Teisipäev, veebruar 27 2024

Jürgen Kütner on kitarrist progeansamblis Põhja Konn ja funk-soul-disko kollektiivis Lexsoul Dancemachine. Ametilt on ta arst-õppejõud lastepsühhiaatria erialal.

Ansambel Põhja Konn on justkui reinkarnatsioon 70ndatest ja rõõm on näha, et ta kannab edasi järgmistele põlvkondadele head muusikamaitset, vaimsust ja ägedat lavalist sünergiat. Kahtlemata on sellel bändil oluline missioon. Lexsoul oma ägeda soul-funk-disco muusikaga loob õnnelikku ja muretut meeleolu, peletab halba tuju. Tundub nagu ühe pillimehe õnnevalemi täispakett – üks bänd rohkem hingele ja vaimule, teine rohkem lahedale, stiilsele meelelahutusele…

2010 – Põhja Konn esimesel ja mõneks ajaks viimasel tegutsemisaastal. Jürgen Kütner, Kristen Kütner, Johan Alexander Petti, Valter Soosalu, Mattis Kirsipuu, Ott Adamson
Foto erakogust

Jürgen: Jah, patt oleks kurta. Mina ainult harjutasin veidi põlve otsas pilli ja elu viis mind puhtjuhuslikult kokku väga andekate muusikutega, kellele nende bändide looming suures mahus ka tugineb.

2015 – Põhja Konn teine sündimine – Plaadiesitluskontsert Von Krahlis – Uskumatu au oli lava jagada oma kangelase Riho Sibulaga Foto erakogust

Elephants from Neptune ja Põhja Konn alustavad oma esimest ühistuuri 16.veebruarist. Vaataks veidi ajas tagasi. Kuidas ansambel Põhja Konn sai kokku bändina?

Põhja Konna eel-ansambel kandis nime Speed King, mis tegutses umbes 2006. aastast. Tegime peamiselt Deep Purple’i ja ja Led Zeppelini stiilis klassikalist rokki, sealhulgas ka mõned kaverid ning isegi bändinimi sai ühest Purple’i loost laenatud. Mina olin üks viimaseid ansambliga liitujaid, peale mind ühines veel Robin Juhkental. Olin varasemalt tegutsenud ainult funkrokkansambliga Funktion (muuhulgas koos Martin Laksbergiga, kellega mängin koos Lexsoulis). Kui alustasime Speed King’iga, siis Valter Soosalu oli minu teada alles 13-aastane, teised poisid kuni 17-aastased. Samas oli näha, et muusikaliselt juhatas Valter vägesid juba siis väga edukalt. Esimene proov toimus Ott Adamsoni vanemate kodu saunas ning kui ma õigesti mäletan, siis oli esimene lugu kas „Whole Lotta Love“ või „Smoke on the Water“– edasi ei olnudki väga palju enam tarvis üksteisele tõestada, sest muusikamaitse haakus hetkega ning nagu näha, siis teeme sellest hetkest alates siiani muusikat koos. Enamasti sai lauldud inglise keeles, kuid 2007. aastal sai tehtud ka esimene eestikeelne katsetus looga „Kas ma Eestit unes nägin?“, kuhu laulis suurepärase vokaali Robin. Põhja Konn tekkis aastal 2009, kui Valteri muusika sai seatud Lydia Koidula tekstile „Ilu“ ning esitasime seda Speed Kingi viimasel kontserdil klubis Tapper. Peagi liikusime Oti saunast edasi ühte keldriruumi Laulupeo tänaval, kus jagasime prooviruume mitmete andekate ansamblitega (Leek, Progress, Jakob Juhkami kvartett jt). Muuhulgas väisasid neid ruume aeg-ajalt ka Mikk Tammepõld ja Laur Joamets, kes pakkusid Põhja Konnale esimese esinemisvõimaluse Dramamama soojendajana 2010. aasta talvel Rock Cafe’s, mis alustavale bändile oli tohutu au. Prooviruumide lisandväärtuseks oli ka see, et maandusprobleemide tõttu sai pillidelt mõnikord motiveerivat elektrisärtsu. Ükskord võtsid ka Mikk ja Laur pillid kätte ning (ausõna!) nende laupade vahel käis välk (vot see on alles bändikeemia). Aasta 2010 jäigi Põhja Konnale viimaseks tegutsemisaastaks, kuniks tulime peale 5-aastast pausi taas kokku ning 2015. aastal salvestasime vanad ja uuemad lood debüütalbumiks. Põhja Konn on üldiselt selline vaikselt hõõguv, vahel laisk ja vahel väga kiirelt tegutsev olend. Viimasel ajal anname kontserte üsna harva, mistõttu on käesoleval nädalal algav tuur üsna harukordne sündmus meie jaoks. Otse loomulikult on mõnus jagada lava heade sõprade ja Eesti roki klassikutega ansamblist Elephants From Neptune.

