Mauno Meesit: „Hindan muusikat, mis suudab aja aeglasemalt liikuma panna.”



Viimasel ajal soolokarjäärile pühendunud kitarrist ja helilooja Mauno Meesit tegutseb mitmel rindel: reklaamifirmas on ta graafiline disainer, enda loodud leibeli Grainy Records’i alt ilmub peagi uus album kollektiivilt Viktor’s Joy, ja selle kõigega paralleelselt alustab ta ka enda uue albumi salvestamisega.
Kohtume Maunoga tema Mustamäe korteris, mille elutoa nurka on mahtunud kompaktne kodustuudio: arvuti, lintmakk, vedrukaja, võimendi, hunnik kitarre ja plokke ning klaver. Uurin, kuidas on läinud ja mis teoksil.

Mauno Meesit kodustuudios

Tekst ja fotod: Kris Moor

Eelmisel aastal ilmus sul instrumentaalalbum „Varjudemaa”, mille tunnusvideos toimetad üksinda. Plaadile ja kontsertidele oled aga kaasanud ka Tiit Kikase ja Jaagup Tormise… 

Enamiku albumist kirjutasin ja salvestasin üksi, aga kahe loo jaoks kutsusin jah sõbrad appi. Kui oli aeg kontserte anda, siis mõtlesin, et võiks proovida kogu kava koos nendega esitada. Ja hea, et see mõte tekkis, sest Tiidu ja Jaagupiga kooslus on minu jaoks siiani kõige ägedam bändi tegemine. Me ei tee rokkbändi, vaid kasutame instrumente tavalisest natuke erinevalt: basskitarri asendavad Jaagupi madalad trummid ja poognaga mängitud taldrikud, Kikase saundidel ei ole tihti tavalise viiulimänguga suurt pistmist ja minu eesmärk on samuti pidevalt kitarri kõlapilti laiendada. Enne seda koosseisu ma ei olnudki laval sellist kohalolekut ja sünergiat kogenud. Ja tundub, et ka publik saab laengu kätte.

Aasta lõpus tegin üheksas linnas ilma bändita soolokontserdi tuuri. Olin osad lood mitmele instrumendile kirjutanud, aga see, kuidas neid üksinda esitada, oli omamoodi pähkel, sest tüüpilises mõttes luuperi ja backtrack’idega ma seda muusikat siduda ei soovinud. Kõik peab juhtuma hetkes. Lõpuks toimis kõik hästi ja kava töötas ka ilma bändita sama terviklikult.

Kuidas ennast sooloartisti ja bändi rollide vahel jagad?

Ma ei ole neid rolle eristanud, mu tähelepanu on alati suunatud eelkõige muusikale. Olen harjunud muusikat üksi kirjutama, aga mulle väga meeldib ka enda sõpru kaasata ja bändiga koos tegutseda. Jaagupi ja Tiiduga oleme rääkinud uute lugude koos kirjutamisest ja tegelikult ootan põnevusega kuhu suunas me bändina liigume. Sellel aastal jätkan ka enda soolokava edasiarendamist. Erinevatel formaatidel on omad võlud ja mulle tundub, et need ka täiendavad üksteist.

Millised plaanid on Sinisega?

Enda nime all tegutsema hakates jätsin Sinise pigem elektroonilise muusika väljundiks. Hetkel on uue minimalistlikuma loomingu ja akustilisema saundiga nii palju avastamist, et uut Sinise albumit sel aastal ei tule. Albumitäis tugevaid ideid on peaaegu koos ja mulle tundub, et ka saundikontseptsioon saab järjest selgemaks. Eks see kõik võtab aega.

Kirjanike maja musta laega saalis, 2016. Tiit Kikas, Jaagup Tormis ja Mauno Meesit
Foto: Jana Salom

Su viimane “Varjudemaa” instrumentaalalbum on ühtlasi ka TV3-e põnevussarja soundtrack. Kuidas tänapäeval sarjale muusika kirjutamise protsess välja näeb?

Varjudemaaga on seotud päris palju õnnelikke kokkusattumisi. Mulle pakuti muusika kirjutamist hetkel kui olin hakanud enda uue instrumentaalalbumi suunas mõtteid seadma. Umbes poole albumi jagu ideid ja saundikontseptsioon oli selleks ajaks juba olemas. Ja läks nii, et minu tulevikuvisioon ja seriaali autorite nägemus olid üllatavalt sarnased. Nii et põhimõtteliselt sain samal ajal tegeleda oma instrumentaalalbumi kirjutamisega.

Mõnikord lastakse muusika autoril stseenide järgi dünaamika paika loksutada, kus pilt on juba ees. Heliloojana anti sulle siis üsna vabad käed?

