Lõbus raamat tõsisest bändist


Maailma olulisim progerokk-ansambel Pink Floyd on popkultuurifenomen, millest üht-teist tähelepanuväärset teada võiks igaüks. Trummar Nick Masoni lõõpiv, eneseirooniline ja üdini inimlik mälestusteraamat sobib nii teadmiste täiendamiseks kui ka ladusaks ajaviitelugemiseks.

Tekst: Mart Kalvet

Kõrgema keskklassi perest pärit pillimees mäletab paljut — Pink Floydi eelsest kutsikapõlvest viimase albumi salvestamiseni — ja pajatab sellest stiilis, mis peaks olema kaasakiskuv ja pakkuma ohtralt äratundmisrõõmu Pink Floydi keskeltläbi noortest pensionäridest koosnevale tuumik-austajaskonnale, kuid ilmselt tekitama huvi ka legendaarse bändiga alles tutvust sõlmima asunud noortes ja jagama neile kasulikke näpunäiteid muusikaloomingu, bändi tegemise, lavakuvandi kujundamise, promootorite-produtsentide-plaadifirmadega suhtlemise ning muu popmuusikuelus olulise kohta.

2014. aasta „päris kindlasti“ viimase albumi „The Endless River“ üllitanud rokk-gigant on kahtlemata popkultuurifenomen, millest üht-teist tähelepanuväärset teada võiks igaüks. Nick Masoni 2004. aastal esmailmunud ja 2017. aastal, ansambli 50. sünnipäeva puhul täiendatud kujul taasüllitatud memuaarid pakuvad seda ligi 400 leheküljel — mastaabis, mida võib olla esimese hooga raske korraga vastu võtta. Need, kellele pakuvad lisaks Pink Floydi tegemistele huvi ka ehe lähiajalooline õhustik, progressiivse nüüdis-rokkmuusika ilmaletoojate kildkond kogu selle kirevuses, eredad karakterid ja autori isiklikud tähelepanekud, leiavad „Inside Out’is“ aga kahtlemata mõnusa kaaslase ning võib-olla isegi hea suhtlemise õpetaja. Annab ju asjaolu, et Nick Mason on suutnud sõbralikud suhted säilitada bändi teiste, omavahel tõsiselt raksu läinud liikmetega, tunnistust vähemalt tema kadestamisväärsest diplomaatilisusest — omadusest, mida tõtakas nüüdismaailmas paistab paraku mitmel pool nappivat.

Kauniste fotodega rikkalikult illustreeritud teos võib mõjuda vaimse ajamasinana — jääb ju suurem osa Pink Floydi karjäärist üsna kaugesse, kümnenditetagusesse minevikku. Samas on inimesed alati inimesed, ajastust ajastusse sarnaste püüdluste ja äparduste, keeruliste iseloomude ja suhtepundardega, mille mahlased kirjeldused tulevad tõenäoliselt tuttavad ette ka saja aasta kauguses tulevikus elavatele inimloomadele. Ajatu ja aegumatu oskus selliseid kirjeldusi pakkuda on minu jaoks Masoni mälestuste olulisim osa.

Pigem faktidele kui atmosfäärile, bändi ajaloo nüanssidele rohkem kui liikmete mõttemaailma või eraelu avamisele orienteeritud lugeja ei pea samuti pettuma — vähe on nõnda keerulise ajalooga ansambleid kui Pink Floyd ning bändi algusaegadest alates koosseisus püsinud Masonist sobivamat inimest sellesse ülidetailset sissevaadet pakkuma vaevalt et leidub.

Ja ehkki faktid ise (nagu geniaalse kitarristi Syd Barretti LSD-ga liialdamine ja vaimne murenemine, klahvpillimängija Rick Wrighti vallandamine albumi „The Wall“ salvestamise ajal või bassist Roger Watersi kohtuteni jõudnud sõjakas lahkumine pärast „The Final Cut’i“ valmimist) on selgelt skandaalsed, kirjeldab Mason neid sootuks teisel toonil kui üledramatiseeriv kõmuajakirjandus; trummari meenutused jäävad väärikateks ja tasakaalukateks ka kõige konfliktsemate episoodide juures.

Eestikeelset väljaannet tuleb kiita põhjaliku registri eest (ilma selleta tekstis orienteerumine paneks aju hallolluse kindlasti lõõmama nagu tindisegu bändi algusaegade kergestisüttivates valgustehnikaseadmetes!), samuti ei tee tõlge enamasti algteosele häbi, kui ehk välja arvata mõned anakronismid (alt laienevaid ruudulised „hipsteripüksid“ 1960. aastate keskpaigas ei saanud olla ei kummardus 1940. aastate jazz-hipsteritele ega ka viide nüüdisaegsetele hulgi autentsust küttivatele moemeestele; küllap peeti silmas ikka hipimoe lõikega säärevarje…) ja lihtlabased apsud (blues-artist, kelle loo pealkirjast The Rolling Stones bändinime võttis, ei olnud Muddy Walters, vaid Muddy Waters), ent niivõrd mahuka ja üksikasjalise tekstikogumi puhul on pisukesed möödapanekud vist paratamatud. Pedandina tunnen puudust ka joonealustest märkustest, kuna eesti lugeja ei pruugi poole sajandi taguse Inglismaa olude, rokkterminoloogia ja laulutekstide tähendusega sugugi nii hästi kursis olla kui tõlkija ja toimetaja arvavat paistavad.

Mason on oma mälestusi ise kirjeldanud kui „üsna lõbusat raamatut tõsisest bändist“, mis on vist kõige lühem täppisarvustus, mida sellele teosele kirjutada saab. Kergel toonil rasketest asjadest rääkimine on reeglina ajaloolaste privileeg; Masonis kui autoris kohtuvad aga korraga elav, ehkki läbinisti subjektiivne ajaloo-objekt ja teravapilguline, objektiivsusele pretendeeriv ajaloolane. Küllap seda vastuolu tajudes (ja kindlasti ka selleks, et teiste asjaosalistega mitte tülli pöörata) panigi teenekas löökriistamängija raamatule allpealkirjaks „Isiklik lugu“. „Inside Out“ on väga isiklik, aga võib-olla just tänu sellele isiklikkusele tõenäoliselt kõige köitvam teos, mis maailma kõige olulisemast progerokk-ansamblist seni kirjutatud on.

Previous Kitarrist numero uno!
Next MUUSIKUD MUUSIKAST: ÕPETAJA SIRJE MEDELL