arvates on parimaid kuulamiselamusi. Kas ka viimase aja kuulamiste hulgas on midagi seesugust?

Minu igivanade lemmikute nimi on vägagi pikk, aga mõned neist vast siis loetleksin.

Loomulikult kogu “Rolling Stonesi” looming, Led Zeppelin, Aerosmith, “Deep Purple”, “ZZ Top”, “Pink Floyd”, hilisemad biitlite salvestused, kõik, mis käib kokku Mark Knopfleri nimega, Keith Richardsi ja Ron Woodi sooloplaadid jne.

No mis siin salata …hoiab vist ikka sinna eelmise sajandi kanti… aga ju ma siis selline geront olengi, kes ei oska kohe sellest imeilusast räpist seda õiget rõõmu leida ja tunda.

Aga enda lohutuseks… Alender laulis kunagi bändiga “Data” ühe imeilusa loo nimega “Kõik läheb mööda”.

Ja samas meenub ka veel legendaarse Ants Nuudi rahustav lausekatke….. Järjepidavuse vastu rohtu ei ole..

Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest selline, mida rõõmuga esitleksid?

TERMINAATOR Kaitseta

Ajateenija

Ingli puudutus

Kristallkülmas öös

Preeriatuul

SULLIWAN UNPLUGGED

Men Song

Põletav elu

Mööduja

Lumeingleid…

Full live Von Krahl 2019

S.U. Tartu levimuusikapäevad 1996

Sulliwan Unplugged EVTV 1993 live

Men Song 1994 Von Krahl

Rajutuul ja assamait 2019

Sulliwan …üks veidi naljakas jõululugu ( mis keelati kuuldavasti ETV-s ära). Laval veel Urmas Podnek, Kojamees, Margus Valk ja Jaanus Visnapuu.

S.E.R.C. Vana Tallinn

Sina oled moes

Massix Not Enough

Rahvakalender

Find My World

Esikromaan 2012

BANDE

Kusagil on palmipuud..

Donzuaan

Jääkuninganna

Minu üks orkestreeritud heliteos, mis on tellimustöö Eesti HIV võrgustikult

Usu ja looda…

SPANISH CASTLE

Prisoner of darkness

Triin Katriin

Viibi üks viiv

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Eestis on kindlasti üks suur häda see, et eesti muusikat lastakse raadiotes väga vähe võrreldes lääne musaga. Olen vestelnud paljude Eesti lugudekirjutajatega ja alati oleme jõudnud välja enam vähem samasse punkti. Milleks me neid lugusid teeme ja salvestame …kui keegi neid oma raadiojaamades ei lase. Ometi on ju see kõik suur töö ja ajakulu ….Eriti veel, kui sa juhtud laulma eesti keeles, siis ju tõenäoliselt see lugu ju kusagil mujal riigis naljalt eetrisse ei lähe. No ega minagi ei igatse väga kuulata eesti raadiokanalitest bulgaariakeelset estraadi, ja põhimõtteliselt on ju sellest mainstream masinapopist katel ammu juba rohkem kui üle ajamas..

Ja kindlasti ei pea muusika olema kogu aeg uus….Hästi tehtud musa ei ole nagu kalapulgad, mis paari päevaga toatemperatuuril mädaks lähevad.

Meil on Eestis kohutavalt palju head muusikat, mis on salvestatud…, aga millest meie armsad meediatoimetajad midagi ei tea… kahjuks oma piiratuses….

No ja siis muidugi see kuradi räpp…

Kui võtta räpiloost ära see varastatud sämpel.. (mis on loomulikult kellegi poolt mängitud) …mis käiab selles loos nürimeelse järjekindlusega….

…ja siis veel mõned kellad ja viled….(muideks jälle sämplid) …jääb järele ainult üks naiivset vemmalvärssi pobisev bizvinniline teismeline, kes hülgeloba labistades üritab kõigile selgitada…et mendid on sead …ja et kuidas ta puuriida taga kanepit kimus…ja kuidas ta on diskoklubi ukse peal kõige kõvem vend…ja paneb kõigile lõuga…..jõuga.

Aitäh! Väga tubli!

Mine nüüd ilusti koju tagasi.

Muidugi ei kuuluta ma siin räpp-muusikale sõda. ( …mul on ilmas muudki teha). Aga umbes sama juttu on rääkinud ka minu üks eluaegseid lemmikuid Keith Richards:

I don’t want to start complaining about pop music,” he says [per NME]. “It’s always been rubbish. I mean, that’s the point of it. They make it as cheap and as easy as possible and therefore it always sounds the same; there’s very little feel in it.

He adds: “I like to hear music by people playing instruments. That is, I don’t like to hear plastic synthesised muzak, as it used to be known, what you hear in ­elevators, which is now the par for the course.”

On the subject of rap music, he continues: “I don’t really like to hear people yelling at me and telling me it’s music, aka rap. I can get enough of that without ­leaving my house.”

Tsitaadid on intervjuust https://guitar.com/news/keith-richards-doesnt-like-rap-music/ Quitar.com 25.sept.2023

Previous

MUUSIKUD MUUSIKAST: Jüri Rosenfeld

Next

MUUSIKUD MUUSIKAST: Madis Muul

Check Also