Joel Tammik ja veidrad rütmistruktuurid


Foto: Kris Moor

Kui kodumaisele ambient-muusikale mõelda, siis mu arust pärast Sven Grünbergi tuligi kohe Joel Tammik. Juhuslikke ja piiripealseid katsetusi polegi vist mõtet seal vahel millekski lugeda. Joel tuli ja jäi.
90ndate keskel tegutsenud LU:Ki mäletavad ilmselt paljud. Mõnel ehk õnnestus ka live’i näha, kuidas Joel bassi mängis. Võibolla olin minagi seal kuskil EKA saalis kohal, aga kindel selles pole. Kümme aastat hiljem küsis hea sõber, kas ma Joel Tammikut olen kuulanud. Sebisin kiirelt plaadi ja kuulasin. Ma vist pärisin veel mitu korda üle, kas tõesti on tegemist Eesti tegijaga. Ilmselt ei tahtnud esimese hooga uskuda, et lõpuks ometi teeb keegi ka kodumaal sellist kraami. Sealt alates olen Joeli muusikal kõrva peal hoidnud. Viimaks õnnestus temaga ka tuttavaks saada ja veidi juttu puhuda…

Joel Tammik kodustuudiosTekst ja fotod: Kris Moor

Sa oled Eesti ambient’i-skeenes vist kõige produktiivsem looja. Viimasel ajal ilmub igal aastal album või kaks. Kokku on sul neid pea 15 tükki. Kuidas sa jõuad?

Eks aega on läinud nende 15 ilmumisega. Ma ei tegele kunagi ühe albumiga järjest, ikka on mitu rauda tules, et mitte ära tüdineda. Vahel saab üks valmis, aga samal ajal tegelen vaikselt juba mõne teise asjaga. Selline ristamine käib. Kui juba lõpusirge käes, siis saab ühega lõpuni mindud.

Millegipärast kujutlesin su stuudiot hoopis teistmoodi ette: midagi suurt ja avarat… Näiteks suurte akendega tehaseruum, massiivse helipuldiga. Aga sa pesitsed hoopis Pelgulinna magamistoas, kus kõik on käe-jala juures…

Kodus tegemisel on omad plussid ja miinused. Tore on kindlasti see, et saan saundidega tegeleda alati, kui tuju peale tuleb. Hiljem viskan pikali, kuulan rahulikult ja mõtisklen asjade üle. Õhtul või päeval käib sageli külalisi. Ja põnnid käivad stuudio uksest sisse-välja, koputavad ja naljatlevad, võtavad mõne pilli ja hakkavad ka häälekalt „musitseerima”. Siis tuleb kõik pooleli jätta ja nendega tegeleda.

Üldjoontes veedan siin toas päris palju aega, see on kohe veres. Kõige pikem paus selle 20-aastase muusikategemise jooksul on olnud maksimaalselt kuu aega − olin siis vist reisil. Muidu teen kogu aeg midagi.

Esimesed helikatsetused tegin Mustamäel. Pelgulinnas olen olnud umbes kümme aastat. Alguses oli stuudiotuba teisele poole maja, nüüd siin. Ruumi akustikaga olen päris palju vaeva näinud. Seinad ja lagi istuvad kummipukside peal ja enne originaalseina on mitu kihti plaate ja õhukambreid.

Mäletan Tõnso 90ndate ambient’i-pidusid ja siis oli muidugi veel Soome Radiomafia saade „Avaruusromua”. Enne internetti meil sellist kraami palju kuulda ei saanudki. Kust sulle see ambient’i-pisik külge hakkas?