Leppisime kokku kindlates meeleoludes ja karakterites, ise ma muusikat pildi alla paigutama ei pidanud. See aitas mul hoida suuremat fookust muusikal endal, tegeleda karakterite ja meeleolude leidmisega. Suur osa pildist monteeriti muusika järgi. Režisöör Ergo Kuld on selles tõeline meister. Varjudemaa on hea näide 1+1=3 ideest, kus kahest elemendist − pildi ja muusika kombinatsioonist − sünnib midagi oodatust mõjuvamat. Seriaali atmosfääri oluliseks komponendiks oli veel Eestimaa loodus, millega olen ka ise enda muusikat alati seostanud. Lõpuks salvestasingi kogu muusika enda suvekodus, et paremini õigel lainel püsida. Kui tavaliselt tähendab sarjale muusika kirjutamine rohkeid autoripoolseid muudatusi, siis meil oli omavahel nii hea mõistmine, et ma ei pidanud põhimõtteliselt ühtegi muudatust tegema.

Sul on enda reklaamifirmaga tegutsedes ilmselt hea kogemus, et kust ja kuidas tuleb inspiratsioon. Kas tellimustöödega on mõnevõrra lihtsam lugusid kirjutada, kui on näiteks midagi ette antud ja ei pea alustama päris tühjast kohast?

Reklaamifirma all tegelen ainult visuaalse loomingu ja ideekontseptsioonidega. Ma ei olegi kunagi pidanud muusikat ja reklaamimaailma omavahel otseselt segama. Teatri ja telega seotud muusikaprojekte olen alati teinud põnevate loominguliste koostöödena, mitte kommertsprojektidena. Siiani on mind kutsutud ainult nendesse projektidesse, kus on soovitud näha mu kindlat käekirja.

Ma usun inspiratsiooni, aga ma ei usu inspiratsiooni ootamisse. Enamik mu loomingu algideedest on sündinud sundimatu inspiratsiooni või isegi vajaduse põhjal. Aga vormide lihvimine ja salvestuste produtseerimine nõuab vahel ikkagi päris suurt enesedistsipliini. Kuid ka selle käigus sünnib palju ilusat ja inspireerivat. Üldiselt hakkavad asjad ikka siis juhtuma kui kuskilt pihta hakata. Hiljuti kuulsin tabavat ütlust: „Alustamiseks vajuta ükskõik millist klahvi.”

Sinu muusika on meloodiliselt ja tunnetuselt pigem sissepoole pööratud introvertne kraam, ehk üpris melanhoolne ja süvitsi minev. Kas muusika loomine on sinu jaoks rohkem teraapiline tegevus, näiteks eksistentsi paine liigutamine olulistelt teemadelt mujale ja ära, või on sellel minoorsusel ka mingi kindel eesmärk või sõnum maailmale?

Olen tegelikult päris erinevat muusikat teinud, aga enamasti pakub mulle tõesti kõige enam just selline muusika, kus põhiline tähelepanu läheb meloodiale ja atmosfäärile, mis kuulajas emotsionaalselt midagi liigutab. Pillimäng on aga kindlasti parim ravim − olen kirjutanud üksjagu muusikat, et enda mineviku või ümbritsevaga rahu teha. Soovin enda albumite ja kontsertidega alati kuulajatega head energiat jagada ja näen ka ise sellises endassevaatavas muusikas palju enam helgust, kui suures osas meelelahutuses, mis inimestele pakutakse. Maailm meie ümber on läinud päris kiireks ja kreisiks, ning muusika, mis suudab justkui aja aeglasemalt liikuma panna, on kindlasti oluline.

Redutasid kaks aastat Berliinis, kus sündis su varasem plaat „Closer”. Berliinil on väga palju nägusid: edevatest saalidest kuni põrandaaluste asjaarmastajate trash-klubideni välja. Kus seltskonnas sina liikusid?

Käisin põhiliselt ambiendi-, drone’i-, klaveri- ja elektroonikamuusika kontsertidel. Seal olid ilusad kontserdipaigad ja ka nõudlikumale kõrvale leidus üksjagu sündmusi. Kuna Berliinis on elanikke oluliselt rohkem kui Tallinnas, siis saavad ka niššiüritused toimuda suuremates saalides ja kvaliteetsema produktsiooniga. Samas õnnestus mul mõnda tuntud artisti kuulata ka elutoakontserdil. Päris tihti käisin ka väikestel akustilistel ja open mic üritustel, kus mu sõbrad esinesid.

