Teisipäev, september 27 2022

Anu Taul on Eesti laulja ja laulukirjutaja.

Tundub, et tänavune erakordne ja suisa troopiline suvi on inspireerinud Sind ja kandnud põnevale  loomingulainele. Räägi palun oma tegemistest, kontserdielust ja käsilolevast plaadist ning millal võib esitlust oodata? Olen tõepoolest praegu rohkem loomingulainel olnud seoses uue plaadiga ning olen keskendunud ka enesetäiendamisele, et viia läbi häälekoolitusi. Mõned kontserdid on siiski olnud, kuid paljud neist pole olnud nö avalikud, vaid väiksemale kuulajateringile. Näiteks väga armas kontsert oli suvises Muhus ühe maja avamise puhul või kasvõi siinsamas Haani loometares, mis pakub kaugtöö võimalust, kuid samas saavad väiksemad seltskonnad tellida ka nö. muusikaampsu – mõnusat kontserdielamust ürgse Haanimaa looduse keskel. Mulle väga meeldivad need väikesed kontserdid, kus kuulajaga tekib vahetu kontakt. Kõige suurema publikuga kontsert sel suvel oli ehk Hiiu Folgil, mis oli erakordne selle poolest, et kõik Taulid käisid laval. Muusikaliseks põhituumikuks olime muidugi ikka mina, õde Triinu ja vend Tõnis.

Plaadiesitluskontserdid saavad olema millalgi sügistalvel. Olen teist aastat tööl muusikaõpetajana Haanja põhikoolis. Õpetajatööle läheb päris palju põhiauru praegu ja kindlasti on see väljakutseid pakkuv amet minu jaoks. Võtan seda kui õppeprotsessi. Koroonaaeg tõi nii palju ebakindlust, et loobusin eratundide andmisest, kuid töötan selle nimel, et hakata uuesti eratunde ja häälekoolitusi läbi viima, seda ka väiksematele gruppidele.

Esimene pala valmivalt plaadilt on juba kuulajate kõrvu kostnud mahe ja armas lugu “August”. Kas uus plaat saab tervenisti nn riigikeelne ja mulgi murrakut jms seal sedakorda kostuma ei hakka? Sellel plaadil jah murrakuid ei kuule, küll aga kõikide imeliste tekstide autor on Erkki Peetsalu. . Need tekstid ja nende põhjal valminud lood on sündinud Haanimaa kuplilisel maastikul ning räägivad ennekõike suhetest – suhetest loodusega ja suhetest inimeste vahel.

Anu Taul Foto: Andre Maanteekass

Millal tundsid, et muusika on Sind päriselt endale saanud, mis sündmused ja valikud selleks pidid juhtuma? Hingehelin on minus olnud juba ajast, mil end mäletan. Mul oli väike puust kiikhobu, millel kiikudes sündisid esimesed viisijupid. Alguses olid need muidugi täiesti suvalised improvisatsioonid ning mäletan end mõtlemas, et kuidas saab oma häält juhtida nii, et tekiks laul. Püüdsin matkida erinevaid lauljaid ja nii ma siis harjutasin päevad läbi ning kogu nähtu ja kogetu väljendus läbi minu hääle. Laulsin omaette ja salaja, lihtsalt nautisin seda tegevust. Esinema ei kippunud üldse. Olin väga tagasihoidlik laps, kes armastas isekeskis looduses mängida ja väga palju joonistada. Kui küsiti, kelleks ma saada tahan, siis vastus oli, et karjatalitajaks, kuna mulle meeldisid loomad. Aga küllap päkapikud märkasid minu muusikalembust, sest varsti sain jõulukingiks väikese Krokodill Gena akordioni. Mu isa ja vanaisa olid ansambli Torupill eestvedajateks ning mõnikord võeti meid, lapsi, proovidesse kaasa. Jooksime mööda Tõrva KEK-i pikki linoleumiga kaetud koridore ja sellest ajast on kogu nende ansambli repertuaar meile nii muuseas pähe jäänud. Kui olin 7-aastane, pandi ka mind ja mu venda torupilli puhuma, et ühel festivalil paari looga koos suure ansambliga suurel laval üles astuda. Hiljem hakkasime isa eestvõtmisel tegema Taulide pereansamblit “Tuulepill”, kus tutvusin esimest korda regilauludega ning mängisin erinevaid rahvapille: eesti lõõtsa, torupilli, kannelt jm. Ühe varateismelise jaoks oli see muidugi vahel päris vastumeelt ja piinlik teiste samaealiste ees rahvariietes mingit regilaulu laulda, kuid tänu rahvamuusikale saime palju reisida, mis oli väga põnev, ning seeläbi hakkasin hindama ja väärtustama ka meie oma pärimusmuusikat. Paar aastat olen õppinud ka lastemuusikakoolis klaverit, kuid see jäi mitmete asjaolude tõttu pooleli.

