Tiit Kõrvits ja tema Telecaster


„Alguses Telecaster mulle absoluutselt ei meeldinud,” muheleb Tallinna Pedagoogilise Seminari õppejõud, tuntud muusikameeste suguvõsast pärinev Tiit Kõrvits, kes muusikuna tegi debüüdi ansamblis Optimistid. Ta on kuulunud bändide Mikronid, Teravik ja Kukerpillid ridadesse ning on 1983. a sügisest praeguseni Rock Hoteli kitarrist.

Tekst: Andri Riid
Fotod: Kris Moor

„Kui ma nägin 60ndatel bändi The Kinks, mis oli tollal tohutult populaarne, siis mõtlesin, et lollima kujuga pilli kui Ray Daviese Tele ei saa üldse olla,” meenutab Tiit.

Saatuse irooniana sai aga just Fender Telecasterist pill, millega Tiit on mänginud viimased 25 ja rohkemgi aastat ühtejutti.

„Rock Hotelis mängisin ma alguses Põldroost maha jäänud Stratocasteriga (Rock Hoteli algkoosseisu kitarrist Andres Põldroo emigreerus 1983. a Rootsi, kus elab tänaseni − toim.), kuid oli selge, et see on vaid aja küsimus, mil ta selle pilli endale järele laseb saata,” räägib Tiit. „Ükskord oli meil Linnahallis kontsert, kus lava taha tuli üks selline „ärimees”, kes tollal soomlastega hangeldas. Tal oli välja pakkuda täiesti uus Fender Telecaster koos kogu kupatusega − kohver, rihm, juhe.”

„See Tele oligi mul vist esimene päris oma pill, sest Vene ajal kuuluti tavaliselt mingi klubi alla ja otseselt polnudki vajadust oma pilli järele, kui klubi poolt pakutud variant rahuldas,” märgib Tiit, kes kõiki enda käest läbi käinud pille õieti ei mäletagi. Üks neist, Ida-Saksa päritolu Musima 1657, teenis kitarristi 70ndatel igatahes päris pikka aega.

Tiit ei olnud oma kitarriga küll päris täielikult rahul, sest see kippus kergesti tagasisidesse minema, kuid probleem sai lahenduse hoopis ootamatul moel.

„Umbes aastal 1985 oli Viljandis mingisugune muusikapäevade sarnane üritus, kus esines ka Soome ansambel Sleepy Sleepers,” meenutab Tiit. „Pärast kontserti toimunud peol vihjas Ain Varts Margus Kappelile, et Sleepy Sleepersi kidramehe Telel on jube hea sustain ja kihvt kõla. Hakkasid seal tinistama vaikselt ja asi lõppes sellega, et pill jäigi Eestisse Kappeli kätte. Hiljem vahetasime temaga pillid ära, nii et Kappel sai minu uuema ja mina selle, 1978. aastal valmistatud eksemplari.”

Fender Telecaster on maailma esimene seeriatoodangus väljalastud täispuidust kerega elektrikitarr, mis on üks viiest-kuuest tõepoolest märgilise tähendusega elektripillist, seda hoolimata teatud kantrikitarri renomeest, mis talle külge on kleepunud, sest iseenesest annab temaga mängida mida tahes. „Kui võtta 100 tuntumat riffi,” ütleb Tiit, „siis laias laastus ongi need originaalis kas Telecasteri, Stratocasteri või mõne Gibsoniga sisse mängitud.” Telecasterist on tänapäevaks olemas kümneid eri modifikatsioone, kuid seda kõige klassikalisemat põhimudelit on aastast 1950 toodetud peaaegu muutumatus konfiguratsioonis.

Ka Kõrvitsa eksemplar on täiesti tüüpiline Telecaster, mille vahest kõige silmatorkavamaks eritunnuseks on kere katva värvikihi plass väljanägemine, justnagu oleks keegi pilli koduste vahenditega üle värvinud. Tiit on pilli näidanud spetsialistidele ja üldiselt on kõlama jäänud arvamus, et tegu on originaalvärviga. „Ma olen isegi mõelnud, et võiks lasta värvi maha võtta ja pilli ilusaks teha, aga Kuldar Kalluste arvas, et ära võta sellega midagi ette, keerab veel kõla nässu.”

Kitarristina hindab Tiit lihtsust ja praktilisust: „Mida vähem nuppe, seda parem. Pill peab olema nii hea, et ei pea nägema vaeva heli keeramisega.” Sama kehtib ka ülejäänud tooniahela kohta. „Tänapäeval on palju igasuguseid elektroonilisi plokke, mõtlesin ka kunagi päris tõsiselt selle peale, kuid siis ütles Joku (Andres Joamets − toim.), et mis sa jamad, sa mängid vana muusikat, võta endale üks vana võim ja kõik on korras!
Ja nüüd ongi mul 12-vatine 1962. aasta Fender Princeton, millega on täpselt nii, et kui pill taha panna, ei pea midagi keerama. Mängin põhiliselt kaelapoolse helipeaga, sest roobipoolsega läheb kitarr kergemini vilesse ja ei ole nii tummine kõla.”

Ka Tiidu pillikollektsioon on sobivalt tagasihoidlik, sellesse kuulub peale Tele veel Gibsoni helipeadega džässkitarr Hohner HS40, 1972. aastast pärinev „suhteliselt koleda väljanägemisega” western-kitarr Yamaha FG160 ning sümboolse väärtusega, 80ndate lõpus omandatud Musima Eterna Deluxe 25, mis oma rohkete nuppude ja lülititega on mingis mõttes hoopis näide sellest, milline kitarr olema ei peaks.

 Intervjuu ilmus ajakirjas Kitarr 2/2012

Previous Argentiina tango: kontsert ja meistriklass
Next Viisista Mart Kalveti laulusõnad ja võida loo salvestusaeg stuudios!

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.