Peale üldiste terviseprobleemide kannatavad paljud muusikud ka spetsiifiliselt pillimängust tulenevate häirete all, neist kõige sagedasemad on tugi- ja liikumisaparaadi häired. Inglise keeles on vastavas kirjanduses kasutusel väljend playing-related musculoskeletal disorders (PRMD). Need häired on sageli seotud selja-, kaela-, käte- ja näolihastega ja neid on dokumenteeritud alates 19. sajandi lõpust. Peamiselt on uuritud professionaalseid muusikuid ja leitud, et suurim PRMD risk on naissoost muusikutel ja keelpillimängijatel (Zaza, Farewell, 1997).

IMG_5207web

Tekst: Kristo Käo
Foto: Kris Moor

Sissejuhatus ja taust

Pillimäng on seotud korduvate liigutustega ja tihti sirutab mängija oma sõrmed ja käed anatoomiliselt ekstreemsetesse asenditesse, mis võib põhjustada üht PRMD vormi, nn ülekasutamise sündroomi. Hispaania teadlased leidsid, et ülekasutamist esines 75% uuringus osalenud kitarristidest, sealhulgas sagedamini flamenkokitarristidel (87,5% mängijatest) kui klassikalise kitarri mängijatel (62,5%). Flamenkokitarriste eristas klassikalise kitarri mängijatest peale mänguasendi veel pikem harjutusaeg (Marques et al., 2003).

David Johnson analüüsib oma uurimuses (2009) 13 klassikalise kitarri mängijate PRMDd käsitlevat artiklit ja leiab, et oluline PRMD arenemise risk on klassikalise jalatoe kasutamine moodsama pillitoe asemel. Johnson toob ka välja, et esituskunstide meditsiin on alles väga noor: selle uurimis- ja praktiseerimisvaldkonna sünd langeb ajaliselt umbkaudu kokku ajakirja Medical Problems of Performing Artists loomisega aastal 1986.

Peale PRMD ja ülekasutamise sündroomi ohustavad muusikut ka ülemäärased helivaljuse doosid (McBride et al., 1992) ja tööstress (Parasuraman, Purohit, 2000). Need on pigem elukutselisele muusikule omased probleemid, kuid käesolevas uuringus keskendusin probleemile, mida esineb ka hobimuusikutel – valu tundmine pillimängu ajal – ning püüdsin peale valupiirkondade ja valu esinemise sageduse kaardistamise leida ka seoseid valu ja mänguharjumuste vahel. Samuti küsisin uuringus osalejatelt, kas ja mida on nad oma valude vähendamiseks ette võtnud.

METOODIKA

Osalejad

Elektroonilise küsitlusvormi täitsid 387 inimest keskmise vanusega 30,82 aastat (meeste keskmine vanus 32,6, naistel 27,5 aastat) ja keskmise mängustaažiga 5,98 aastat. Seega on keskmise vastaja näol tegemist hobikitarristiga, kes on mängimist alustanud täiskasvanuna. 66% vastanutest olid mehed, 34% naised.

Tabel 1. Osalejate kasutatavad pillitüübid

Pillityybid

Tabel 2. Osalejate kasutatavad mänguasendid

maguasend

Mõõtmine

Küsitluses osalejad hindasid viiepallisel Likerti skaalal seda, kui sageli on nad kitarrimängu ajal tundnud valu seljas, õlgades, randmetes, sõrmedes ja jalgades. Samuti said nad võimaluse lisada vabas vormis oma kommentaare. Erinevate tunnuste vaheliste seoste leidmiseks kasutasin Spearmani astakkorrelatsiooni ja tunnuste keskmiste väärtuste võrdlemiseks t-testi.

TULEMUSED

Mis valutab?

Kõige sagedamini tundsid vastanud valu sõrmedes (85% juhtudest), järgnesid randmed (58,4%), õlad (38,2%), selg (35,8%) ja jalad (14,2%). See järjekord oli sama hoolimata vastaja mängustaažist, -asendist ja pillitüübist ühe erandiga: pillitoega mängijate seas (n=16) oli kõige sagedasem seljavalu. Vähem nimetati kaelavalu (2%), üksikutel juhtumitel ka pea-, istmiku-, ja küünarliigese valusid. Üldse ei olnud mängimise ajal valu tundnud 4% vastanutest (3% naistest ja 4,7% meestest).

Naised ja mehed

mehed-naised

Statistiliselt olulised erinevused nivool 99% olid vastanud naiste ja meeste mängukogemuse – naistel keskmiselt 4,37, meestel 6,82 aastat – ja sõrmevalu tundmise sageduse vahel (naistest oli sõrmevalu tundnud 88,7%, meestest 83,1%). Väiksem erinevus, (olulisuse nivoo 95%) oli randmevalu esinemise sageduste vahel (naistest oli randmevalu tundnud 62,9%, meestest 55,9%).