Tegelikult ma sain selle Aivar Tõnsolt… Kokkupuude elektroonilise muusikaga algas 90ndate alguses, kui ma sain tuttavaks Meelis Meriga. Kõigepealt tutvusin Lu:ki poistega − breakbeat ja drum’n’bass ja selline muusika – ja nende kaudu sain tuttavaks Meelis Meriga. Temaga avanes mulle deep house’i maailm, mis oli uudne ja huvitav. Ja umbes 90ndate keskpaigas sain siis Tõnsoga tuttavaks, kellel oli kõiksugu huvitavat eksperimentaalset ja ambient’i-laadset muusikat. Eks sealt algaski. Armastus esimesest silmapilgust…

Ühe Lu:ki-tüübiga tegime Mürakaru projekti, vast veidi eksperimentaalsemat saundi kui seda oli Lu:k. Aga millalgi tundsin, et ka see IDMi temaatika ei rahulda mind enam. Paralleelselt tegin sahtlisse enda sooloasju ning lõpuks jätkasingi ainult enda asjadega.

Niimoodi on see aastatega läinud. Osaliselt lihtsamas suunas, osaliselt jälle abstraktsemaks ja keerukamaks.

LU:Ki live, Ametiühingu majas. Virko Veskoja ja Joel Tammik. Foto erakogust (1998).
LU:Ki live Ametiühingu majas. Virko Veskoja ja Joel Tammik. Foto erakogust (1998).

Lu:kis sa mängisid hoopis bassi.

Jah, kõigepealt mängisin bassi. 1998 hakkasin neile ka lugusid tegema − poolteist aastat enne Lu:ki laialiminekut.

Mida on sul Lu:ki aegadest meenutada?

Mäletan, et esimesed muusikategemised toimusid nii, et sain endale Lu:ki-meeste arvuti, mis oli mingi Pentium I, mustvalge ekraaniga. Kui kaheksa faili sisse tõmmata, oli programm juba täiesti ülekoormatud. Sellega ma päevast päeva kütsingi − hommikust õhtuni. Huvi oli nii suur. Sealt edasi tekkis mõte, et võiks endale arvuti osta. Müüsin auto maha ja ostsin PC. Näe, see on mul veel täitsa alles! Auto on selle kasti sees! Hoian seda seepärast, et ma näeksin − mõtle, auto! Praegu maksab see kast ilmselt kaks eurot. Aga selle arvutiga töötasin oma kaheksa aastat. Omal ajal oli kõva relv.

Kas niimoodi aastatele tagasi vaadates leiad ka, et sul on tekkinud mingi iseomane käekiri? Minu meelest on sul päris kindel käekiri. Kuidas sa ise seda tajud?

Eks ma ikka tajun. Huvitav on see, et on olnud sellised kordi, kus olen mõelnud, et hakkaks nüüd midagi hoopis teistmoodi tegema. Ja siis avastan, et kurat, ikka tuli täpselt samasugune nagu kogu aeg. (Naerab.) Ise olin ilgelt kurb ja kurtsin sõpradele ka, et näe, kogu aeg tuleb see sama asi välja. Sõbrad aga ütlesid, et see ongi see, mille pärast ma peaksin rõõmus olema.

Kirjanikel ja kunstnikel on alguses tihti väga pikk matkimise periood, enne kui oma käekirjani jõutakse. Vladislav Delay krõbinad ja saundid pisut meenutavad ka sinu saundi…

Vladislav Delay looming on minu kujunemisel väga tähtsat rolli mänginud. Ma olen teda väga palju kuulanud ja ta on olnud väga inspireeriv. Delay loominguga tunnen suurt hingelist lähedust – mitte küll viimaste aastate omaga, aga varasemaga. Ja Pole, Shuttle 358 ning veel mõned, kes olid kunagi pildis. Eks mingisugune tehniline käekiri on aastatega välja kujunenud.

Tuleb nagu tuleb. Alati võib muidugi ka teistmoodi teha. Kui oskusi on, võib ükskõik mida teha. Küsimus on ainult selles, et kas ma tunnen, et see on see õige ja minule omane. Mulle meeldib hästi kihilisi lugusid teha. Vahel proovin hoopis võimalikult minimalistliku asjani jõuda, aga kui ma selle valmis teen, siis tundub, et see on kuidagi lõpetamata. Teiste minimalistlikku loomingut ma väga hindan, aga kui ise teen, siis tundub lõpetamata. Mul on ikkagi vaja hakata neid kihte sinna juurde lisama, ja kui kõikide nende tasanditega kõlab lugu täidlaselt, siis tunnen, et on valmis. Mingisugune kiiks on mul sees, mis need piirid seab. Selline muutumatu ja veniv droneambient-eletroonika mulle ei istu. Olen saundi mõttes n-ö rahutu looja, kellele meeldivad pidevad muutumised, arengud, üllatused. Alguses on kuulajal sellist muusikat kindlasti raske haarata, aga kokkuvõttes on tal sellistest loorägastikest alati midagi uut ja huvitavat avastada.

