Viljar Kuusk sahtlisse pille ei tee


Viljar Kuusk on eelkõige muusik − ta on Tallinna Keelpillikvarteti koosseisus pool maailma läbi sõitnud, mitu rahvusvahelise levikuga plaati salvestanud ning õpetab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias altviiulit. Mingil hetkel sai aga muusikukarjäärist kõrini ning mees asus ehitama: maja ja pille. Kusjuures viimased tulevad tal hästi välja. Tema klassikalised kitarrid kõlavad Eestis, Taanis, Küprosel, Hiinas ja plaatide kaudu mujalgi.

Viljar tuleb uksest sisse ja räägib meile alustuseks ühe üpris kahtlase anekdoodi. See oli tõesti naljakas, aga trükimusta paraku ei kannata. Hoiatame teda, et me filmime ka intervjuud. Viljar ohkab raskelt ja lubab korralikult käituda.

Tekst: Kristo Käo
Fotod: Kris Moor

Sa oled siiani muusik. Tipptasemel pillimängijad tavaliselt hoiavad oma käsi ning püüavad elektriliste tööriistade kasutamist pigem vältida. Kust sinul see töötegemise kogemus on tulnud? Miks sa hakkasid pille tegema?

Sellele küsimusele ma vastata ei oska. Ma olen Rakvere linnaääre poiss, seal seda laualöömist ikka oli. Ja samas olen ka nõukogude aja laps. See tähendab seda, et poes ei olnud valmis kujul midagi normaalselt saada ja kõik tuli ise käsitsi teha. Isa kõrval ma tegin ka − kui ta hakkas näiteks kuuri ehitama, siis võttis ikka poisi kõrvale.

Kuuriseina võib ju igat moodi teha, ja ka maja võib nii valmis käkerdada, et seal kannatab elada, aga pillitegemine on ikka väga peen töö.

Ma arvan, et teatud psüühikaga inimesele teatud tööd sobivad, kujuneb spetsiifiline huvi ja kui see on olemas, siis on ka areng. Eks see töö on olnud mulle kontimööda.

 

Milline peab kitarrimeistri iseloom olema? Peab olema kannatust?

Ma ei julge siin väga kõiki kitarrimeistreid paika panna, aga ma arvan, et suurele osale peene töö tegijatele on töö n-ö „ära minemise viis”, kuhugi mõnusasse ja toredasse maailma. Enda kohta võin küll öelda, et kui süveneda mingisugusesse tegevusse, mis on täpne ja nõuab täit tähelepanu, siis kõik praht-mõtted on kümne minutiga nagu peoga pühitud. Võib-olla sellepärast mõned inimesed armastavad käsitööd.

See oli vist Heino Eller, kes rõhutas, et tööd tuleb teha iga päev, kirjuta kas või kaks takti muusikat ja vaata mis elu lõpuks kokku tuleb. Mõni pillimeister väidab, et iga päev ei ole inspiratsiooni − tuleb oodata õiget seisundit. Aga sina oled selline mees, kes iga päev läheb ja teeb midagi …

Mulle kunagi äi ütles, et praktiliselt igast asjast on võimalik hakata huvituma, kui minna oma asja sisse ja piisavalt kaua süveneda. Olen katsetanud, vastab tõele. Ehk siis, kui alustada oma päeva ja esimesel viiel minutil otsustada, et ah, mul ei ole täna tuju, siis nii võibki jääda. Aga kui minna sealt natukenegi edasi, kas või pisikest jõudu kasutades, siis juba tulebki tuju. Mõnel inimesel puudub enesedistsipliin ja mõnel teisel on seda natuke rohkem. Minu meelest on selline jutt natuke kahtlane. On ju selline kõnekäändki, et kes tahab, leiab võimaluse, kes ei taha, leiab vabanduse.

Loe edasi ajakirjast KITARR 3/2012

Vaata ka katkendit intervjuust:

Previous Fingerstyle – III osa: Teekonna algus
Next Legaato-võte: kuidas alustada?

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.