Funktion võimalik, et kusagil 2005. aasta paiku. Üks väheseid pilte varastatud esimesest Squieri pillist. Jürgen Kütner, Mariliis Eensalu, Martin Usk, Mihkel Mäesalu, Martin Laksberg
2009 – Ansambel Speed King üks viimaseid esinemisi lokaalis Bikers Pub Foto erakogust
2008 – Ansambel Speed King Tammsaare Pargis Foto erakogust
2008 – Politsei ajab ansambli Speed King lavalt minema liigse müra tõttu. Foto erakogust
2015 – Ansambel The Doors Tribe (tegime ilmselgelt The Doorsi kavereid) Taaniel Pogga, Taavi Peterson, Ott Adamson, Jürgen Kütner Foto erakogust

Missugune muusikaline baas Sul on?

Vanem vend tõi koju akustilise pilli, mida hakkasin tema tagant salaja näppama. Kodus oli meil selline kaust, kus olid väljaprinditud kitarritabid. Vend seletas mulle lahti, mis need numbrid seal tähendavad, ja nii saigi esimesed palad ära mängitud. Muusikahuvi oli mul juba varasemalt sees ja mulle väga meeldis CD-plaatidest kassettidele erinevaid mix-tape’e teha. Palju arendas mind igavus ja internetipuudus – enda lõbustuseks hakkasin erinevaid (peamiselt Nirvana) lugusid maha võtma ja ise tabulatuure kirjutama ning sõnu maha võtma. Sellest arenes esmane lugude struktuuritaju ja ka hilisemad omaloomingukatsetused.

Sul pidi siis olema väga hea kuulmine

Ma ei tea, minu arvates olen teistega võrreldes siiani üsna kehva noodikuulmisega, aga mingi taju vast on. Eks vist seda entusiasmi ja teistega koos tegemise isu on üldiselt olnud rohkem kui akadeemilisi oskusi. Suureks eeskujuks oligi selles mulle vanem vend Sander, kes tegi punkbändi Vedel Leib – see andis esimese pildi ette, kui äge ja põnev võib olla bänditegemine. Speed King’i algusaegadel kandsin sageli ka tema punakat nahktagi, et veel rohkem samastuda.

Progerock on üks keerulisemaid žanre, kas see köitis Sind juba varakult, enne lihtsamate lugude perioodi?

Eks ikka alustatakse lihtsamast – minu puhul Creedence Clearwater Revival’i „Down on the Corner“ ja Nirvana „Come As You Are“. Kusagil seal on kindlasti ka minu psühholoogia ja psühhiaatria huvi alged – mäletan, et süvenesin Kurt Cobain’i eluloo detailidesse üsna süvitsi ja olin ikka maksimaalne fänn. Kui sain sugulaste juures korra internetti, siis hankisin floppy-diski peale endale kohe Cobain’i pilte.

Kuidas Cobaini elulugu mõjutas?