Pärast Tartu Kunstigümnaasiumi lõpetamist otsustasin pühenduda täielikult muusikale. Kuna mul oli olemas kokkupuude pärimusmuusikaga, tundus edasiõppimiseks õige valikuna TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia (tol ajal Viljandi Kultuurikolledž), sest sealne atmosfäär oli igati lahe ja inspireeriv. Kultuuriakadeemia oli ühe minusuguse noore inimese jaoks tõeline eneseleidmise katseruum – elus, voolav, loov, vaba… Oli ääretult põnev süveneda regilaulumaailma ja õppida tundma oma juuri – omakultuuri. Väga toredad olid ka erinevad koostööprojektid akadeemia teiste osakondade tudengitega. See kõik kokku lõi viljaka pinnase, millest sai alguse päris minu oma muusikutee. Hakkasin kirjutama oma laule ja peagi leidsin julguse ka kuulajate ette astuda. Ega see algul lihtne olnudki, aga sain palju praktilist kogemust oma vanemate külalistemajas, kus mind ja mu õde aeg-ajalt mõnele sünnipäevale või pulmapeole laulma telliti. Mäletan selgelt, kuidas seal üht väikest kontserti andes tabas mind äratundmise hetk, et see tee ongi minu südametee – publikule oma laule lauldes tunnen end tõeliselt elusa ja õnnelikuna. Samas on selles ka mingi vastuolu: miski tõukab mind lavale, kuid teisalt ei meeldi mulle liigne tähelepanu. Pärast TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetamist 2002. aastal valmiski minu esimene album “Tähe tüdär” (2003), mis oli muusikaline sulam pärimusmuusikast ja autoriloomingust. Edasi suundus minu tee üha rohkem autorilaulu suunas ning minu viimatise albumi “Maagiline järv” (2018) kohta võib öelda, et see žanr kuulub pigem popmuusika valdkonda. Sellel albumil on ka kõik laulud 100 protsenti minu enda kirjutatud, nii tekstid kui viisid.

Foto erakogust kontserdilt Ihaste päeval 2022

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal Sind viimati muusika eest kiideti? Kui eestlane pole aldis kiitma, siis seda kaalukam on iga välja öeldud kiitus ja tavaliselt ma tunnen selle ära, kui see tuleb südamest. Aga seda ma võin öelda küll, et pärast igat kontserti saan palju häid sõnu. Midagi mu lauludes liigutab inimesi ja see on ilus tunne, kui pärast kontserti tajun, et inimesed on liigutatud. Toon välja ühe minu jaoks kõige puudutavama loo. Olime lõpetanud just imelise ühiskontserdi koos õe Triinu ja Jane Kruusiga Tallinna Püha Katariina kirikus, kui minu juurde tuli üks noormees, silmad veekalkvel ja ütles, et soovib mulle midagi öelda. Ta tänas mind südamest ja ütles, et üks mu laul oli päästnud ta elu. Nimelt oli ta olnud enesetapu äärel, kui juhtumisi oli temani jõudnud mu laul “Siidisiivä”. Ta jäi seda kuulama, muudkui kuulas ja kuulas ning samal ajal see tervendas teda ning andis tagasi lootuse ja usu. Samasuguseid müstilisi lugusid on veelgi, kuidas mõni mu laul jõuab õigel hetkel selleni, kes parasjagu vajab tervendust. Ja kummalisel kombel jääb teatud üks laul seda inimest n-ö “kummitama” – see, mis parasjagu talle vaja ja nii palju kui vaja. Muusikal on võime korrastada maailma ja luua harmooniat. Muusika looja on seejuures puhas kanal, sellisena ma end muusikat luues ka tunnen.

