Burnsi kitarrid − briti stiil


Algupärased 6070ndate aastate Burnsid olid kuulsad oma leidliku ja julge disaini poolest. Tollal oli just see briti kompanii üks vähestest, kes suutis ka kvaliteedi mõttes USA mudelitele vastu astuda. Burnsi brändi äratas 90ndate lõpul ellu käputäis briti kitarrifänne. Nüüd toodetakse Burnse Hiinas, aga põhilised disainielemendid on jäänud samadeks nagu Jim Burnsi päevil.

Tekst: Martin Berka
Fotod: Kris Moor

The Shadows ja Burns

Burnside üks kuulsamaid mängijaid on olnud The Shadows. Hank Marvinil oli aastal 1964 idee teha Fender Stratocasteri stiilis täispuidust kerega pill, aga võimsamate helipeadega ja täpsema vibratoga. Tulemus oli praegu legendiks saanud Burns Marvin.

Burns Marquee on Marvini mudeli kaasaegne sugulane. See on mõeldud igaühele, kes hindab Burnsi retrohõngulist välimust, aga vajab siiski kõiki kaasaegseid omadusi. Nagu algne Marvin, võtab ka Marquee eeskujuks Stratocasteri, aga keerab nii välimusele kui tehnilistele detailidele vindi peale.

Peamised koostisosad on klassikalised: poltidega kinnitatud kael on tehtud vahtrast ja saadaval kas vahtrast või roosipuust sõrmlauaga nagu meie näidiseksemplar. Olenevalt viimistlusest on kere materjalina kasutusel pärn (ühevärvilised kered) või lepp (green burst värvilahenduse puhul).

Burnsi fännide jaoks visuaalselt kõige äratuntavam on kahtlemata rulli keeratud pea ja kolmeosaline kaitseplaat. Kinnised Burnsi logodega häälestusmehhanismid tunduvad väga kvaliteetsed, aga metallosadest kõige pilkupüüdvam on siiski Burns Deluxe vibrato-süsteem.

Elektroonika poole pealt on samuti asju, mis eristavad Marqueed Stratokast: Burnsi Rez-o-matik helipead on mähitud ümber kuue Alnico magneti ja nad on mõnevõrra kuumemad kui mõne vintage Stratoka single coil’id. Lisaks on helipead ka nurga all, mis võimaldab veidi laiemat tonaalset spektrit.

Viie positsiooniga lüliti, kaks tooni ja üks valjuse nupp − tundub nagu tüüpiline Stratocasteri setup, aga on erinevusi, mida silmaga ei näe. Kõigepealt, ülemine tooni nupp on kaelapoolsetele helipeadele ühine ja alumine mõjub ainult sillahelipeale. Teiseks, alumise tooni nupu saab ka välja tõmmata, mis võimaldab kasutada traditsioonilisi Strati sätteid, ja teistes asendites on võimalik kontrollida kas kõiki kolme helipead korraga või siis kaelapoolset ja sillahelipead üheaegselt.

Teeme Marqueega sõprust

Pean tunnistama, et arvestades keskmist hinnataset ja seda, et neid pille tehakse Hiinas, on kvaliteet täiesti uskumatu. Burns Marquee on tõeline elektrikitarr, mis näeb hea välja, on mugav mängida ja kõlab hämmastavalt hästi.

Testitud pill on oma suuruse kohta üllatavalt kerge ja hästi tasakaalus nii istudes kui ka rihmaga mängides. Sõrmlaua raadius ja kaelaprofiil on veidi lamedamad, kui selliselt vintage-stiilis pillilt ootaks. Eriti kombineerituna vanakooli väikeste astmetraatidega. 12-tolline sõrmlaua raadius teeb keelte venituse märgatavalt lihtsamaks ja võimaldab keeli ka madalamale seadistada. Kaelaprofiil − õrnalt lamedam kui tüüpiline D − on juba maitseasi, nii et soovitan proovida. Siiski on kaelal veel piisavalt paksust ja massi, et head tooni saada.

