Kitarrist numero uno!


Selles raamatus saavad kokku peamiselt popimaailma superliiga (The Beatles, The Rolling Stones, Elton John jt) biograafiatega endale nime teinud Philip Norman (s 1943) ja kitarrist, kes oma lühikesest tähelennust (1966–1970) hoolimata kroonib kõiki suurimate, parimate, olulisemate kitarristide pingerivisid kus iganes ja mis meetodil neid ka kokku ei panda. “Wild Thing” ei ole muidugi ainuke raamat, mis Jimi Hendrixist on kirjutatud, neid on kümneid, kuid see teos on nii verivärske, et eestikeelset tõlget lahutab algupärandi ilmumiskuupäevast vaid kuujagu päevi.

Tekst: Andri Riid

Jimi lugu on lühidalt järgmine: noorelt ema kaotanud mustanahaline nooruk hakkas kitarrimängu õppima 15-aastaselt ning arendas iseõppijana sünnipärase andekuse ning hiigelsuure töö viljana välja isikupärase pillimängustiili. Pärast sõjaväeteenistusest vabanemist, 1962. aasta keskel, õnnestus tal leiba teenida mitmete tolleaegsete tuntud muusikute (Ike and Tina Turner, Little Richards, The Isley Brothers jt) saateansamblites, kuid üheski koosseisus ei pidanud ta kuigi kaua vastu. Ühe groupie õhutusel korjas kõrtsimuusiku üles ansambli The Animals basskitarrist Chas Chandler. Chas viis Jimi Inglismaale, pani ta laulma, otsis saateansambliks kaks valget muusikut ning juba esimene Jimi Hendrix Experience’i singel “Hey Joe” tõi endaga kaasa läbilöögi. Ansambel andis välja kokku kolm albumit, millest viimane, “Electric Ladyland”, jõudis edetabelite tippu ka USA-s. 1969. aasta juunis läks Jimi Hendrix Experience laiali ja Jimi pani kokku uue koosseisu, millega leidis aset ikooniline ülesastumine Woodstockil. Edasi tuli uus koosseis Band of Gypsys, kuid Jimi enneaegne, ilmselt unerohu üleannusest tingitud surm 17. septembril 1970 on siiamaani osaliselt mõistatuslik.

Varasem kogemus Philip Normani tekstidega − eesti keeles on ilmunud näiteks „Rolling Stones“ ning Mick Jaggeri elu kajastav “Jagger. Agulisaatan” − lubas oodata peamiselt eraelulistele seikadele, vähem muusikale keskenduvat käsitlust. Nii see ka laias laastus on, kuid naissuhetes süüdimatu, narkootikumilembese ning kombinatsioonis viskiga ka märatsema kukkunud Jimi eraelu ei ole eriti paeluv. Seda ei muuda huvitavamaks pikad heietused suhtlusest võõrandunud isa või pätikalduvustega noorema vennaga, kes saab raamatus ka liigagi palju sõna. Võib-olla ongi emotsionaalselt kõige mõjusamad hoopis lõigud, milles kirjeldatakse Jimi esimesi etteasteid Suurbritannias.

Esialgu sai tööloata Jimi esineda vaid jaopärast. Tol ajal juba kitarrikangelase staatuses Eric Clapton oli just kokku pannud supergrupi nimega Cream ning Jimil avanes võimalus nendega jämmida. Järgnev kujutab endast Claptoni vahetut reaktsiooni sellele sündmusele: “Laulu keskel jättis Eric mängimise katki,” meenutas Chas Chandler. “Ta lasi mõlemad käed külgedele rippu ja jalutas seejärel lavalt minema. Ma jooksin lava taha riietusruumi, kus ta seisis ja püüdis värisevate kätega sigaretti süüdata. Ta ütles: “Sa ei öelnud mulle, et ta nii kuradi hea on.””

Või teine lõik, milles ansambli Peter Jay and the Jaywalkersi kitarrist ja hiljem üks võimalikke Led Zeppelini lauljakandidaate Terry Reid kirjeldab Jimi Hendrixi ülesastumist, mida väisasid teiste hulgas ka Mick Jagger, Keith Richards, Brian Jones ja Paul McCartney:

Siis saabub Jimi, juuksed sassis, tõmbab välja oma vasakukäelise Stratocasteri, mis on surmani räsitud, näeb välja nagu oleks sellega puid lõhutud ja järsku PRRRÕMMMM! alustab ta “Wild Thingi” ja kõik oli läbi. Kitarrimängijad nutsid. Põrand tuli pärast ära kuivatada. Ja tema paneb aina juurde, soolo soolo järel. Ma nägin, kuidas rahval hakkasid plommid suust kukkuma. Kui ta lõpetas, oli saalis vaikus. Mitte keegi ei teadnud, mida teha. Kõik olid šokis, nõutud.

Ammendavat vastust sellele, miks Jimi Hendrixi pillimäng inimestele niiviisi mõjus, me käesolevast raamatust paraku ei leia. Philip Normani jutt kipub jääma väliste efektide taha: Jimi oli vasakukäeline, mängis kitarri kaela taga, keele ja hammastega ning pani tagatipuks kitarri põlema. Sellest kaugelt olulisem on, et Jimi ei armastanud barré-akorde ning kasutas akordide mängul ulatuslikult pöialt, mis jättis olulise nimetissõrme vabaks ja võimaldas tal samaaegselt mängida nii rütmi- kui soolopartiisid; Jimi mängis suure dünaamikaga ja tal oli selle aja kohta innovatiivne keelte summutamise ja kangi kasutamise tehnika, samuti eksperimenteeris ta overdrive’i, efektiplokkide (fuzz, wah, octaver, univibe) ja tagasisidestusega (kitarri vilesse laskmisega). Tegelikult oli juba Jimi eluajal temast tehniliselt virtuoossemaid kitarriste, ometigi mõjutas tema ekspressiivne mängulaad nii rock’i, metal’it, funk’i kui isegi jazz’i rohkem kui ühelgi teisel kitarristil see on õnnestunud.

Previous Muusikud Muusikast: JANNO TRUMP
This is the most recent story.