Birgiti lugu kitarriõpingutest


Huvi pillimängu vastu tekkis mul umbes 10-aastaselt, kui otsustasin, et tahan klaverit õppima hakata. Kitarri vastu tekkis huvi siis, kui muusikakoolis oli võimalus juurde valida lisapill, aga kuna kitarrieriala seal polnud, siis ma lisapilli ei valinud.

Hiljem ülikooli ajal õnnestus juhuse tahtel leida eraõpetaja, kelle juures alustasin kitarriõpinguid. Õppisin tundma nootide asukohti sõrmlaual, akordide moodustamist, järgnevust ja muid huvitavaid asju. Õppisin ka sõrmede soojendusharjutusi, mida võiks igal hommikul teha, ning lõdvestusharjutusi, mis on vajalikud just algajatele.

Kahjuks jõudsin eraõpetaja juures õppida lühikest aega, peagi sai ülikool läbi ja läksin edasi järgmisse linna. Uues linnas leidsin endale uue õpetaja, kelle juures õppisin akordsaadet ja erinevaid rütme lugude saatmiseks. Kui uus õpetaja ära kolis, katkesid ka taas õpingud. Kuna juhuseid rohkem ei tulnud ja ma ise uut õpetajat otsima ei hakanud, jäi kitarr esimest korda pikemaks ajaks nurka seisma. Mõtlesin küll tihti oma pilli peale, kuid inspiratsiooni ei tulnud ja iseseisvalt ei osanud ma samuti midagi uut ja huvitavat välja mõelda − ühtede ja samade lugude mängimine ei pakkunud kahjuks enam huvi. Oleksin tahtnud ikka midagi uut ja põnevat proovida.

Mõne aasta pärast otsustasin end käsile võtta ja hakkasin internetist uurima kitarriõppimise võimalusi − nii jõudsin Kitarrikooli netikursuse lehele. Tol hetkel oli seal just reklaam, kus kutsuti õppima, ja nii ma registreerisingi ennast netikursusele. Kahjuks ei saanud kohe alustada, kuna kitarril oli vahepeal kotis seistes üks keel katki läinud. Peagi tegin kitarrile keeltevahetuse ja sain lõpuks netikursusega pihta hakata.

Algus oli üsna harjumatu ja keeruline, kuid väikse harjutamise järel hakkas varem õpitu meelde tulema ja enam polnudki nii raske. Otsisin omale ka uue õpetaja, et uusi ideid ja inspiratsiooni saada. Nüüdseks on tema juures klassikalise kitarri I klass läbitud ja sügisel on plaan jätkata. Klassikalise kitarri õppimine ei ole lihtne, eriti just alguses, aga olin valmis proovima ega kahetse. Noodilugemine ei tulnud alguses üldse välja, sest muusikakoolist oli möödas juba üle 10 aasta ja vahepeal ma ei olnud nooti lugenud. Mängisin rohkem kuulmise järgi. Nüüd ei ole noodilugemine enam mingi probleem ja suudan kohe ka kitarril õiged noodid üles leida. Kõik on kinni ikkagi harjutamises. Mida rohkem kitarri mängida, seda paremini hakkab välja tulema! Praegu õpin kuulmise järgi mängimist iseseisvalt − lihtsalt kuulan muusikat ja proovin järgi mängida. Kuna loomulikku annet mul kuulmise peale ei ole, siis oli alguses üsna raske õigeid noote tabada. Nüüd on kõrv natuke rohkem treenitud ja nootide tabamine tuleb juba paremini välja.

Jätkan kindlasti oma õpinguid ja soovitan teistelgi proovida.

Previous Ajakirja tellimiskampaania - võitjad selgunud!
Next Kalle Vilpuu ja tema Gibson Les Paul Custom

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.