Koos õe Triinuga peale kontserti Kodavere Pärimuskeskuses, suvi 2019 Foto erakogust

Jagaksin siinkohal veel üht õpetlikku kogemust, mis juhtus aastaid tagasi, kui olin alles alustamas oma lavalist lauljateed. See juhtus samas Torupillitalus, mu vanemate külalistemajas, kus meid õega oli tellitud laulma ühe firma suvepäevadele. Ma ei tea, kas need töötajad olid olnud nii suures stressis, kuid meie juures leidsid nad hea võimaluse oma pinged välja elada. Nad ei olnud millegagi rahul, olid lärmakad jne. Nägin, kuidas üks mees tuli maja ette suitsetama ja kui oli oma tegevuse lõpetanud, siis virutas prügikastile jalaga, niisama igaks juhuks… Ja mina mõtlesin, et pean sellistele varsti laulma minema. Peast käis läbi mõte, et jätaks kontserdi üldse ära, kuid see tundus põgenemisena. Proovisin leida endas viisi, kuidas sellest olukorrast üle olla. Leidsin, et mis iganes ka poleks, kõige tähtsam on südamesse jääda. Püüdsin mõista, mitte hukka mõista, kuigi see oli raske. Võtsime õega südamed rindu ja laulsime südamest, sest muusika peab tulema alati õigest kohast – pole vahet, kellele laulda. Alguses, nagu ikka, püüdsid mõned mehed seal oma kommentaaridega meid paika panna, kuid mida enam kontsert edenes, seda vaiksemaks nad jäid. Lõpetuseks olid kõik päris vait ja nägin, et oli toimunud mingi suur muutus. Pärast küsis ema, et mis imet te nendega tegite: kõik olid nagu ära vahetatud, vaiksed ja viisakad, isegi tänulikud. See kogemus õpetas mulle taas, kui suur vägi on muusikal, juhul kui seda kannab puhas armastus. Sama kehtib ka muude eluvaldkondadega, ükskõik mida teeme ja milliselt pinnalt me oma igapäevases elus üksteisega suhtleme.

Need lood ja tagasiside on loomulikult innustavad, kuid ma laulan eelkõige iseenda pärast, sest see kannab ja tervendab mind ennast. Ma ei otsi kiitusi ega aupaistet ega pea end ka tervendajaks, kuigi ego trikid on vahel kavalad… Laulmine ja laululoomine on minu viis luua paremat ennast ja paremat maailma enda ümber.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul? Eestis on päris palju andekaid muusikuid, loojaid ja artiste, kuid ei hakka siin ehk kõiki üles lugema. Tooksin esile paar nooremat tegijat, kes on minu viimase aja heaks avastuseks. Näiteks Minimal Wind on mu südame võitnud oma mõnusa siiruse, kõla ning hea vokaaliga. Samuti Duo Ruut, kus kahekesi ühe kandle taga sünnib väga põnevat muusikat.

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab Sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust? Väga profilt saab end ka müüa, aga profimuusiku tunneb ikka selle järgi ära, kas ta paneb kuulama, järele mõtlema, on tehniliselt hea, kuid samas ka hingestatud ja tundlik. Palju noote ei näita ju veel professionaalsust. Küsimus on, kuidas ta oskab mängida ühte nooti nii, et selles on kõik – ja kas muusika on tema kirg ja kutsumus.

Muusikaline kujundaja ja näitleja lavastuses “Kui õitseb naiste sitt suuvärk, on mul helge süda”. Lavastaja Tarmo Tagamets.
Sügis 2021 Foto: Kevin Loigu

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid, (kui avalik koht, siis kes võiks olla sel ajal laval)? Kuna minu töö on praegu suuresti seotud ka õpetamisega, mis eeldab palju suhtlemist, siis vabal õhtul veedaksin meelsasti aega kas looduses või kodus toimetades. Aga kui olen mingi perioodi pidanud pikemalt üksi tööd tegema, siis hea meelega läheks sõpradega teatrisse või kontserdile. Laval võiks kõlada näiteks mõni väga hea jazzkollektiiv või siis kasvõi midagi tantsulist. Oleneb meeleolust ja päevast. Igal juhul muusika ei tohiks olla minu jaoks liiga raske ja maailmavalu peegeldav. Soovin, et muusika looks kergust ja helgust, liigutaks, paneks mõtlema, muudaks teadvuse seisundit. Mõnikord on vaja muidugi ka enda varjukülgedele näkku vaadata ja endast ohutul viisil midagi välja elada – siis võib abiks olla ka raskem muusika, kuid kui nendele tasanditele ja sagedustele jäädagi, siis pikemas perspektiivis on see rõhuv ja olemist allapoole tõmbav.

Mulle on väga oluline suhtlemise tasakaal. Pean saama minna aeg-ajalt loodusesse oma patareisid laadima. Kodus olles tihti kuulan vaikust. Liiga palju taustamüra on väsitav.