Mulle pakkus see põnevust ja vajalikul hetkel ka lohutust. Suitsiidilugu mind ei ehmatanud, pigem tekitas empaatiat ja huvi, miks mõnikord asjad nii lähevad. Ma ei tundnud kordagi, et see lugu või Nirvana muusika oleks mind kuidagi selles osas negatiivselt mõjutanud, mulle andis see vajaliku eneseväljenduse kanali.

Mainisid, et oled poole kohaga muusik. Täiskohaga aga oled tohter.

Olen Tartu Ülikooli Kliinikumi Laste- ja noorukite vaimse tervise keskuse lastepsühhiaater ning ka Tartu Ülikooli õppejõud, mille raames annan loenguid arstitudengitele.

Bändide sisekliima on ka justkui Sinu valdkonna teema?

Mulle üldiselt inimesed meeldivad ja mulle sobib muusika, kus nad on esikohal. Sisekliima või bändi „keemia“ paistab laval väga selgelt välja ning seda on inimsilma eest väga raske varjata (sedasi on lihtsalt inimese ajud ehitatud). Ma naudin kollektiivis töötamist ja koostööna ja üheskasvamisena eesmärgini jõudmist. Mulle annab see mingisuguse adrenaliinilaksu ja teeb maailma kodusemaks.

2013 – Lexsoul esimene promopilt Foto erakogust
2013 Lexsoul Dancemachine esimene kontsert lokaalis Must Puudel Foto erakogust
2015 – Lexsouli debüütalbumi Deus Lex Machina fofosessioon Foto erakogust

Ka Sinu panust hinnatakse äärmiselt kõrgeks ja täpseks. Pärisin arvamust Sinu kohta Robert Linnalt. Siin see on:

Jürgenit tean ma juba umbes aastast 2007 kui nägin teda ansambliga Speed King esinemas. Mäletan, et olin täiesti vaimustuses sellest, kui lahedalt üks inimene kitarri võib mängida. Siiani käivad kõik minu lood läbi selle filtri mu peas, et “kas Jürgen kiidaks need kidrapartiid heaks”. Ta on väga komponeeritud kitarrist ja seda ka vaimses plaanis. Peen huumorimeel, hea muusikamaitse ja kindel kui kalju. Olen uhke, et mul on selline sõber. Pealegi, ta näeb välja nagu Alar Karis.“ Robert Linna.

Ma saan aru, et  tuurileminek see ongi selline bänditegemise kvintessents, see on eluviis, hobi, maandus ja väljaelamine muust stressist või päevatööst.

Mõnes mõttes on mu erialad väga erinevad (päevatöö vs vabakutselise töö), aga mingis plaanis ka väga sarnased. Psühhiaatrias ja ka muusikas on väga palju pistmist näiteks tugevate emotsioonide, endasse vaatamise ja loovusega. Kui mõnikord ühes või teises valdkonnas läheb koormus suureks, siis on tõepoolest hea teisel pool ajusid puhata.

Põhja Konn ja Lexsoul on nii erinevad, et see vaheldus vast veel omakorda annab puhkust…

Nad annavad võimaluse avada iseenda erinevaid tahke.

Kas mõne muu hobi jaoks üldse veel aega üle jääb?

Kahe lapse isana jääb muudele tegevustele üsna piiratud aeg. Kui vähegi mõni hetk tekib, siis püüan seda alati kasutada muusika loomiseks. Õnneks on mul väga tark, toetav ja loovust oluliseks pidav elukaaslane, kes mind mõistab.

Kas progerockiga tegeledes ei tõmmanud Sind sellise psühhedeelilisi lavatrippe tegeva Pink Floydi poole?