Su viimased albumid on hästi looduskesksed. Urbanism sind vist ei huvita, ometi on su muusikas ka tehnosaundid, krõbinad-kahinad ja muu selline. Kust tuleb inspiratsioon looduskesksust tehnoloogiaga segada?

Krõbinad ja selline on ilmselt vanast ajast külge jäänud. Mulle on kogu aeg meeldinud igasugused kummalised saundid ja glitch’id. Kunagi sai neid arvutis digitaalselt tehtud. Viimastel aastatel olen proovinud neid krõpse ja krapse analoogis teha − nii analoogsündiga kui ka akustiliselt salvestades. Saundi mõttes mulle meeldivad kõiksugu veidrad rütmistruktuurid, et lõpp-produktina luua mingisugune hüperuniversum, kus naturaalne loodus on segunenud sünteetikaga − tekitada n-ö tehismaailm. Enamjaolt see teadlikult ei tekigi. Eks see on minus niimoodi sees, et otsin kuidagi orgaaniliselt samu asju oma peas.

Näiteks linnud on minu jaoks nii saundiliselt kui ka visuaalselt täiesti fenomenaalne nähtus. Mõnes mõttes on nad nagu vabaduse sümbolid. Imeline on vaadata, kui lõunamaalt saabunud suured linnuparved koos tuulega perfektselt hoovustes lendlevad. Sageli on nende laulu meloodiad imeilusa rütmi ja jutustusega. Looduse rütmistruktuurid on minu jaoks fundamentaalse tähendusega, see on minu muusika ja heli hinge alus. Kogu inspiratsioon tuleb sealt, alates lindudest ja lõpetades vihmapilvedega, mis salvestades üle minu pea kulgevad. Imeline on kuulata, kuidas lahkuva vihmapilvega vaibuvad ka veetilkade helid. Neis on mingi ülim mängulisus ja korrapära.

Joel Tammik kodustuudios. Foto: Kris Moor
Joel Tammik kodustuudios. Foto: Kris Moor

Kuidas sa muusikat teed? Käid mööda looduskaitsealasid ja teed välilindistusi?

Ma kogun looduses ideid, aga salvestan ikka alati kodustuudios. Millegipärast meeldib see turvaline ja tuttav keskkond. Kord olin talvel nädal aega Võrumaa metsas ühes vanas majas, kuhu võtsin kogu oma tehnika kaasa − terve autotäis tehnikat! −, ja mõtlesin, et mida kõike ma seal nüüd ära ei tee. See oli veel selline vana maja, kus pidi vahel kummitama… Aga näe, võta näpust, selle nädala jooksul ei tulnud mitte midagi head välja. Proovisin ja proovisin, aga mitte midagi ei tulnud. Olen aru saanud, et selleks, et midagi luua või millestki jutustada, ei pea ma seal tingimata kohal olema. Et loodusest muusikat teha, ei pea istuma puu all. Selleks peavad olema nägemused ja ideed.

Oled sa olemuselt n-ö loojutustaja või hoopis kontseptsioonipõhine? Kas sa mõtled lood läbi looliselt või pigem tehniliselt?

Nii üht kui teist. Ma arvan, et see on 50/50. Üks asi, mis albumi alati paika paneb, on tehniline pool. Näiteks kasutada teatud ideed terve albumi vältel. „Horisont” sai nii tehtud, et ma ei kasutanud mitte midagi digitaalset, ka kõik kajad olid analoogkajad − reaalajas salvestatud. Jutustamispõhine kontseptsioon oli seal hästi paigas, aga tehniliselt hoidsin väga kiivalt seda ühte asja.