Kogu vajalik stuudiokomplekt: Space Echo, vedrukaja ja lintmakk

Kuidas teine keskkond su loomingut mõjutas?

Sõpru ja seltskondlikku elu oli seal vähem kui Eestis, seetõttu sain ilmselt varasemast enam keskenduda loomingule. Berliin on rahuliku ja vaba meeleoluga linn, sealsed inimesed ka omamoodi inspireerisid. Kuna elasin päris paljudes eri linnaosades, siis „Closer” albumi kontseptsiooni üheks osaks saigi erinevates elutubades salvestamine. Kõikides korterites, kus elasin, olid puitpõrandad, kõrged laed ja suured aknad. Selliste ruumide akustika jättis kindlasti ka albumi saundile oma märgi.

Ei tea, oli see nüüd linn või olin lihtsalt inimesena sinna maale jõudnud, aga Berliinis elades leidsin oskuse väärtustada minimalismi ja vaikust nii muusikas kui disainis. Mul oli tegelikult juba teismelisena palju instrumentaalpalade ideid, aga siis ma ei osanud veel näha, et need lood töötavad ka rokktrummide ja kärinaplokkideta väga hästi. Vahel ongi lihtsad seaded kõige mõjuvamad. Kitarrist võib kätte saada kogu vajaliku helide terviku − ja ma ei pea sellega silmas keerulisi või ebatavalisi mängutehnikaid, vaid pigem teistsugust suhtumist heli tekitamisesse. Ma ei näe enda praeguseid lugusid soolokitarripaladena, vaid eelkõige meloodiatena, kus on palju erinevaid kõlavärve. Et ma neid lugusid kitarridega esitan, pole esmatähtis − need lood võiks sama hästi olla klaveripalad või elektrooniline muusika.


Oled ka varasemates intervjuudes maininud vaikuse ja tühjuse olulisust enda viimase aja muusikas. Räägi sellest lähemalt.

Kasvasin üles rokk- ja popmuusikaga, ja mul on alati väga lihtsalt tulnud massiivse saundi ja arranžeeringute tekitamine. Paar aastat tagasi tekkis tunne, et soovin muusikas teistsuguste kvaliteetidega tegeleda, jõuda uue tunnetuseni. Hakkasin hindama vaikust nootide vahel ja märkama helides vaikseid tekstuure. Kui mõelda, et kõige valjem heli ja kõige kiiremini mängitud partii pole muusikas kõige tähtsam, siis võib päris palju huvitavat juhtuda − need valjud ja kiiremad kohad mõjuvad isegi effektsemalt kui neid läbimõeldult kasutada.

Sama on vaikuse ja ajaga. Ühes pikalt kõlavas noodis on vahel rohkem jõudu ja pinget kui selle noodi tihedas mängimises. Asi ei ole ainut noodis, vaid ka selle väärtustamises ja tähelepanu suunamises. Kuna aeg, kuulajate mõtted ja kuulamiskeskkonna taustamürad on pidevas liikumises, saab isegi täielik vaikus loo sees muusikaks. Sama noot võib korrates mõjuda täiesti erinevalt. Sarnase ideega mängivad isegi müraroki ja noise-elektroonika artistid. Sama kehtib ka visuaalkunstis: tühi ruum objektide ümber ja paberipind joone ümber on nagu vaikus, mis annab elementidele suurema jõu.

100aastane Austria parlor-kitarr

„Closeri” ja „Varjudemaa” albumil kõlab 100aastane ilus Austria parlor-kitarr. Kust sa selle pilli leidsid?

Leidsin selle Austria Ebayst, algselt on see pärit Viinist. Väikese kõlakastiga, aga väga suure ja sooja heliga instrument. Plaanin selle peagi viia pillimeister Riho Sinisalu juurde, et ta mõned asjad veel üle käiks. Oma vanuse kohta on see pill üllatavalt heas korras. Salvestustel olen seda juba üksjagu kasutanud.

Iga kitarristi põhiteema on endale iseloomuliku saundi otsimine: mõned testivad läbi sadu plokke ja võimendeid, vahetavad keeli ja medikaid, kraabivad keeli kööginoa või muu sellisega; aga sina muuhulgas avastad saundi läbi USA ja Saksa 1940ndate mikrofonide. Kas oled viimaks leidnud selle endale iseloomuliku ja rahuldava saundi?