Pink Floyd eesotsas kitarrikangelase David Gilmour’iga on kindlasti minu üks vaieldamatuid lemmikuid. „Time’i“ või „Comfortably Numb’i“ soolod ajavad siiani ihukarvad püsti. Floyd’i puhul olen pigem suhestunud rohkem Syd Barreti-järgse ajaga, ju siis on minu jaoks ikkagi oluline Gilmour’i kidrasaund ja veidi selgem struktureeritus. Mina kuulun nende Floyd’i fännide hulka, kelle jaoks on „The Wall“ täielik kunstiteos ja üks bändi tipphetkedest. Kõige psühhedeelia-lähedasem olen vast olnud The Doors’i ja biitlite fänluse tippajal. Proge osas haarab mind siiani kõige rohkem kaasa varajase Peter Gabriel’iga Genesis, eriti „Selling England by the Pound“ ja „Foxtrot“ – need olid ka ühed põhilised kuulamisobjektid 2010. aastal Põhja Konna seltskonnas ja kodus noorema venna Kristeniga. Olen suur briti kultuuriloo ja inglise keele fänn, mistõttu mulle läheb väga korda Genesise suursugune, romantiline ja peenviimistletult terav lüürika, mis koos muusikaga moodustab vastupandamatu terviku. Kuulatud sai ka Yes’i ning Gentle Giant’it ning 2010. aasta paiku olime Konnaga vaimustuses ka ühest Rootsi ansamblist Beardfish, eriti palju mängimisi said lood „Into the Night“ ja „The Hunter.“

Räägi palun oma kitarridest ( pillidest-võimenditest, pillivalikutest)

Ma ise ei pea ennast väga suureks tehnikaarmastajaks või gearhead’iks, küll aga olen täheldanud, et kiindun mõnedesse esemetesse üsna tugevasti. Osaliselt sellest tulenevalt on mul pillid ja tehnika olnud üsna pikka aega ning üsna harva otsustan millestki loobuda või maha müüa. Esimene kitarr, mida katsuda sain, oli minu onu (Tiit Kukk) poolt nõukogude ajal ise valmistatud. Sellega sain esimese keelteplännimise emotsiooni kätte ja see on siiani meeles. See oli tumepruun, musta kaelaga ja kerelt midagi stratocaster’i-laadset. Isetegemisele omaselt oli ka parajalt omapärasusi – kael veidi ümmargune ja kere veidi lopergune. Esimene pill, mis meil kodus olemas oli, ning millega mängimist alustasin, oli üks kõige tavalisem Yamaha akustiline. Sellega sai tõmmatud esimesed noodid (Creedence Clearwater Revival – „Down on the Corner“). Edasi oli meil kolme venna peale (mulle lisaks Sander Kütner ja Kristen Kütner) lisaks ka esimene elektrikitarr – musta-pruuni kere ja roosipuust sõrmlauaga Squier’i stratt. Selle pilliga sai esimesed tõelised lood mängitud ja emotsioonid kogetud – väga kahju, et ma hiljem Tartus olles sellest pillist varguse tõttu ilma jäin. Seda pilli sai mängitud läbi imeväikse (ilmselt 5W) Fenderi võimu või siis multifunktsionaalse Zoomi ploki ja muusikakeskuse kõlarite abil. Seejärel laenas mulle oma valget vahtrakaelaga Mehhiko Fender’i stratti minu hea sõber Mihkel Mäesalu. Selle pilli ma omastasin sujuvalt ja alles aastaid hiljem maksin raha. Antud pilliga sai mängitud ka suurem osa algsetest Põhja Konna kontsertidest 2010. aastal (ning põgusalt ka kollektiivis Jakob Juhkami kvartett). Praeguseks on pill võetud juppideks – kael on mul kodus Tartus ja kerest tegi mu vend Kristen endale baritonkidra (sellega võib teda kohata ilmselt mõningatel jazz-kontsertidel). Umbes samal ajal valge strattiga sai Kristen endale sünnipäevaks ühe Grassroots’i Les Paul’i (sunburst tüüpi). See on erakordselt auväärt pill, sest seda käis omal ajal Kristeni jaoks välja valimas meie isa hea sõbra ja Apelsini liikme Indrek Hiibuse legendaarne bändikaaslane ning kitarrivõlur Tõnu Aare. Veidi aega peale pilli kätte saamist sai Kristeniga käidud ka Tõnu juures kodus pilli üle vaatamas ja niisama tinistamas – see juba meelest ei lähe. Viimane täiendus mu pilliparki tuli ajal, mil tegutses juba Lexsoul Dancemachine ning otsisin endale funk’i jaoks midagi kentsakamat. Juba mõni aeg varem oli mulle silma jäänud, et kitarrist Rasmus Raal mängis lavadel ühe erakordse 1971. aasta veidi räsitud oleku ja demonteeritud Bigsby’ga Gibson SG-ga. Panin tollele silma peale ja saime Rasmusega kaubale.

