Paean „Scorn of Eternity”


Paean on suhtelisest noorusest hoolimata üks selle vananeva plejaadi bändidest, kelle plaate kuulates tuleb haardeulatusse sättida märkmik, millesse lugude struktuure üles tähendada, ja sõnaraamat, millest otsida sõnade nagu sarx, nous või theothanatology tähendusi. Tuleb tunnistada, et interneti kõikjaldasus koos nutifonide levikuga lisab sellele mõnusa uudse nüansi, võimaldades muusika kõrvalt tundideks sukelduda näiteks nüüdisaegse usuõpetuse või metafüüsika rüppe ning päriselt targemaks saada.

PAEANkaas-wTekst: Mart Kalvet

Paeani esikalbum, mida tehnilise melo-death’i sõbrad on kaua põnevusega oodanud, kõlab sama rõhutatult kõrgelaubalise, enesekindla ja elitaristlikuna kui nende 2011. aasta EP „Livium”. See ei tähenda, et arengut poleks vahepeal toimunud, kaugel sellest – uus Paean on varasemast aeglasem ja mõtlikum, meloodiad veenvamad ning kitarripartiid maitsekamad ja leidlikumad. Kiiduväärselt torkavad kõrva napid, ent seda mõjusamad kõrvalekaldumised rögina-vokaalist ning tõeliselt õrnad-hingestatud eleegiad.

Paean ei luba endale midagi nii triviaalset nagu salmid, refräänid või repriisid. „Scorn of Eternity” on kordumatuna tulvav-pulbitsev-hingeldav kontseptuaalmuusika – oma tserebraalsuses vägagi orgaaniline, aga paraku ka raskesti meeldejääv. Maru keerulise rütmiga käigud ja maru keeruliste sõnadega tekstid nõuavad kuulajalt pingutust, milleks valmis on tõenäoliselt vaid vähesed. Julgen ennustada, et ühtegi pop-estraadikonkurssi Paean lähiajal ei võida.

Paean teab seda muidugi ise ka – „Scorn” ongi ülistuslaul käegalöömisele ja paratamatustega leppimisele. Keerulise ja/või pateetilise teksti ja vaheldumisi blastbeat’iva ja nukrutseva muusika taustal kangastuvad varjamatult olemise talumatu taak, kõigi inimlike püüdluste viljatus ning kaose ja entroopia peatumatu võidukäik korrastatuse ja elurõõmu vastu. Paeanit on väidetavalt inspireerinud freudistlik psühhopatoloogiakäsitlus, kuid sama hästi kõlbaksid seda tegema A. H. Tammsaare ugri doom-kirjanduse meeleheitlikumad tahud.

Kogu hiilgava peenuse ja muljetavaldava pretensioonikuse juures on Paean aga kaugenenud millestki, mis minu arust on surmakeskse äärmus-metal’i juures peaaegu kohustuslik – koos toorusega on nende muusikast kadunud ka sütitavus ja ohtlikkus. Kui ma kuulan Cattle Decapitationit, tekib mul kihk loomana möirates purustada süütut mööblit. Kui kuulan Paeanit (või Opethit või isegi 1990. aastate Deathi, mille mõjutusi arvan Paeani loomingus hoomavat), tekib mul tahtmine kuulata hoopis Cattle Decapitationit.

Previous Fotoreportaaž: Metsatöll Tartus
Next Joel Tammik „Laane universum”