Posts in category

Arvustused


Motörheadi juhtfiguuri Lemmy Kilmisteri hiljuti eesti keelde tõlgitud autobiograafia „Valge triibu palavik” ilmus originaalis juba 2002. aastal ning tegelikult olen ma seda ka umbes kümme aastat tagasi lugenud. Kahe lugemise – tollase ja praeguse – vahe on selles, et Lemmy, keda peeti vähemalt sama kuulikindlaks kui organisme, mis elavad üle ka tuumakatastroofid, osutus siiski lihast …

0 55

Kui enamasti valmistun festivalide kajastamiseks ette, uurides artistide tutvustusi ja teadjamate soovitusi ning koostades täpseid kulgemisgraafikuid, ei jäänud tänavu selleks aega. Reede õhtupoolikul kohtusin toimetaja-fotograaf Krisiga Tõnu Naissoo Hammond Trio südamlikult kargel kontserdil, et minna edasi sinna, kuhu meid juhatab kaamera. Eesti džässi aegumatu piilar Tõnu koos hurmava Hammond XK-3C-ga, saksofonist Danel Aljo ja trummar Hans …

7

Ehkki lääne ansamblite ja muusikute elulugusid ilmub eesti keeles iga aastaga üha enam, on neid inglise keeles, kust neid tavaliselt vahendatakse, kirjutatud kordades ja kordades rohkem. On mõeldamatu, et need kõik kunagi eesti keelde ära tõlgitaks, kirjastustel tuleb teha valik. Kahtlemata on otstarbekas, et ressursse ei raisataks vähemväärtusliku kraami vahendamisele, vaid leitaks üles just need …

1

Hetero kauaaegse bassimehe kirjutatud raamat räägib meile põhiliselt sellest, miks ansambli – kes oma esinemistel nautis tohutut publikumenu ja kelle omalooming teiste kodumaiste omaaegsete raskeroki ansamblitega võrreldes ilmselt kõige paremini ajahambale vastu on pidanud – potentsiaal täiel määral realiseerimata jäi. Tekst: Andri Riid Foto: Arno Saar Hard rock ja heavy metal 80ndate aastate keskpaiga Eesti NSV-s. Elust …

21

Autobiograafia kirjutamine on mõnes mõttes nagu enese rahva ees paljaks võtmine. Igaühel pole selleks meelekindlust, edevust või muid vajalikke iseloomuomadusi. Ent avaliku elu tegelase puhul on alati oht, et kui sa ei kirjuta endast ise, siis teevad seda teised. Ja mine tea kuidas. Tekst: Andri Riid Võta nüüd kinni, milline kaalutlus endise Ruja kitarristi eluloo …

6

Eestis on varemgi ilmunud klassikalise kitarri õpikuid, need kõik on mõistagi ammu läbi müüdud. Esimese hooga meenuvad Kristo Käo “Kitarriõpik noortele ja muidu tarkadele”, Heiki Mätliku “Kitarriaabits”; samuti Lauri Jõelehe, Vaido Petseri ja Ranno Nurmsaare kitarripalade kogumikud. Viimased, nagu ka Lauri Kõlametsa õpik, koosnevad omaloomingulistest kitarripaladest, mis tekkinud vajaduspõhiselt, ehk kirjutatud õppetöö käigus autori enda …

10

Mida me teame möödunust ajaperioodidest? Tihti küllaltki juhuslikke asju, mille iseloom sõltub üldjuhul sellest, mis vanuses me selle aja ise läbi elasime ja mida seejuures kogesime. Sama lugu on sellega, kuidas me isiklikus plaanis mäletame Eesti rock-muusika 70ndaid või kuidas neid tagantjärele interpreteerime. Tekst: Andri Riid Sellised ülevaatlikkusele pretendeerivad teosed – nagu ka Ruja ühe …

9

Argo Valsi debüütalbumit „Tsihcier” oodates oli pilt natukene selgem, oli rohkem teada, mis on kõrvade poole teel. Seda siis vähemalt neil, kes olid Valsi ja tema varasema loominguga kursis. Neil, kes olid tema helisid presidendi kätlemistseremoonia soundtrack’ina juba kuulnud. Valsi avaplaat oli üldjoontes rahulik kulgemine kuskil ambient’i, džässi ja post-rock’i vahelisel kõnnumaal. Kuigi teise kauamängiva nimi …

3

Tammiku käekirjaks on seni olnud orgaaniline tehnoloogia. Uus plaat paigutub autori pikas loomingulises biograafias erilisele kohale. Kui varem olid ta helimaastikud seotud kindla tunnetuse ja tehnoloogilise lähenemisega, siis nüüd on ta loominguliselt ümber positsionee-runud, triivinud kaugemale kui eales. Kõlapildis on toimunud nihe soojalt ja orgaaniliselt ning seega paremini koos püsivalt lakoonilisuse poole, kus sünditekstuurid kaiguvad …

5

Paean on suhtelisest noorusest hoolimata üks selle vananeva plejaadi bändidest, kelle plaate kuulates tuleb haardeulatusse sättida märkmik, millesse lugude struktuure üles tähendada, ja sõnaraamat, millest otsida sõnade nagu sarx, nous või theothanatology tähendusi. Tuleb tunnistada, et interneti kõikjaldasus koos nutifonide levikuga lisab sellele mõnusa uudse nüansi, võimaldades muusika kõrvalt tundideks sukelduda näiteks nüüdisaegse usuõpetuse või …