Võimude osas olen olnud üsna laisk: kunagi sai ansambel Speed King’i (Põhja Konna eellane) ajal mängitud Ott Adamsoni saunas sealse aegunäinud Vermona kidravõimuga, mille potekas hirmsal kombel ragises. Meil oli üldse proovikas palju Vermona tehnikat (klahv, kõlarid, mikserpult jm) ning käisid jutud, et need olevat pärit kusagilt Kolumbus Kris’i vanast proovikast. Edasi hankisin endale Taavi Petersoni käest ühe suure 100W Peavey kõlari ja Vox’i Nighttraini pea – see sobis hästi meie tollasesse The Doorsi kaverbändi Texas Radio and The Big Beat (hiljem ka The Doors Tribe). Oma esimene „korralikuma“ võimu sain alles 2015. aastal ning selleks oli siiani truuks sõbraks jäänud Fender Blues Deluxe Reissue.

Efektiplokkide osas oli esimeseks juba mainitud Zoom’i multiefektikas, jätkatud sai suuresti Boss’idega (OD-2, DD-5, CS-3, FRV-1). Seejärel tuli Dunlop’i Crybaby, DOD phasor, Fulltone OCD, DigiTech Whammy, Blue Note OD, Strymon Mobius, Wampler Ego Compressor, Neunaber Immerse ning truu Mooer Pure Boost.

GerliToomingPhoto – 2022 – Alexela Kontserdimaja, Valter Soosalu 30 – Kristeniga
2019 – The Doors Tribe ja ’71 Gibson SG Foto erakogust

Mis sündmused ja valikud selleks pidid juhtuma, et muusika Sinu elus nii olulise rolli saavutas ja on jäänud oluliseks hoolimata ajamahukatest õpingutest arstiteaduskonnas?

Ma arvan, et see on juba bioloogiaga kaasa antud, et muusika mind kõnetab ja tekitab tugevaid emotsioone. Juba esimestest kassetipleieritest peale mäletan, et mulle väga meeldis koostada erinevaid mixtape’e pikkadest autosõitudeks ja niisama kuulamiseks. Eriti vinge oli see, kui sai neid perele ette mängida ja siis kõigi reaktsioone jälgida. Õnneks kuulati meil kodus väga head muusikat (tänud vanematele!): CCR, Led Zeppelin, Black Sabbath, Deep Purple, Pink Floyd, The Sweet, Uriah Heep, biitlid jms. Ühed esimesed sügavamad emotsionaalsed muusikalised hetked, mis siiani eredalt meeles (aasta oli siis 1996 ja istusin Põltsamaal vanaema-vanaisa juures tugitoolis), pakkusid mulle Paul McCartney „Hope of Deliverance“, „Let it Be“ ning Simon and Garfunkeli „The Sound of Silence“. Ma arvan, et umbes sealtmaalt sain ma miskitmoodi aru, et muusika võib olla väga truu kaaslane. Varases teismeeas jättis muidugi kustumatu mulje Nirvana ja Kurt Cobain, kelle elukäiku sai ülima peensuseni tundma õpitud. Noodistasin ise kitarritabulatuuridena Nirvana lugusid ja kirjutasin kuulmise järgi sõnu maha. See aitas tekitada muusika emotsionaalsele poolele ka veidi struktuuritaju juurde. Mäletan siiani neid külmavärinaid seljal, kui sättisin ennast kõlarite ette istuma, heli põhjas, ning peale läks päevas juba kümnendat korda järjest „Smells Like Teen Spirit“. Edasi tuli suur Led Zeppelin’i vaimustus ning ülikooli ajal juba proge (peamiselt Genesis, Gentle Giant ja Yes). Arstiteaduskonna soundtrack’iks oli minu puhul Genesis’e „Watcher of the Skies“ ja „Firth of Fifth“. Otsuse, et ma ei loobu muusikast, tegin juba enne arstiteaduskonda minekut – see tundus mulle lihtsalt liiga vajalik osa iseendast, et sellest lahti lasta.