Seosed

Mida pikem mängukogemus, seda rohkem valutasid selg (rho= –.173**), jalg või jalad (rho= –142**), õlg või õlad (rho= –.186**). Sõrmede valu mängustaaži kasvades aga vähenes (rho= .261**). Kui valutas selg, siis sageli ka jalad (rho= .235**) ja õlad (rho= .356**).

Vanuse kasvamisega valu tundmise sagedus ei kasvanud. Vähenes vaid päevas liikumisele kulutatud aeg (rho= –.273**). Liikuvus omakorda valu tundmise sagedusega statistiliselt olulisi korrelatsioone ei omanud.

Mida sagedamini tegi mängija pause, seda harvem tundis ta valu seljas (rho= –.178**) ja õlgades (rho= –.189**). Pauside sagedusest suuremad seosed selja- ja õlavaluga on päevase harjutusaja pikkusel tervikuna, korrelatsioonid vastavalt –.256** (selg) ja –.247** (õlad). Mida pikem harjutusaeg, seda harvem tehakse pause (rho= .289**).

Mida inimesed valuga ette võtavad?

Keskmine harjutusaeg päevas oli vastanutel 51 minutit ja pause tehti keskmiselt iga 49 minuti tagant. Kõige sagedasem vastus küsimusele, kas oled oma valudega midagi ette võtnud, oli „ei”. Peamise abinõuna nimetati mänguaja vähendamist, harvem pöörduti spetsialisti poole. Vähesel määral mainitakse ka repertuaari, mänguasendi ja mängutehnika muutmist, pilli mugavamaks seadistamist (keelte kõrgus ja pinge, rihma pikkus), võimlemist, valusa koha masseerimist, pikemat mängupuhkust.

v6tnud-ette

ARUTELU JA TULEVIK

Vaid 4% küsitletutest ei ole kitarrimängu ajal valu tundnud, kuid sellegipoolest pole suuremal osal plaanis valuga midagi ette võtta. Keskmise harjutusaja pikkuse ja pauside tegemise sageduse suhe näitab, et paljudel juhtudel koosneb harjutamine ühest pikast sessioonist ja üks lihtne võimalus valusid vähendada oleks teha rohkem pause. Rohkem kui pauside tegemise sagedus oli valude esinemise sagedusega seotud päevane mänguaeg tervikuna. See tulemus haakub ülekasutamise sündroomi uuriva kirjandusega. Päevast harjutusaega on võimalik vähendada, omandades efektiivsemad harjutusmeetodid.

Tähelepanuväärne on see, et valude esinemise sagedus kasvas koos harjutusaja pikkusega ja mängustaažiga, aga mitte mängija vanusega. Samuti puudusid statistiliselt olulised seosed inimese liikumisharjumuste ja kitarrimängu ajal tuntavate valude sageduse vahel.

Pillitoega mängijad tundsid kõige sagedamini seljavalu, mis muude istumisviiside ja pillitüüpide puhul oli esinemissageduselt alles neljandal kohal. Ilmselt ei saa öelda, et nende mängijate seljavalu on põhjustatud pillitoest. Pigem on tõenäoline, et nad on pillituge kasutama hakanud just seljavalude tõttu, nagu ka üks vastanu kommentaarides märkis.

Kuigi andmetest on näha mitu põnevat erinevust eri pillitüüpide ja mänguasendite kasutajate harjutamis- ning puhkamisharjumuste vahel, jääb see selle artikli teemast kaugele. Kõige olulisem järeldus on, et vastanud kitarrimängijatele haiget tegevate kehapiirkondade esinemissageduste hierarhia on väga sarnane pillitüübist ja mänguasendist hoolimata. Selle teemaga võiks edasi liikuda juhtumiuuringuga, et peale valude kaardistamise ka probleemide lahendamise võimalusi uurida.

Viited

Johanson, D. 2009. Classical guitar and playing-related musculoskeletal problems. A systematic review. Lundi Ülikooli lõputöö.

Marques, D.N., Rosset–Llobet, J., Fonseca Marques, M.F., Gurgel, I.G.D., Augusto, L.G.S. 2003. Flamenco guitar as a risk factor for overuse syndrome. Medical Problems of Performing Arts 18, 11–14.

McBride, D., Gill, F., Proops, D., Harrington, M., Gardiner, K., Attwell, C. 1992. Noise and the classical musician. British Medical Journal 305, 1561–1563.

Parasuraman, S., Purohit, Y.S.. 2000. Distress and boredom among orchestra musicians: the two faces of stress. Journal of Occupational Health Psychology 5, 1, 74–83.

Zaza, C., Farewell, V.T. 1997. Musicians’ playing-related musculoskeletal disorders: an examination of risk factors. American Journal of Industrial Medicine 32, 292–300.

Zaza, C. 1998. Playing-related musculoskeletal disorders in musicians: a systematic review of incidence and prevalence. Canadian Medical Association Journal 158, 1019–25.

———————————

** p<.01, * p<.05

Uurimus ilmus ajakirja sügisnumbris (Kitarr 8/2013)