5

Juba ammu käisid kuuldused, et Rainer Jancis ikkagi teeb selle viimase kauaoodatud Metro Luminali plaadi ära. Tegigi − aga ilma Metro Luminalita. Ainus seos selle nimega ongi vast see, et lugude algmaterjal pärineb ajast, mil nad 2012. aastal comeback’i teha kavatsesid. Aga kuna ükski varasematest liikmetest vedu ei võtnud, ei jäänud ka bändi nimest midagi …

5

Päevikumärkmeid Tallinna muusikanädalalt. Tallinn Music Week − see tähendab nelja päeva ringituiskamist erinevate kontserdipaikade vahel, ühest atmosfäärist teise ning selliste nähtuste ja muusikastiilide kõrvutikogemist ja kõrvutieksisteerimise tunnistajaks olemist, mida terve mõistus ehk isegi esmajoones tõrguks kokku panemast. Tekst: Ivo Heinloo Fotod: Kris Moor Igasugune katse kas või natukenegi püüda hõlmata kogu seda rikkalikkust, mis ühes …

5

Rainer Jancis „Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist” Toimetaja Helen Pau. Kujundus Peeter Laurits. Kirjastus Menu, 2014. 158 lk. „Valgus tunneli lõpus”, mille kaant ehib hooletult prooviruumi seina najale toetatud Musima Eterna de Luxe 25, teeb ära suure töö eesti rokkmuusika ühe olulisema ja ka mõistatuslikuma ansambli demüstifitseerimisel. Ehkki raamatu autor, Metro Luminali mastermind ja …

5

“Rokikroonikad. Ülevaade maailma 250 mõjukaimast rokiartistist” Peatoimetaja David Roberts Tõlkijad Kalle Klein, Virgo Siil ja Timo Treit. Kirjastus Varrak, 2014. 576 lk. 80ndate lõpus õnnestus mul Valter Ojakääru raamatu “Popmuusikast” kõrvale endale hankida ungarikeelne popmuusikaentsüklopeedia, mida ma hoolsasti lappasin ja lugesin. Sõna “lugesin” tuleb muidugi jutumärkidesse panna, sest ungari keelt ei osanud ma siis ega …

2

Rokk-kontsertidel on põnev jälgida, kuidas inimesed valguvad saali, iga istekoht saab täidetud ning vaba põrandaruum järjest kahaneb. Kerge trügimine, elevil näod ning lakkamatu sumin. Tekst: Elaisa Roobas Fotod: Kris Moor Publiku küttis soojaks kohalik bänd HND (Tarvo Mölder, Madis Savi, Tarmo Põiklik ja Andi Aus). Tundus, et poistel oli vastutus nii üüratu, et lava jäi …

0 5

Kogemata sattusin Otsa-kooli rebastepeole ja avastasin superhea uue bändi, millele pole veel korralikku nimegi antud. Kavas oli igatahes kirjas Linda Kanteri bänd. Tekst ja fotod: Kris Moor Aga kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ega ma sinna peole nii kogemata sattunudki. Läksin Krahli sööma ja parajasti tegi seal üks bänd heliproovi. Tavaliselt piirduvad kõik …

10

Kui olin 11–12 aastat vana, oli seitse korda ümberpildistatud häguhall Alice Cooperi fotoke üks tähtsamaid asju, mida omasin. Teine oli ka − boamaoga, see oli kleebitud makilindi karbile. Ja kui õnnestus välismaa ajakirjade valguskoopiatelt lugeda, mida ta laval tegi, tundus see ilmatu äge. Korra näidati isegi Soome televisioonist pooleminutilist katkendit ta kontserdist, oi-oi-oi, ma teadsin …

0 16

Argo Valsi eelmise aasta detsembris ilmunud debüütalbum on suurimaid kingitusi, mille on Eesti melomaanid hiljuti saanud. Selliste suurte sõnadega avan mõtiskluse ja käivitan plaadi avaloo „Hallitussilmad”. Tekst: Andres Lõo Veendumuse nende sõnade õigsuses annab mulle kolmekuuline paus albumi kuulamisel. Kui esmapilgul näis „Tsihcier” ümmardamas mingit täpselt doseeritud melanhooliat kindla peale meeldiva intellektuaalse instrumentaalmuusikana, siis vahepealne …

0 14

Tallinn Music Weeki artistid valisime sel korral välja valemi alusel, mis hõlmas endas nii hinnanguid huvitatuse skaala mõlemast otsast (“seda bändi ma lihtsalt pean kuulma” versus “oo, see nimi tundub põnev, läheks vaataks, mida nad endast kujutavad?”) kui ka soovi muuta kolme päeva jooksul kuuldu stilistiliselt võimalikult mitmekülgseks. Liidetavate summaga võis igati rahule jääda. (Reportaaži …

0 2

Kristo Viidingu magistritöö, Albert Camus’ „Õnnelikust surmast” inspireeritud film “Gracias a la vida” lööb täkke Eesti filmi ajalukku tänu väga heale visuaalile ja peaosalise Indrek Kruusimaa käest ja kitarrist voogavale flamenkole. Tekst: Mele Pesti Fotod: filmist Mis mind „Gracias a la vida” juures vaat et vaimustab, on esteetika: kaadrite kompositsioon ja koloriit, võttepaikade valik ja …

0 8