Anu Taul Foto: Andre Maanteekass

Nimeta/soovita pala, plaati, kontserti, mis Sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi. Silver Sepa album “Rohtumised”. Silver on minu jaoks inspireeriv oma siiruse ja loovusega. Tema muusika on kaasahaarav ja puudutav. Võin küll öelda, et ta on Eesti artistidest üks mu lemmikuid ja teda kuulates vaadates tajun hinges mingit vabanemise tunnet.

Anu Taul Foto erakogust

Mis on Sinu enda sulest ilmunud palad/plaadid/videod, mida uhkusega esitleksid? Laul pealkirjaga “August”

„August“ on minu enda viisistatud, sõnade autor on Erkki Peetsalu, elektrikitarri mängib Madis Meister. Lugu on salvestatud ja miksitud Ö Stuudios Martin Kikase poolt. Nagu pealkirigi ütleb, on selles loos suvelõpu sumedust, tähistaeva sügavust, küpsete viljade ja heina lõhna. „August“ hakkab kõlama ka sel sügisel ilmuval albumil “Metskass”, mis sisaldab mu värskeimat loomingut. Ma olen selle albumi kõikide laulude muusika autoriks, laulutekstid on kirjutanud Erkki Peetsalu. Kui ma lugesin esimest korda tema tekste, kõnetasid need mind väga ja hakkasid kohe ka helisema.

Uue albumiga astun oma loometeel järgmise sammu – olen avastamas enda jaoks uusi kõlapilte nii sisult kui ka vormilt. Ma olen kindel, et „Metskass“ tuleb hea album, mis rikastab Eesti muusikamaastikku uute põnevate autorilauludega. Ja lugu „August“ annab natuke aimu, millistel radadel ma praegu liigun.

Albumi teistel lugudel teevad kaasa mitmed Lõuna-Eestiga seotud head muusikud: akustilisel- ja elektrikitarril Madis Meister, basskitarril Henno Kelp, põikiflööti mängib Merike Paberits ja rütmipille Margus Tammemägi. Salvestamine ja miksimine toimus Tartus Ö Stuudios.

Uue plaadimaterjali salvestus Ö Stuudios Foto erakogust
Anu Taul Ö Stuudios Foto erakogust
Madis Meister, Anu Taul, Henno Kelp Ö Stuudios Foto erakogust

Album “Maagiline järv” (2018). See album on minu eluskaalal mitmeski mõttes tähenduslik. See oli ka periood, kus nägin väga selgeid unenägusid, ning toon esile siit ühe pala pealkirjaga “Udused väljad”, mis räägibki ühest unenäorännakust:

Sel plaadil teevad kaasa sellised muusikud nagu: Ann-Maria Piho – 12-keelne kannel, Lauri Lüdimois – klahvpillid, Kaisa Kuslapuu – klaver, Taavet Niller – kontrabass, basskitarr, Tõnis Kirsipu – löökpillid

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?Soovin, et kuidagi oleks paremini korraldatud sotsiaalsed garantiid loomeinimestele. Samuti see, et oma loomingu tutvustamisega ei peaks autor ise sellisel moel vaeva nägema, nagu see praegu on paratamatult vajalik. Loomeinimene peaks tänases mõistes olema eelkõige hea ettevõtja, et oma looming võimalikult laia publikuni viia, samas pärsib see pidev turumajanduslik müügivajadus vähemalt minu puhul loomingulisust. Praegustes oludes, kus muusikatööstus on võrreldes veel suhteliselt hiljutise ajaga täielikult muutunud, tundub ka loomingu eest tasu saamine võimatu missioonina, sest plaate enam peaaegu üldse ei osteta, suured striiminguplatvormid tasuvad vaid megastaaridele ja ainsaks äraelamise võimaluseks artistile on kontsertide andmine, mida lõputult teha ei saa ega jõua. Ju see olukord leiab mingi uue tasakaalu, kuid võtab veel aega – praegu tunnen, et oleme muusikutena justkui mingis üleminekuajas ja loomeinimeste mõttes uut õiglast lahendust alles otsitakse. Aga ma olen optimistlik.

Palun lisa link kodulehele vm, kus Sinu tegemistel saab silma peal hoida.

https://www.willendorf.ee/

Previous

MUUSIKUD MUUSIKAST: KALLE VILPUU

Next

MUUSIKUD MUUSIKAST: JAAN-EERIK AARDAM

Check Also