Teiste albumitega on olnud samuti: tegin need teatud masinatega, et tekiks ühtne ja läbiv joon ning albumile omane helipilt.

Mul on sahtlis nii palju lugusid, et kui ma kõik lood plaadile paneksin, võiks kohe oma 10 albumit välja anda. Neid on aja jooksul tekkinud ja ma hoian neid alles. Vahel napsan sahtlist mõne loo, kui tundub, et see võiks albumile sobida. See on nagu kollaaži kokkupanek – lähtuvalt kontseptsioonist.

Palju sul ühest loost erinevaid versioone tavaliselt tuleb?

Ei tule palju. Ma tavaliselt töötan ikka sama looga. Lool peab olema mingi point ja nõks sees, mis köidaks. Piisab sellest, kui mõni saund või meloodia on jube hästi välja kukkunud ja pean seda väärtuslikuks, siis aja jooksul ehitan sinna kesta ümber.

Üldiselt ma ei tee palju versioone. Näiteks „Laane universumi” lõppfaasis oli teatud lugudel võib-olla ainult neli varianti, millest tuli valida. Proovisin seal erinevaid asju, aga see oli juba nii lõpu tasand, et tõenäoliselt poleks peale minu keegi aru saanud, et seal on üldse mingeid erinevusi. Lasin neil natuke settida ja siis tegin otsuse, milline neist on see kõige parem.

Sa tegid „Laane universumit” kolm aastat. Kuidas saab nii kaua ühte plaati teha?

Ega ma siis kogu aeg seda teinud. Vahepeal andsin välja „Leiud kajast”, tegelesin Rajaleidja rütmiliste lugudega jne. Eks see kontseptsioon läks aja jooksul kirkamaks. Esimese aasta lõpus ei olnud mul veel selge, et see album tuleb selline. Ta hakkas vaikselt kujunema. Kui „Horisont” oli põhiliselt mereteemaline, siis tahtsin, et uus oleks rohkem metsa- ja maismaapõhine. Ma ei rutanud. Vahepeal tuli teine album välja… Tegelesin tükk aega sellega, ja siis „Laane universumiga” ei tegelenud.

Eks ma osaliselt selline tigu olen. Läheb aega, et asjade õigsuses kindel olla. Võib-olla sageli olen ka liiga põhjalik.

Rajaleidja live Kanalas (2014). Foto: Kris Moor
Rajaleidja live Kanalas (2014). Foto: Kris Moor

Miks sa just analoogsüntide peale oled jäänud?

Mulle on elu aeg meeldinud soojakõlaline heli. See on mul puhtalt veres. Juba siis, kui ma arvutiga tegin, ajasin seda sooja kõla taga. Plaate kuulan ka läbi lampvõimu. Olen selline analoogifriik. Aga ma ei ole analoogis kinni. Kajad on mul enamikus digid, kuigi softipõhiseid kasutan üliharva (seda just nende hõreduse tõttu). Enamik on nn hardware. Samas olen praktiliselt kogu oma loomingu ajal kasutanud ka Reaktorit, mis on puhas softi sünt. Enamikus minu albumites on see sees. Mulle meeldib, kui arvuti sünt ei ürita kedagi kopeerida, vaid tekitab oma originaalse lähenemise. On küll puhas arvuti saund, aga ta on omapärane, ainulaadne. Ei ürita matkida ühtegi raudvara sünti ja see ongi põhiline.

Loomeinimestel tekib tihti mingisugune sisemine kriis, kus vanemad lood lähevad ühel hetkel totaalselt hapuks. Kas kipud ka oma vanemaid asju justkui eitama?

Ei-ei. Ma näen albumite viimistlusega nii palju vaeva, et enne kui ma midagi välja annan, nämmutan nad kõvasti läbi. Ma võin rahulikult käe südamele panna ja öelda, et ma olen kõikide albumitega täiesti rahul. Aeg-ajalt kuulan ise ka väga hea meelega − ja ei leia vigu. Vahel isegi avastan ja õpin midagi vanadest asjadest. See tuleb nagu ringiga tagasi.

