Tallinn Music Week − laupäev


Jätkan väikese Tallinn Music Week’i ülevaatega. Alustasin taas NO99-st, kus eeskava kulges peamiselt folgilainel. Reedel kuulsin möödaminnes poole kõrvaga kellegi kommentaari, et laupäeval tuleb rahvast hullupööra. Täpselt nii oligi. Viisakamad ja ontlikumad inimesed istusid vaid toolidel, noorus kiljus ja möllas lava ees. Svjata Vatra jätsin kohe heaga vahele, kuna ei pääsenud eriti löögile. Saal oli paksult noori täis.

Tekst ja fotod: Kris Moor

Strand… Rand

Kuna rahvas möllas üleval, oli keldrisaali Jazziklubi päris tühi. Sofia Joons häälestas oma hiiukannelt ja toimus väike heliproov. Ülikooli ajast mäletan Sofit peamiselt viiuliga. Mu pärimise peale selgus, et hiiukandle on ta ise meisterdanud.
Kui sumisev rahvamass alla jõudis, oli ka esimesest reast võimatu muusikat nautida. Vaiksed koraalid harmooniumi ja kitarri saatel sumbusid mürasse. Keegi solvunud vanahärra hüüdis kõva häälega üle saali, et pange see k…di baar kontserdi ajaks kinni. Ei pandud midagi. Kodus plaati kuulata on palju parem. Rootsi- ja eestikeelse lauluga vahelduv rahvamuusika nõuab vähe rahulikumat meeleseisundit. Plaat on igatahes 5+.

 

Zetod

Tuhandete tütarlaste lemmik Jalmar Vabarna pole veel jalga lavalegi saanud, kui plikad hüppavad, kargavad ja kiljuvad. Telekast Viljandi Folki kontserti vaadata on veidi meeldivam elamus kui lava ees noortega koos tõugelda. Mõned üksikud kutid olid ka plikade kampa ära eksinud, aga käitusid täpselt samamoodi. Mind täitsa huvitaks, kas publikumagnet on Zetod kui hea folkbänd, või pigem Jalmar isiklikult. Oleks võinud mõnelt pubekalt järgi küsida…

 

Vaiko Eplik & Eliit

Juba mitu päeva varem päriti, kas ma ikka Vaiko Epliku kuulama lähen. Tundub, et Von Krahli suure saali magnet ta oli. Kui poleks varem lava ette roninud, poleks hiljem sisse saanudki. Saal oli nii tihkelt rahvast täis, et poole pealt lahkuda polnud kellelgi võimalik. Aga Eplikut on ikka hea kuulda, vanad head tuttavad lood. Ent kui Eplik lõpetas ja Talbot peale lendas, olid read juba veidi hõredamad. Mainstreami värk.

 

Talbot

Mind isiklikult jätab selline surmaeelselt korisev metal-bänd täiesti külmaks, aga lubasin endale, et nii palju kannatan välja küll, et paar pilti tehtud saaks. Aga oh imet, lava ees plõksides tundus see varsti täiesti okei muusikana. Trummar lahmis küll täiest jõust, aga tuleb helimehele au anda − kõrvatrummid jäid kenasti terveks. Vahel ma kohe ei taipa, miks mõni teine helimees peab kõik nupud nii põhja keerama, et pool publikut paneb sisuliselt jooksu. Põhja keeratakse ka suvaline DJ, sest nii on n-ö ägedam. Tagasihoidlik eestlane ei lähe kunagi mölisema ka, pigem läheb ära koju. Aga näe, Talboti kontserdil, otse kõlari ees, hea kvaliteetne heli. Pärast koduteel ei vilistanud kumbki kõrv. Väga eeskujulik. Metal hakkas ka meeldima. Kontserdil ikka asjal teine mekk.

 

Kreatiivmootor

Filosoofiaõppejõud ja artist, George Berkeley fänn Roomet Jakapi on juba vaatamisväärsus iseenesest. Animaalsed hüüatused, segane puterdamine, autistlik irratsionaalsus (millest ka esimese albumi nimetus – “Irratsionaalne”) ja sürreaalsus oleksid märksõnad, kuidas solisti tegevust kirjeldada. Karismat mehel jätkub. Bändi uus kava on rohkem elektroonilisem kui varasem, aga seda paremini küttis üles. Roomet ise nimetab oma irratsionaalset laulmist häälutuseks. Muuhulgas on ta samas vaimus teinud ka mõned perfonksilaadsed ettekanded, näiteks According to Thomson and Brown… ja näitus-etendus Õigeksmõistmine. Otsi veel Youtube’st.

Vaata ka pildigaleriid:

Previous Domingo flamenco Von Krahlis
Next Muddy Watersi sünnipäeva tähistatakse täna rahvusvahelise kontserdiga

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.