Freakangel @Tapper


Industriaal-metal bänd Freakangel esitles reedel oma neljandat albumit „How The Ghost Became”. Viimastel aastatel on nad kõvasti mööda Euroopat ringi rännanud ja andnud suurematel festivalidel üle saja kontserdi. Ja kuigi meil nähakse siin aastast aastasse vaeva Eesti muusika ekspordiga, tuuritab Freakangel välismaal sagedamini kui nii mõnigi meie ekspordinumber.

Bändi bassimees Tanel Kõnd oli lahkelt nõus minuga pärast kontserti lobisema.

Tekst ja fotod: Kris Moor

Freakangel Tapperis (10.03.2017)

Palju õnne uue albumi puhul! Eestis teavad teid vähesed, aga mujal maailmas olete palju rohkem ilma teinud. Oskad seda fenomeni selgitada?

Aitäh! Mina arvan, et siin polegi mingit väga suurt mõistatust, miks just meie bändiga on nii läinud, et oleme justkui väljaspool tuntumad.

Freakangel viljeleb nimelt sellist karmi muusika haruldasemat allžanri, mis ei ole üheski riigis kõige populaarsemate seas. Tänu sellele leiab taolise muusika kuulajaskond oma lemmikud kergemini üles. Võib-olla sellevõrra ongi meil „lihtsam” riigipiire ületada. „Lihtsam” on siin, mõistagi, rõhutatult jutumärkides, sest muusikas ja bänditegemises ei ole kunagi midagi lihtsat. Mitte miski ei ole kunagi kindel. Me ise ei pea enda bändi jube edukaks ja läbilöönud tegijaks, pidev ja raske töö selle nimel veel käib. Ja, nagu öeldud, garantiisid ei anna sel alal keegi.

Te neljandal albumil „How The Ghost Became” pole elektrooniline pool enam nii esiplaanil, pigem sulandub kitarripartiidega ühtlasemalt kokku. Kuidas te ise värske albumi erinevust tajute? Kas liigute teadlikult karmima/metalsema muusika ja saundi suunas?

Oleme tegutsenud üsna kaua ja selle aja jooksul olnud ka pidevas muutumises. Selline karmima saundi poole liikumine on kestnud juba omajagu, varem küll enamasti kontsertheli põhiselt. See, et meie värske album nüüd niimoodi kõlab, on teadlik otsus. Püüdsime plaadi enam-vähem samamoodi kõlama saada nagu meie viimase aja live’id, aga kindlasti lisas kõlale omajagu metalsust ja raskust juurde see, et mina bändiga liitusin. Sel albumil kõlab nimelt päriselt sisse mängitud basskitarr; eelmistel albumitel seda pole. Samas leian, et on säilinud piisavas koguses Freakangelile omast elektroonilisust.

Kindlasti mõned vanemad fännid vaidleksid vastu, aga ma arvan, et bändid peavadki olema pidevas liikumises − ei ole mõtet järjest ühte ja sama albumit teha. Ilmselt saab ka järgmine album olema mingil määral teistsuguse suuna või kõlaga, aga fundamentaalsel tasandil jääb Freakangel alati Freakangeliks.

Palal „Hell And Back” tundub olevat tugev hitipotentsiaal. Kui meelsasti kohalikud raadiod Freakangeli lugusid mängida võtavad?

Kohalike raadiotega on nii, et Raadio 2 on mänginud, Metallioni saates on kindlasti meie lood kõlanud. Aga üldiselt tundub, et raskemuusika ja n-ö underground-bändidel on nii või naa keeruline raadiotes eetriaega saada. Põhjuseid võib olla mitmeid. Kindlasti see, et ei teata bände – ei tea saatejuhid ja ei tea ka kuulajad, olgu lood kui tahes suure hitipotentsiaaliga. Ega me muidugi ise ka ei istu raadiojaamade uste taga, plaat näpus, et palun, mängige. Samas  igasugused žanripõhised internetiraadiod on meie plaati küll juba tublisti mänginud.

Tanel Kõnd

Bassimees jääb bändis enamasti taustale. Bassimängijatest on üldse levinud pigem selline tagasihoidlikum kuvand… Sinul on seda lavalist olekut ja poosi rohkem kui ametikaaslastel. Bass on ka mõnevõrra raskem kui kitarr – siit ka küsimus, kas laval hüpete sooritamist tuleb enne kõvasti harjutada, et jalga või kaela ära ei murraks?

Hahaa! Alustama peaks sellest, et Freakangel ei ole väga tagasihoidlik bänd. Elavat esitust pakkudes oleme ikkagi show-bänd, mis omakorda tähendab, et tagasihoidlikkusele ja apaatsusele ei ole laval kohta. Selline lavaline poos tuleb mulle kuidagi loomulikult, kitarri raskus pole veel takistuseks saanud. Minu lavalisele olekule aitab ilmselt kaasa ekstreemspordi taust − omal ajal sai rulaparkides harjutatud küllaga. See muidugi ei tähenda, et apsakaid ette ei tuleks. Tegijal juhtub ikka. Oma teises bändis (Ocean Districts), kus ma samuti bassi mängin, olen tunduvalt tagasihoidlikum.

Palju sa oma saundiga vaeva näed? Mis plokke kasutad?

Freakangelis on mul see oma saundi väljakujundamise protsess veel käimas. Mul on mõningane ettekujutus, kuidas mu bass võiks ideaalis kõlada, ja selle olen ma ka saavutanud, aga kuna Freakangelil tuleb aeg-ajalt lennukiga reisida, siis peab mu saund olema väga kompaktne ja mahtuma seljakotti. Oluline on, et ma võimalikult vähe sõltuksin võimusaundist, sest välisriikides pole alati soovitud võimendi saadaval. Põhiliselt kujundavadki mu saundi plokid.

Hetkel on kõik väga lihtne: distortion tuleb plokist Tech 21 SansAmp Bass Driver DI. Sinna juurde „veiderdamiseks” kasutan vahel pedaali Soundblox Pro Bass Envelope Filter; pilli hoiab hääles Korg Pitchblack Pedal Tuner. Ilmselt tuleb veel erinevaid efekte ja pedaale katsetada, seega saund alles kujuneb.

Millised on Freakangeli selle aasta plaanid?

Freakangel plaanib tänavu kindlasti oma albumit promoda ja seda võimalikult palju ka live’is esitleda. Järgmine võimalus meid Eestis näha on 1. aprillil TMW metal-õhtul Von Krahli teatris. Aprillis lähme ka Venemaale − 7. aprillil esineme Moskvas ja 8. aprillil on kontsert Peterburis.

Järgnevaid kontserte ma hetkel öelda ei oska, sest läbirääkimised veel käivad. Aga kui kuupäevad saavad kinnitatud, siis saladuses me seda ei hoia. Vahetut infot saab meie koduleheküljelt, facebookist, twitterist ja instagramist.

Koosseis:

DARLING – vokaal, klahvid
ART –  soolo ja rütmikitarr
TANEL – basskitarr
ROMAN D.  – trummid

Fotogalerii:

Previous Suure sügavusteravusega panoraamvõte ajaloo ühest mõjukamast ansamblist
Next Kaarel Malken: „Looming peab olema aus ja isiklik.”