Ühe kultusbändi kroonika


Hetero kauaaegse bassimehe kirjutatud raamat räägib meile põhiliselt sellest, miks ansambli – kes oma esinemistel nautis tohutut publikumenu ja kelle omalooming teiste kodumaiste omaaegsete raskeroki ansamblitega võrreldes ilmselt kõige paremini ajahambale vastu on pidanud – potentsiaal täiel määral realiseerimata jäi.

Tekst: Andri Riid
Foto: Arno Saar

Hard rock ja heavy metal 80ndate aastate keskpaiga Eesti NSV-s. Elust suurem esindusansambel Gunnar Grapsi Grupp, hulk Tallinna poolpõrandaaluseid bände nagu Golem, Varaan, Metallist, Hades jt. Ja siis bändid provintsist: Paide Paradoks, Kärdla Omas Kojas, Rakvere Okaspendel, Elva Risk ning Võru Hetero. Bändid, kel oli vähe kasulikke tutvusi ning kes pealinna esinemiskohtadesse väga tihti ei sattunud, kuid kellel tahtmist end tõestada oli vast rohkemgi kui Tallinna kolleegidel.

Hetero staatust võib tagantjärele lausa kultuslikuks nimetada, sest kuulnud olid neist kõik, ehkki oma silmaga olid neid näinud vähesed. Sellel oli ka väga konkreetne põhjus – Hetero laulud peaaegu et ei jõudnudki raadioeetrisse ega teleriekraanile.

Heiki Kelp „Hetero. Tsentrist väljas”
Tartu Trükiteenused, 2016.
192 lk.

Kui järele mõelda, siis tundub, et olen Heterot omal ajal isegi korra laval näinud – Pirita jõekäärus, 1987. aasta sügisel. Enam ei meenu paraku midagi konkreetsest Hetero esinemisest, küll aga hetk, kui lavale oli tõusnud Judas Priesti lugusid esitanud Welders, millega kontserdi edenedes liitus plaanitult ka Hetero laulja Peeter Saar, kes teatas rahvale: „Jätkame priistiga.” Märksa paremini on meeles omaaegses ajakirjanduses, nt ajakirjas „Noorus”, ilmunud efektsed fotod ansamblist – peamiselt küll jälle lauljast – lavalises aktsioonis.

Elulooraamatut, mis jutustab tsentrist väljas olevast bändist, ei pea lugema väga pikalt, adumaks, et raamat ise on tasakaalust väljas. Heiki Kelpi kirjutis toetub tugevalt tolleaegses ajakirjanduses ilmunud materjalidele ning ehkki on rõõm taas näha omaaegseid fotosid, ajaleheväljalõikeid ja kavalehti, jääb sellega seonduva arutelu varju ansambli inimlik pool. Sisuliselt me ei saagi teada, millised inimesed olid ja on Peeter Saar, Andres Jukk, Heiki Kelp, Andres Neissar jt, mille üle nad rõõmustasid või mida mõtlesid. Sama vähekäsitletuks jäävad Hetero muusikalised taotlused ning loominguline köögipool. See on olnud autori valik ühel või teisel põhjusel, mida tuleb vaid kahetseda.

Üks võimalus, muide, on seda raamatut lugeda vandenõuteooriana. Eriti jääb selline mulje lugedes peatükki, milles on juttu Hetero juhtumistest Tartu Muusikapäevadel. Kogu aeg juhtus midagi. Esimesel aastal keeras ansamblile käki anonüümseks jääv helimees Tallinnast, järgmisel aastal unustati või „unustati” Hetero esinemine kohalolnud ETV võttegrupi poolt linti võtmata, kolmandal korral keelas festivali peakorraldaja Riho Illak ansamblil ära igasuguse lavashow ning aastal 1990 kahekümne tuhande pealise rahvamassi ees esinemine ei suutnud bändis enam tekitada „ülevat tunnet”.

