Suure sügavusteravusega panoraamvõte ajaloo ühest mõjukamast ansamblist


Ehkki lääne ansamblite ja muusikute elulugusid ilmub eesti keeles iga aastaga üha enam, on neid inglise keeles, kust neid tavaliselt vahendatakse, kirjutatud kordades ja kordades rohkem. On mõeldamatu, et need kõik kunagi eesti keelde ära tõlgitaks, kirjastustel tuleb teha valik. Kahtlemata on otstarbekas, et ressursse ei raisataks vähemväärtusliku kraami vahendamisele, vaid leitaks üles just need kõige säravamad käsitlused. Hiljuti ilmunud Metallica biograafiaga seoses võib kirjastust õnnitleda, sest „Enter Night“ on tõepoolest väljapaistev raamat.

Tekst: Andri Riid

Mick Wall on veteranistaatusesse jõudnud briti muusikaajakirjanik, kelle karjäär algas 70ndate lõpus ajakirjas „Sounds”. Seejärel tegutses ta mõningat aega ansamblite suhtekorraldajana ning oli aastatel 1983–1992 ajakirja „Kerrang!” üks mõjukamaid kirjutajaid. Aastail 1998–2003 oli Mick Wall ajakirja „Classic Rock” peatoimetaja ning on lisaks kõigele muule osalenud arvukates rokkmuusikaalastes tele- ja raadiosaadetes.

Erialane töö ja hängimine muusikute seltskonnas on valmis küpsetanud tänapäeva ühe väljapaistvama biograafiatekirjutaja, kes produtseerib neid viimasel ajal tempoga üks köide aastas. Mick Wall on kirjutanud nt ansamblite AC/DC, Guns’n’Roses, Black Sabbath, Led Zeppelin ja Foo Fighters biograafiad ning eraldi käsitlusi persoonidest nagu Bono, Axl Rose, Lou Reed, Lemmy Kilminster või John Peel. Ja need ei ole mingid kinnimakstud nn autoriseeritud teosed, vaid sõltumatu ajakirjaniku kainestav vaade asjale.

Mick Wall „Enter Night. Metallica biograafia.”
tlk Mari-Ly Tiitsmaa
Koolibri, 2016.
544 lk.

Enter Metallica. Kõige enam saavutanud ja tohutult meediakajastust saanud metal-bändi kohta on sisuliselt võimatu kaevata välja midagi sensatsioonilist, mis oleks samal ajal ka oluline. Metallica on olnud pidevalt pildil alates 80ndate teisest poolest. Tihti kameeleonina värvi vahetanud bänd on olnud ka puristide kriitika objektiks, ent see on jäänud vaid tormiks veeklaasis. Lõpuks loeb ju vaid see, kui palju ansambel kontserdile inimesi meelitab.

Mick Wall on ise öelnud, et ta ei kirjuta oma raamatuid ei bändidele ega fännidele, vaid laiale lugejaskonnale. Ent see n-ö keskmine lugeja peab vähemalt käesoleva köite põhjal otsustades rokkmuusikas küllaltki kodus olema.

„Enter Night” on meeldivalt sisukas, panoraamne, tugevalt objektiivsusele rõhuv koguteos ansamblist, mis analüüsib nii bändi panust metal-muusika arengusse, nende kujunemislugu läbi aastate ning ansambli praeguste ja endiste liikmete isikuomadusi, kui ka nende muusikalist loomingut. Käsitlusele tulevad Dave Mustaine’i väljaviskamine alles oma teed otsivast Metallicast aastal 1983, Cliff Burtoni hukkumine ja ansambli liikmete suutmatus leinaga toime tulla, tema asendusmehele Jason Newstedile osaks saanud kiusamine, basskitarri puudumine albumilt „And Justice for All”, murrang peavoolu ja imagomuutus 1990. aastatel, Lars Ulrichi Napsteri-vastane võitlus, James Hetfieldi alkoholisõltuvus, kurikuulus dokumentaalfilm „Some Kind of Monster”, plekine trummisaund albumil „St. Anger” ning sisuliselt kõik muu, mis Metallicaga seoses iganes meenuda võiks.

Kõige lähedasem suhe, mida ei saa küll päris sõpruseks nimetada, on autoril olnud Metallica trummimehe Lars Ulrichiga. See ei tähenda, et viimast raamatus teistest pehmemalt koheldaks. Teisest küljest ei tundu autoril ka kellegi suhtes otsest antipaatiat olevat, üleüldse ainsaks kulmu kergitama panevaks momendiks on Mick Walli võrdlemisi empaatiavaba suhtumine niigi paljukannatanud Jason Newstedi.

Metallica lugu pole muidugi veel lõppenud ning raamat, mis ilmus originaalis juba kuus aastat tagasi, on ses mõttes praeguseks juba ajale veidi jalgu jäänud. Ent olgem ausad, see pole eriti tähtis, sest tõenäosus, et Metallica oma senisele pagasile peale detailide enam midagi lisada suudab, on üpris väike.

Previous Mauno Meesit: „Hindan muusikat, mis suudab aja aeglasemalt liikuma panna.”

Next Freakangel @Tapper