Jaak Sooäär: „Bach ja Monk” @Esmaspäevaõhtune Jazziklubi


Esmaspäeva õhtul, 22. jaanuaril, toimus Radisson Blu Sky hotelli jazzklubis Lounge 24 soolokontsert, kus Jaak Sooäär mängis Bachi ja Thelonious Monki lugusid elektrikitarril.

Jaak alustas kohe Bachi kuulsa suurteosega viiulipartiita nr. 2 d-moll. Lugude vahele pajatas, et kuigi Bach oli vägev organist ja improviseerija, oli ta alguses tegelikult hoopis viiuldaja. Ja tänapäeval võib Bachi vaadata kui džässimeest, sest tema profiil on üsna sarnane sellele, millega džässmuusikud praegu tegelevad: Bach mängis palju teiste lugusid, töötles neid ja tegi nendest oma lood. Ja et tema teeb omakorda Bachi lugudest oma lood.

Nagu ikka, ajasin kitarristiga pärast ka pisut juttu.

Jaak Sooäär (Foto: Kris Moor)

Tekst ja fotod: Kris Moor

Kas elektrikitarriga klassikaliste teoste esitamine on lihtsalt huvitav ettevõtmine või pakub see sulle kui kitarristile konkreetseid väljakutseid?

Minu pill on elektrikitarr ja klassikalises muusikas leidub väga palju põnevat. Olen nüüd süstemaatiliselt klassikat mänginud üle kümne aasta ja mulle tundub, et elektrikitarri saund sobib näiteks vanamuusikasse väga hästi − konkreetne ja puhas saund toob kõik liinid kenasti esile. Kombinatsioonis Andres Mustoneni viiuli ja Ivo Sillamaa klaveriga sobib minu meelest elektrikitarr Bachi muusikasse suurepäraselt. Aga ma saan ka aru, et kõigile ei pruugi see meeldida. Ivo Sillamaaga avaldasime äsja akadeemilise kavaga Bachi plaadi, millega oli üllatavalt lihtne publikuni jõuda. Muusikakoolides oleme mänginud mitmeid kontserte − ka üsna väikesed õppurid on meie esinemise väga edukalt ja rõõmsalt vastu pidanud.

Kuidas plokke kasutad?

Mängin reeglina peaaegu puhta saundiga. Võib-olla väike moonutus võimust, väike delay ja vahel aeglastes lugudes ka tremolo.

Kaua ühe teose arranžeerimine aega võtab?

Sõltub olukorrast. Enamus lugusid mängin nii nagu noodis kirjas, need on vaja lihtsalt ära õppida. Aga olen mõnedele lugudele konkreetsed seaded teinud, mis võiksid kõlada nagu tihedalt läbimõeldud improvisatsioonid, ent teatud määral muutuvad ka need iga mängukorraga. Kuna Bach ise olevat olnud tugev improvisaator ning samuti kirjutas hulgaliselt teiste heliloojate teoste töötlusi, siis tundub selline oma versiooni loomine üsna loogiline tegevus.

J. S. Bach ja Thelonious Monk ei ole väga ühe mündi kaks külge. Miks just selline autorivalik?

Viljandi Kitarrifestival pakkus mulle möödunud oktoobris soolokavaga esinemist ja kuna samal nädalal oli Thelonious Monki 100. sünniaastapäev, siis tundus tema muusika esitamine Bachi kõrval loogiline. Samas on tore mõelda, et ühes kavas on kokku saanud vingem klassika ja džässihelilooja.

Enamasti muusikud ei võta nii suurelt ette ainult üheks väikseks kontserdiks. On sul selle soolokavaga ka suuremaid tulevikuplaane?

Bachi soololugude mängimine on olnud väga pikk protsess ja lõpp ei pruugi veel lähedal olla. Alguses olin täiesti kindel, et näiteks chaconne’i intensiivsemaid kohti ei ole võimalik elektrikitarril medikaga välja mängida, ja ei olnudki ambitsiooni seda esitada, aga praegu on see siiski kavasse jõudnud. Kuna see muusika mulle väga istub, siis selle seltsis aja veetmine on kvaliteetaeg; ja minu arusaam, kuidas seda elektrikitarriga suhtestada, on kujunenud järk-järgult. Praegu ei oska arvata kas ja kuhu see välja jõuab. Mulle teadaolevalt, ei ole seda muusikat elektrikitarriga ja puhta džässisaundiga esitatud ning seetõttu ei ole kellelgi järgi suunda seada või mõõtu võtta.

FOTOGALERII:

Previous Luca Stricagnoli esineb Tallinnas Vaba Laval
Next Ekke Lainsalu korraldab rännaku kitarrimuusikaga