Teisalt ei ole võimalik päris sirge näoga väita, et ansambel, mis salvestas tolle aja kohta märkimisväärselt sagedasti kõigis olemasolevates stuudiotes, oli konkursside VIA 81 ja 82 laureaatide hulgas, võitis Tartu Sügis 82 Grand Prix, tuli „Kaks Takti Ette” bändikonkursil teiseks, saavutas tarifitseerimistel korduvalt kõrgeima A-1 kategooria, mille laulja pälvis üleliidulisel konkursil Lituanika 86 parima vokalisti preemia jne jne, oli nüüd kuidagi eriliselt vaenatud. Näib, et taotletakse saavutamatut ja polegi väga selge, mida.

ENSV-s ei olnudki võimalik olla samaaegselt sirguva noorsoo ja tolleaegsete kultuuriametnike lemmik. Suuremal või vähemal määral olid võimudega pahuksis pea kõik muusikud – alates Jaak Joalast ja Tõnis Mägist. Või oleks Hetero tahtnud lugeda ENSV kultuuriministri Johannes Loti seisukohavõtust lause, mis nentis, et „Hetero muusikalised taotlused ja tegevus ei ühti kultuuriministeeriumi ja direktiivorganite tegevussuundade ja seisukohtadega”, asemel, et vastupidi, ühtivad täielikult? Selliseid võimukuulekaid ansambleid oli ENSVs mõni üksik ja vaevalt oleks Heterol sellist seost vaja.

Hetero 1983 suvel Pirita jõekäärus. Vasakult: Heiki Kelp, Peeter Saar, Andres Neissar, Kuldar Piiper, Andres Jukk. (foto raamatust: Arno Saar)

Ajuti jääb mulje, et Heterol jäi kõige rohkem puudu targast nõuandjast või mänedžerist, sest liigagi paljude edukate soorituste viljad jäid lihtsalt noppimata. Lisaks õnnestus populaarsuse tipus, 1987. aasta kevadel, ansamblil liigse suupruukimisega laval endale hankida tähtajatu esinemiskeeld. Ärakeelamise korral oli Eesti NSV ansamblite järeleproovitud nipiks nime muutmine. Ei peatanud Magnetic Bandi ärakeelamine Gunnar Grapsi ega Turisti ärakeelamine Singer-Vingerit. Iseasi, kas 1987. aastal seda enam vaja oli, või kas vahepealne viiekuine tegutsemispaus Hetero jaoks üldse midagi muutis, sest raudne nõukogude kord oli hakanud juba õmblustest kärisema ja esinemiskeelust hoolimata esines Hetero sama aasta teises pooles nii Rock Ramp’il, Heavy Suvel kui Pirita jõekäärus.

Kurioosum on, et küllaltki tihti stuudios käinud ansambli ainsamaks plaadistatud looks oli veel kaks aastat tagasi vaid Hetero kõige suurem hitt „Tühjus” (tänaseks on sellele lisandunud omaloomingu paremikku koondav 2010. aasta juubelikontserdi salvestus). Nõukogude ajal stuudiotes salvestatu võeti küll Eesti Raadio fonoteeki vastu, kuid ei saanud esitusluba. Lisaks läks suurem osa neist lintidest aja jooksul lihtsalt kaduma (2016. aasta 4. augusti „Lääne Elus” ilmunud intervjuus Heiki Kelpiga on küll kirjutatud, et tagantjärele ujus välja kaks karpi kokku 7 lauluga). Heterolt ei ilmunud midagi ka ajal, kui tegutses juba kooperatiiv „Kuldnokk”, mille väljaandel ilmus terve rida ametliku kultuuripoliitika poolt mittesoositud ansamblite kassettalbumeid. Raamatust ei selgugi otseselt, miks.

Tänuväärt ettevõtmine, ka olemasoleval kujul, on Heiki Kelpi raamat nii või teisiti. Hetero, mis on kontsertansamblina tegev ka tänasel päeval, oli üks tähelepanuväärsemaid ansambleid 80ndate Nõukogude Eestis ja on oluline, et tema lugu ei langeks unustuse hõlma.

10. märtsil esineb Hetero Kochi aidas, 17. märtsil Püssirohukeldris

Previous Flamenkokitarrist Jesse Cook tuleb Eestisse!
Next Mauno Meesit: „Hindan muusikat, mis suudab aja aeglasemalt liikuma panna.”