Oma saund tuleb vist paljudest erinevatest asjadest. Meloodilise käekirja leidsin juba tükk aega tagasi, aga salvestuse, produktsiooni ja kitarrisaundi osas püsin liikumises. Proovin leida võimalusi mida ma pole varem kasutanud ega kuulnud. „Closeri” albumil laulsin läbi 1940ndate Turner mikrofonide ja mängisin pille nii lähedalt, et lugusid miksides tehiskajasid peaaegu ei lisanudki − kogu ruumilisus tuli kitarride kõlakastidest ja mikrofonide seest. Katsetasin ka vildist ja kartongist medikatega, et leida huvitavamat kõlapilti. „Varjudemaa” albumi saundi leidsin feedback’idega mängides. Salvestasin kitarri akustiliselt läbi mikrofonide ning samal ajal läbi helipea ja pedalboard’i. Nii jäi alles akustilisele kitarrile omane dünaamika ja õhk, aga lisandus analoogplokkide soojus. Alates sellest, kui loobusin multieffektidest ja high output helipeadest, on mu saund läinud palju dünaamilisemaks. Viimastel aastatel on mind tabanud värviliste analoogkarpide hullus. Katsetasin „Closer” albumi kontsertideks valmistudes läbi palju erinevaid booster’eid ja overdraiv’e ja lõpuks leidsin sellise plokkide kombinatsiooni, mis ongi mu põhisaundiks jäänud.

Oled sa viimasel ajal ka midagi uut avastanud?

Just hiljuti leidsin ühe delay-ploki, mida modides saan tekitada ühe kauaotsitud saundi. Viimasel ajal olengi keskendunud rohkem detailidele ja tekstuuridele. Näiteks see, kuidas vana salvestuslint või lintkaja ettearvamatult noote venitab; kuidas analoog delay iga kordus on järgmisest kulunum, või millise effekti annab vedrukaja… Sellises elusas ja ettearvamatus saundis on palju võluvaid õnnelikke juhuseid.

Miks alustasid enda leibeliga Grainy Records ja kas on varsti mõnda uut albumit oodata?

Tahtsin ennast ka graafilise disainerina isiklikumalt väljendada ja enda albumid nii välja anda, et neid oleks sõpradele hea meel kinkida. Et juba plaati kätte võttes tekiks kuulajal emotsioon. Võtan Grainy Recordsi albumeid natuke nagu disainiobjekte, kus iga detail on läbi mõeldud ja kus kõik kasutatud paberid, kirjatüübid ja värvid räägiksid sama keelt. Piiratud kogustes valmistatud eriseeriate plaadid on näiteks käsitsi nummerdatud, CD-kaaned on käsitööna kokku liimitud ja raamaturiidega kaetud, ning vinüülide kaaned on naturaalsest katmata kartongist. Ka tavaliste seeriate juures ei kasuta me ümbristel plastikut.

Kuulutasin just äsja välja uue Grainy Recordsi artisti ja albumi. Selleks on mu Berliini sõbra Kaarel Malkeni bänd Viktor’s Joy ja nende album „I Used to Be Clean”. Suurepärane minimalistliku kõlaga kitarrimuusika ja omanäoline laulukirjutus. Sel kevadel ilmub veel teinegi album ühelt audio-visuaalprojektilt.

Kes on su viimase aja lemmikartistid?

Suurepärast uut muusikat on palju. Eelmisel nädalal sattusid mängijasse ja meeldisid Deru, Otto A Totland, Agnes Obel, Moon Ate the Dark, Tycho, C. Diab. Väga hea meel on näha ka uut kodumaist instrumentaalmuusika lainet. Robert Jürjendal, Erki Pärnoja, Oleg Pissarenko ja Jakob Juhkam on vaid mõned nimed, kes on viimasel ajal midagi väga head avaldanud.

Millised on tulevikuplaanid?

Loodan sellel aastal rohkem kontserte anda ja varsti alustan uue albumi salvestamisega.
Kohtumiseni plaadi peal ja kontserdisaalides!

Mauno Meesit Facebookis
ja Spotifys

Previous Ühe kultusbändi kroonika
Next Suure sügavusteravusega panoraamvõte ajaloo ühest mõjukamast ansamblist

3 kommentaari

  1. […] on mõlema muusikuga ilmunud ka intervjuud: SIIN ja SIIN (kui need kahe silma vahele jäänud). Järgmine Mauno Meesiti ja Viktor’s Joy kontsert toimub […]

  2. […] on mõlema muusikuga ilmunud ka intervjuud: SIIN ja SIIN. Järgmine Viktor’s Joy ja Mauno Meesiti kontsert toimub 19. mail Viljandis jazzbaaris Jasm, […]

  3. […] on mõlema muusikuga ilmunud ka intervjuud: SIIN ja SIIN. Järgmine Viktor’s Joy ja Mauno Meesiti kontsert toimub 19. mail Viljandi jazzbaaris Jasm, […]