Eestis pole väga seda ambient’i-skeenet ja vist pole ka ambient’ile turgu. Sa oled rohkem välisturule keskendunud, ometi on su pealkirjad kõik emakeeles.

Vot nii on jah. Eesti keel on lihtsalt nii ilus keel. Kui keegi tahab, saab Google Translatorist teada, mida pealkiri tähendab. Ma isegi ei ole pannud ingliskeelseid tõlkeid juurde, kuidagi on niimoodi kujunenud ja jäänud. Isegi kui enamik muusikast läheb välismaale, ei muuda see mind kellekski teiseks. Ma arvan, et see on hoopis väga suur pluss või eripära. Äkki võõramaised nimed tekitavad välismaa kuulajas hoopis huvitavaid mõttemustreid, jääb mingi salapära.

Mida sa vabatahtlikult kuulad?

Detroiti house’i ja teknot kuulan, dub meeldib. Ma sain just kolleegi käest huvitava vinüülplaadi − Burzum. See on üks Norra vana kooli black metal’i guru, kes teeb praegu minimalistlikku ambient’i. Ta istus 16 aastat vanglas, kuna ta killis ühe tüübi ära, kes talt raha välja pettis. Aga muusika on kuidagi huvitav ja hästi helge. Tal on pisut Brian Enot ja gootilikkust sees. Puhas ambient, kuigi seda teeb black metal’i tüüp.

Kuulan veel džässi, just seda vana džässi, 60ndatest. Põhimõtteliselt ma kuulan kõike. Eile kuulasin näiteks Black Sabbathit, kuna tuli nostalgiahoog peale.

Millal järgmine plaat ilmub?

Raske on seda praegu öelda. Üht-teist on mõttes, aga ei taha enne suuri sõnu teha. Kindlasti jätkan tegemist. Õnneks on kriisiperiood üle elatud.

Umbes viis aastat tagasi ei olnud üldse kindel, kas ma tahan muusikategemisega jätkata. Ma ei leidnud enam endas ainest, olin nagu tühjaks pigistatud. Enamiku artistidega on tegelikult nõnda – kui vaadata elektroonilise muusika tüüpe. Nad justkui jagunevad kahte leeri: need, kes on kriisiperioodi üle elanud ja neil on olnud ainest, et jätkata; ja siis need teised, kes on varakult alustanud ning nüüd kadunud ega tulegi enam kunagi tagasi. Teevad näiteks kuni 30. eluaastani häid asju, võib-olla lähevad isegi žanri ajalukku, aga siis on äkki kõik. Aga on ka selliseid, kes jäävadki püsima.

Mul oli vahepeal tunne, et minuga on ka nüüd kõik ja aitab küll. Aga kuidagi tuli see õige tunne ikka tagasi. Olen eluaeg olnud nn vastuvoolu ujuja, pideva mainstream’i ja pealiskaudsuse pealetungi tõttu näen endal mõnevõrra ka kohustust oma rida jätkata.

 

 

 Joel Tammik esineb 8. augustil Kukemuru ambient’i-festivalil.
https://joeltammik.bandcamp.com/

 Joel Tammik
Sündinud: 8. juuli 1975

Albumid:
„Hetked” (2004 U-Cover)
„Eemal” (2004 Ulmeplaadid)
„Millegist” (2005 U-Cover)
„Eluline” (2005 U-Cover)
„Horisont” (2011 Väli)
„Rajaleidja” (2012 Väli)
„Leiud kajast” (2013 Väli)
„Rajaleidja II” (2013 Väli)
„Laane universum” (2015 Väli)

EP-d:
„Matte” (2007 U-Cover)
„Desert” EP (2007 Cactus Island)
„OTK1-Instrumentaal Eksperimentaal” (Nemos Music 2008)
„OTK1-Trails” LP ( Nemos Music 2009)
„Heit” (2009 U-Cover )
„Rannajoon” (2011 U-Cover)
„North Pole” EP (Leaves 2012)

Previous Joel Tammik „Laane universum”
Next Haridustehnoloogia eetikast