Akustiliselt mängides on Marqueel hea vali toon, selge atakk ja pikk ning ühtlane sustain (heli kestvus). See akustiline heli jääb alles ka mängides läbi suurepäraste Rez-o-Matik helipeade, millel on täiesti oma karakter. Tooni mõttes mängib see Burns veidi kõrgemas liigas kui peaks. Peale ootuspäraste Stratoka toonide lisanduvad veel kõikide helipeade üheaegsel kasutamisel tekkiv bravuur ja Telecasteri stiilis kaela ja sillahelipea kombinatsioon. Helipeadel on nii võimsust kui soojust ning nad toodavad puhast ja sädelevat sound’i ilma murdumata või robustseks muutumata.
.

.

.

.

.

.
Sonic

Burns Sonic on osa ettevõtte edasipüüdlikumast Custom Elite seeriast. Ka need pillid on endiselt toodetud Hiinas, aga omavad rohkem kaasaegseid detaile ja võimalusi.

Kui vaatad Sonicut pealiskaudselt ja paned ta kõrvale arvates, et tegemist on Telecasteri klooniga, siis teed endale karuteene, sest see Burnsi mudel on vägagi isikupärane. Kuid alustame peamistest asjadest:

Sonicu toekas kael on voolitud Kanada vahtrast ja sõrmlaud India roosipuust. Nagu Marqueel on ka Sonicu kael kere külge kinnitatud poltidega. Kuid kaelaplaadil on kummaline auk. Mõistetamatu neile, kes pole kursis Burnsi Gear-o-Matik kaelavarda süsteemiga. Siin on tegemist Jim Burnsi algupärase disainiga aastast 1960. Gear-o-Matiku kaelarauda reguleeritakse spetsiaalse võtmega just sellesama augu kaudu. Pole mingit vajadust näha vaeva tavapäraste kaelaraua katete eemaldamisega, seadistamine toimub sekunditega!

Pärnast kerel on nii esi- kui tagaküljel süvendid, et pilli istuks mugavamalt. Lisaks on kere servades läbivalt nn saksa nikerdusena (German carve) tuntud kaunistus.

Kattega Wilkinsoni häälestusmehhanismid on spetsiaalselt Burnsi jaoks tehtud.

Roop on järjekordne Burnsi originaalleiutis: Rez-o-tube roop ankurdab keelte otstes olevad rõngad pikkadesse metalltorudesse ja omab ka paksu lennukialumiiniumist tehtud plaati, mis koos sadulate all oleva terasplaadiga lisab helile kestvust.

Veel puutume Burnsi omapäradega kokku helipeade juurde siirdudes, sest siin kasutab Sonic Jim Burnsi kuulsaid Tri-Sonic single coil’e. Isegi kui metallist katte järgi võiks arvata, et tegemist on kuue eraldi magnetiga, on siin tegu ühest paksust magnetist koosneva süsteemiga. Tulemuseks on single coil, millel on täiesti erinevad magnetilised omadused näiteks Fenderi single coil’ist.

Sonicu viimane trump on nelja asendiga lüliti, mis annab võimaluse kombineerida helipäid, ühendades neid nii traditsioonilisel moel paralleelselt kui ka jadana.

Sound

Mänguomadustelt ja sound’i mõttes on Burns Sonic klass omaette. Kaelaprofiil on mõnusalt toekas, umbes C ja V-profiili vahepeal. Sõrmlaua raadius on muutuv vahemikus 10-12 tolli. See tähendab, et madalamates positsioonides on sõrmlaud kurvikam, mis teeb akordide mängimise mugavamaks, ja kõrgemal aitab lamedam pind soolodes keeli venitada.

Akustiliselt on Sonicul väga ilus kõlav heli ja korralik kestvus. Ühenda juhe ja hoia alt! Kui sa pole kunagi varem Burnsi Tri-Sonic helipeadega mänginud, jääb ilmselt esimesel korral nende võimsusest ja sügavusest suu lahti. Helipead on paksu ja võimsa tooniga, omades ka parajat annust “zing”-sound’i − kuula mistahes Queeni albumit, et kuulda Burnsi kaubamärgiks saanud Tri-Sonicu võimsust ja puhtust.