Millal viimati kiita said ja keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Ma usun, et igasugused auhinnad ja nomineerimised lähevad kiitmisena arvesse – Lexsoul Dancemachine’iga saime hiljuti R2 TOP1 aasta mängituma loo tiitli („Lazy Breeze“) ja olime nomineeritud Aasta Muusikaauhindadel funk/soul/R’n’B kategoorias. Eesti muusika vaieldamatu kuningas on Vaiko Eplik – temale ei tule miski lähedalegi. Uuemast kraamist meeldib väga Neon Fir, Alfa Collective, Misha Panfilov ja Holy Motors.

Ega diplom ei tee veel pillimeest profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Vastus vist peaks olema raha, aga ma pigem ei näe sellisel eristamisel väga suurt mõtet. Nagu näha, siis inimesed võivad ennast ise tituleerida täpselt nii nagu soovivad, aga ega see üldiselt sisu ei kipu muutma. Oluline on ikka see, kas armastad muusikat ja kas see sind käivitab.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Lapsevanemana on mõiste „vaba aeg“ muutunud väga häguseks, aga viimati sai käidud Tartu Supilinna uues lokaalis MÜLÄ. Koht on küll üsna väike, aga mahuks vast esinema küll. Hea meelega kuulaks näiteks Ramuel Tafenau kvartetti, kus lööb kaasa ka mu noorem vend Kristen.

Soovita pala, plaate, kontserte, mis sinu arvates on parimaid kuulamiselamusi, mida sooviksid lugejaga, kuulajaga jagada.

Misha Panfilov „Days as Echoes“.

Holy Motors „Horse“.

Alfa Collective „Hello Egg“

Neon Fir „Neon Fir“

Soome ansambel Saimaa „Sataprosenttinen suoritus“

Marcos Valle „Estrelar“

Ansambel Flyers (bulgaaria diskofunk)

Genesis „Selling England by the Pound“ ja „Foxtrot“ – kohustuslik kuulamine.

Missuguseid palasid/plaate tooksid esile sinu enda koostöödest erinevate ansamblitega?

Põhja Konn „Pigilind“ (albumilt „Põhja Konn“)

Põhja Konn „Taandujad“ (albumilt „Inspereeritud Tüürist“)
Lexsoul Dancemachine „Beef Grinder“ (albumilt „Deus Lex Machina“)


Lexsoul Dancemachine „Lazy Breeze“ (EP-lt „Lex on the Beach“)
Lexsoul Dancemachine album „Lexplosion II“
Lexsoul Dancemachine album „Sunny Holiday in Lexico“
Speed King „Kas ma Eestit unes nägin?“ (salvestus Ott Adamsoni saunast peamiselt Vermona tehnikaga; laulab Robin Juhkental)



























The Doors Tribe (Ott Adamson, Taavi Peterson, Taaniel Pogga)



Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eesti muusikamaastikul tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Olles väga põgusalt näinud ja kogenud elu muusikuna ka välismaal, siis minu tagasihoidlik arvamus on, et Eesti muusikutel on Eestis ikka väga hea elu ja muusika on au sees. Samas ma vist pole päris õige mees seda hindama, sest olen ainult poole kohaga muusik.

Previous

Muusikud Muusikast: Kristen Kütner

Next

Muusikud Muusikast: Urmas Lattikas

Check Also