Joel Tammik „Laane universum”


Joel Tammik „Laane universum” Väli Records (2015)
Joel Tammik „Laane universum”
Väli Records (2015)

Tammiku käekirjaks on seni olnud orgaaniline tehnoloogia. Uus plaat paigutub autori pikas loomingulises biograafias erilisele kohale. Kui varem olid ta helimaastikud seotud kindla tunnetuse ja tehnoloogilise lähenemisega, siis nüüd on ta loominguliselt ümber positsionee-runud, triivinud kaugemale kui eales. Kõlapildis on toimunud nihe soojalt ja orgaaniliselt ning seega paremini koos püsivalt lakoonilisuse poole, kus sünditekstuurid kaiguvad klaasjalt ja võõrandunult loodusesarnaste stiihiliste protsesside kohal. Loojutustajana on autor nagu shakuhachi-meister, kes sulandub algusest peale endamaalitud pildi sisse ja ärkab liblikana. Meeleolult on siin küllalt vesiroosilehel tšillivat konna, kes jälgib laisal pilgul õhtutuules siuglevaid kõrkjaid.

Tekst: Kiwa

Lugude nimed viitavad kohatunnetusele, seega on tegu teatava kontseptualistliku aktiga, kus kogum või artefakt kirjastatakse objektiivse mõistega, millel on subjektiivne sisu. Send-efektidele ja broken ambient’i resämplimisele rajatud labürintjad, aja- ja ruumimõõtmete manipulatsioonidega eksitavad ruumid on asendunud lauge ja lineaarsema, teistsugustel alustel komponeeritud struktuuridega. Rohkem on ka välisalvestuste ehedust. Inimene, masinad ja loodus on seotud ilma vastuoludeta, seisundi harmoonilisus ja puhas ilu on valdavad vähimategi klišeedeta. See muusika on kaasaegne tekno ja samas eriline visioon puhtast muusikast. Ta hajutab arusaama, et tekno peaks olema üksnes suurlinlik rütmilis-füüsiline motoorika. Ambient ei ole siinpuhul stilistiline, vaid tunnetuslik määratlus. Tekno ei tähenda suurlinna, kihutamise ja lendamise pidetut ja närvilist motoorikat, see ei tähenda ka pinge puudumist ja ambient-muusikas nii tavalist eskapismi. Hõllanduslik kulgevus on orgaaniliselt seotud mikroprotsesside, rütmi, tekstuurikihtidega.

Tammiku heliloojatee sai alguse samal ajal elektroonilise muusika innovatsioonidega nii Eestis kui ka üleilmses elektroonilises eksperimentalismis. Tammiku esimesed plaadid ilmusid siis, kui Tallinnas tegutsesid Ulmeplaadid ja Kohvirecords. Nendega seostunud ja nende avaldatud artistide seas on Tammik üks väheseid, keda võib pidada järjekindlaks elektroonilise muusika viljelejaks. Sellest annab aimu diskograafia, milles on seitse Joel Tammiku nime all ja kaks Rajaleidja nime all ilmunud plaati, aga ka koostöö Lu:kiga ja osalus veel mõnes projektis.

Abstraktne glitch-elektroonika ja broken ambient ehk posttekno suund, millele Vladislav Delay, Jan Jelinek ehk Farben ja Stefan Benke alias Pole kunagi alguse panid ning mis ei oleks saanud tekkida ilma basic channel’i saundita, ei ole maailmamastaabis rohkem olulisi tegijaid sünnitanud. Ometi on see ideaalne formaat päevad läbi unistamiseks. Dub-tekno vallast kostab samuti liikumist abstraktsuse poole, aga rütmiliselt orienteerituselt on ikkagi tegu ääremärkustega püsimatult pulseeriva rütmiskemaatikaga. Kõik nimetatud artistid on läinud oma teed. Asjaolu, et vastavat trendi ei ole, annabki Tammikule vabaduse liikuda korraga paljudes suundades.

joeltammik.bandcamp.com

Previous Paean „Scorn of Eternity”
Next Joel Tammik ja veidrad rütmistruktuurid