Tänu oma erilisele, võimsale toonile ei sarnane Burns Sonic millegi poolest Telecasterile. Tal on täiesti oma hääl ja see on pigem bluusi ja roki kui kantri twang. Sonic võib kaugelt tunduda Tele-sarnasena, aga see isend siin armastab pigem kõvasti gain’i ja võimsaid riffe.

.

.

.

.

.

.
Suur kere, pehme toon

Burns Marquee basskitarr on ülalmainitud Marquee kitarri sugulane ja põhimõtteliselt 1964 Burns Jazz Bassi moderniseeritud väljalase.

Ehituselt on siin sarnasusi Marquee kitarriga: suur pärnast kere ühendatud vahtrast kaelaga. 20 astmega sõrmlaud on roosipuust. Kullipilguga spetsialist märkaks, et see bass on varustatud Burnsi vana „nahkhiiretiiva” kujulise peaga, mida kasutati 60ndate algul. Hiljem tekkis praegu Marquee kitarrilt tuntud rullitud disain.

Metallosad on kaasaegsed: kaetud Gotoh’ häälestusmehhansimid ja Burns Deluxe roop, mida toodab samuti Gotoh. Nuppude konfiguratsioon on sama, mis Marquee kitarril. Kuid helipead on Bass Tri-Sonicud.

Bass Ace

Isegi kui Marquee bassi kuju on üsna ilus ja meile testida sattunud isend oli mõistliku kaaluga, ei saa fakti eitada: Marquee bass on hiigelsuur pill, nii et väikest kasvu mängijad võiksid ilmselt teha muid valikuid. Ülejäänud peaksid aga kindlasti hea laia rihma leidma.

Teisalt on siin kere kaela suhtes ebatavaliselt paigutatud, sest kael ise pole pikk: mensuur on 32”. Enamalt jaolt kipub ta bassidel olema hoopis 34” ja mõnel vanemal mudelil ka 30”. Üldiselt on nii, et pikemad keeled kõlavad dünaamilisemalt, aga lühemad keeled pehmemalt ning teevad mängimise mugavamaks. Marquee on siin vahepeal, tehes mängimise piisavalt mugavaks, aga säilitades hea tooni.

Tri-Sonicud kõlavad bassi kontekstis tõeliselt lahedalt, pisut puiselt ja suitsuselt. Passiivpilli kohta (ilma eelvõimuta) on siin üllatavalt varjundirikas toon, mis teeb sellest pillist mitmete stiilide jaoks sobiva valiku. Tumedatest džässitoonidest kuni pungi ja grungeni – Marquee bass saab sellega mängeldes hakkama.

.

.

.

.

.

.

Burns Marquee Bass

Pärnast kere
Lame Burnsi algupärane pea
Roosipuust sõrmlaud 22 astmega
Mensuur 32”
Ülemise sadula laius 40 mm
Burns de-luxe sadul
Kroomitud metallosad
Burns de-luxe häälestusmehhanismid
Kolm Burns Tri-Sonic bassihelipead
Sisse-välja liigutatav helipeade valiku nupp
Hind: 579.-

Burns – elus ja terve

Testitud kitarride trio tegi mulle kaks asja väga selgeks: esiteks selle, et praegusel ajal Hiinas toodetud pillide kvaliteet võib olla täiesti hämmastav (kui kvaliteeti muidugi mõistlikult kontrollida). Teiseks, et Burnsi stiil ja vaimsus on ka 21. sajandil olemas ja kohane. Marquee ja Sonic on välimuse, mängutunnetuse ja tooni poolest isikupärased pillid.

Artikkel ilmus ajakirja sügisnumbris (4/2012)

PS. Õiendus. Paberajakirjas olid mõned pildid vahetusse läinud. Burns Marquee on siiski punane ja Sonic must pill. Vabandame.

Previous Kiuksutamine
Next Tartu trio esineb Liverpoolis ja Manchesteris

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.