Kitarri sugulaspillid: Ukulele (TÄISMAHUS)


Kui soovite kiirelt teada saada, kui keeruline on ukulelet mängida, siis asetage capo kitarri viiendale krihvile ja unustage kaks alumist keelt. Kui aga soovite teada, mis tunne on ukulelet mängida, siis ootab ees pisut keerulisem ülesanne − püüdke ette kujutada, et kitarri kõlakast on kaks korda väiksem ning pill kaalub vaid 300−500 grammi. Kui meel ikka veel tõrgub, siis võtke kätte pikema varrega pann ja kujutlege, et istute pargis, bussipeatuses, liiklusummikus või kohvinurgas − mahub ära küll, kas pole?

Tekst: Mari Aua
Fotod: Kris Moor

Ukulele on pilliperes üsna noor instrument, mille sünnist on möödas vähem kui 150 aastat ning pilli saamislugu kulgeb järgmiselt: alguses oli cavaquinho − Portugalis ja Brasiilias tuntud väike 4-keeleline kitarriga sarnanev pill, mille suurus, kõlaava kuju, kaela pikkus ning sõrmlaua asend võis olla piirkonniti pisut erinev. Madeira saare puusepad meisterdasid sellest pillist edasiarendatud versiooni, mida kutsuti barguinha’ks. Kui 1870. aastatel toimus Portugali tööliste massiline immigreerumine Hawaii saartele, rändas barguinha nendega kaasa. 1879. aastal randus Honolulu sadamas laev nimega Ravenscrag, mille pardal olnud Portugali töölised olid kuudepikkuse laevasõidu lõppemise üle õnnelikud. João Fernandes andis Hawaii rahvale sealsamas rannas lustaka kontserdi, lauldes oma kodukohast pärit lugusid ning mängides pisikest pilli, mille kohalikud elanikud kohe ukuleleks ristisid. João sõrmed olevat liikunud pillikeeltel sama kiirelt, nagu hüpanuks seal kirp (uku – kirp ja lele – hüppama). Kuninganna Liliuokalani (Hawaii kuningriigi viimane monarh, kirjanik ja muusik) on aga välja pakkunud veel ühe tõlgenduse – tegu on kingitusega, mis on Hawaii rahvale saabunud (uku – kingitus ja lele – saabuma).

C6 häälestus (G-C-E-A) on tänapäeval populaarseim, ent veel 1920ndatel oli levinud pigem D häälestus. Ukulele teeb eriliseks neljas ehk G-keel, mis häälestatakse samas oktavis. Selle asemel, et olla madalam kui talle järgnev C, on see hoopis kõrgem. Selline häälestus annab ukulele helile erilise ja rõõmsa varjundi.

Mõnikord jääb säärase vangerduse tõttu heliulatusest pisut puudu ning kõrge neljas keel asendatakse madalamaga väiksest oktavist. Ukulelele omane krapsakus saab siis aga mõnevõrra kannatada.

Kes mängib kitarri, aga igatseb väiksemat pilli, kuid ei soovi uut instrumenti õppida, võib panna kontsert- või tenorukulelele D-G-B-E keeled ning teha pilliga tutvust. Julgustan inimesi midagi uut proovima: õppige tundma ukulele häälestusvõimalusi kogu nende hiilguses! Ukulele akordid sarnanevad kitarri omadega, kuid on pisut lihtsamad, sest keeli on vaid neli. Pehme kõlaga nailonkeeled, mida tavaliselt kasutatakse, teevad mängimise mugavamaks.

Ukulele populaarsus on innustanud pillimeistreid valmistama sellest lihtsast ja kergest instrumendist aina uuemaid versioone. Nii võib ukulele ridadest leida ka selliseid pille nagu resonaator-, bass-, elektri-, tasku- ja matkaukulele.

Ukulele ja inimesed

Oma väiksuse ja lihtsuse tõttu on ukulele jõudnud ka koolidesse. Näiteks Kanada, Rootsi ja peatselt ka Soome koolilapsed alustavad muusikaõppimist ukulelega.

Rootslased noppisid 2011. aasta augustis Guinessi rekordi suurima ukulelegrupi kategoorias. Rekordi loomises osales 1547 inimest. Eestil läheb nii suure mängijate arvuni jõudmiseks veel aega, aga küllap me ka jõuame! Nõmme Kultuurikeskuse seinad kajavad juba pea aasta ukulelemängust, sest igal kolmapäeval kell 18:30 koguneb seal UkuKlubi. Olen alati püüdnud inimesi julgustada, et nad ei kardaks astuda esimest sammu ja annaksid endale võimaluse muusikaga tutvumiseks. UkuKlubi loogika on lihtne − õpime koos ja püüame valida sellised lood, et ka algajad saaksid kohe natuke kaasa tinistada. C-duuri lood on selleks justkui loodud. Klubiliikmete vanuseline piirang on range − kes jaksab ukulelet käes hoida ja kaks tundi paigal püsida, on juba piisavalt vana või noor, et kireva seltskonnaga liituda.

Kes soovib kiiret ülevaadet, milliseid võimalusi ukulele pakub, siis võib kuulata Bill Tapia, Israel “IZ” Kamakawiwo´ole, Jake Shimabukuro, Herb Ohta, Lyle Ritzi ja James Hilli muusikat. Toredaid elamusi pakub kuhjaga The Ukulele Orchestra of Great Britain.

Hoolimata oma lustakusest, on ukulele tõsiseltvõetav instrument, ning vaatamata oma noorusele, ei ole ta pilliperes poisike. Tuleb vaid natuke oodata, kuni ukulele oma teenitud loorberid taas maast korjab ning ka Eesti inimeste südamed võidab.

Artikkel ilmus ajakirjas Kitarr (Nr.2, 2012)

Previous Humoorikas Briti ukulele orkester esineb Tallinnas
Next Matt Schofield − inglane ameeriklaste tagalas

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.