Berliinis elav muusik Kaarel Malken on Eesti kuulajate jaoks üsna tundmatu nimi, aga seda ilmselt mitte väga kauaks. Viktor’s Joy on bänd, mis ühendab kahte Berliini muusikut: Eestist pärit Kaarel Malkenit ja Kanada juurtega Jim Goodi. Kaareliga õnnestus ka juttu ajada, ja jutustada ta oskab…

Tekst: Kris Moor
Fotod: Elvira Akzigitova

Albumi „I Used to Be Clean” kõla on üsna vahetu ja vabakulgev, ütleks isegi, et mediteeriv ja pisut laisk. Kas see ongi taotlus?

Pean tunnistama, et olen viimasel ajal ka ise üsna vahetu ja vabakulgev. Laisk see album kindlasti ei ole. Tööd, higi ja vaeva läks kõvasti, et looming sellisel kujul välja anda. Arvan, et elame ajal, kus meedia mürisedes hinge pressib. Maailmas, kus monotoonsus on omandanud ainuüksi negatiivse tähenduse, ja kus igapäevane ei ole enam oluline ning inimeste tähelepanu- ja kujutlusvõime on väsinud. Meelelahutus paistab olevat tähtsam kui meel, mis ei vaja lahutust. Oma loominguga üritan luua akna tavalisusse.

Isepäiseid artiste pole just jalaga segada – just neid, kes teevad ise oma muusika ja sõnad, ning salvestavad ka vargsi omaette. Plaadile oled kaasanud ainult trummari. Kas niimoodi üksi kulgemine on parem?

Kasvasin üles ajal, kui Soome markade eest valuutapoest rohelisi banaane osteti, et neid baarikapis küpsemas hoida. Nagu paljudel teistel, pidid ka minu vanemad tööl elama, et aeg-ajalt köögipõrandale uus linoleum osta või vannitoa seintel mõranenud kahhelkivid välja vahetada. Mõlemad õed on minust kümme aastat arengust ees, kodus ma neid väga tihti ei näinud. Lasteaias, kus ma enamus ajast nurjunud põgenemiskatsete pärast nurgas seisin, pidasin vastu vaid nädala. Polnud kuigi kerge isa ja ema veenda, et nad mind üksinda koju jätaks − lõpuks siiski õnnestus. Sain aru, et pean iseendaga sõbraks saama − mis on tänaseni üllatavalt raske. Ilmselt on see peamine põhjus miks ma koostööd inimestega suurel määral väldin. Oma varjust suudavad vähesed üle hüpata. Väga raske on leida inimesi, kes eksisteeriks sinuga samal lainepikkusel. Võimalik, et isegi võimatu.

Olgugi, et alustasin albumi salvestamist korralikus stuudios, otsustasin protsessi kodus omas tempos jätkata. Raha polnud piisavalt, aga aega oli see-eest rohkem kui vaja. Õnneks aasta tagasi oli see veel võimalik, nüüd peksab korteris Saksa techno 24/7 läbi põrandalaudade.

Plaadile kaasasin trummari/flöötisti Jim Goodi (kes elab juhtumisi kõrvaltoas) ning kitarristi/laulukirjutaja Michael Brinkworth’i. Aga konserte mängin tavaliselt üksi või koos Jimiga, Michael on oma bändiga enamus ajast tuuril.

Albumi andis välja Grainy Records. Kuidas Mauno Meesitiga koostöömõte tekkis?

Maunoga viis mind saatus juhuslikult kokku väikeses Friedrichshaini nurgabaaris. Pärast konserti surusime vilksamisi kätt ja ajasime paar sõna juttu. Ta oli abikaasaga koos just värskelt Berliini saabunud ning otsis klassikalist kitarri, et album „Closer” lõpusirgele viia. Tol õhtul otsis ta mu uuesti üles ja sealt see sõprus alguse sai. Järgnevate kuude jooksul tuli meil mõte Grainy Records’i alt album välja anda. Võin julgelt väita, et ma pole kõige kergem inimene kellega koostööd teha, aga lõpptulemus on nüüd käega katsutav, ja seda tänu Maunole.

 

Kas mõtled tekstiliselt kohe laulusõnade kategoorias või on seal mingeid vaheetappe, mis näevad alguses välja pigem nagu proosa või luule? Kumb tuleb enne, kas viis või sõnad?

Sõltub kus ma hetkel olen ja millises tujus. Pole tänaseni veel päris täpselt aru saanud, et mis pidi mu mõistus töötab − kui ta töötab. Tean vaid, et kohv ja sigaretid mängivad suurt rolli. Vahel, kitarri mängides, tekib meloodia millele kirjutan järgneva nädala, kuu või aasta jooksul sõnad. Teinekord on sõnad olemas, aga meloodiat pole kusagilt võtta.

Ma arvan, et amatööri ja professionaali vahe on see, et esimene kobab pimeduses, tihtipeale üllatunult, teine aga teab täpselt, mis ta teeb ja üllatub harva. Meloodiate mõttes olen ma amatöör, sõnade osas mitte. Enamus tekstist sünnib kohe laulusõnadena, kuna kasutan suurel hulgal riime. Vahel harva kasvab lugu välja mõnest kirjutatud lühijutust või luuletusest. Võimalik, et tulevikus muutub see protsess vähem bi-polaarseks. Kes teab.

Kaarel Malken enda elutoas, kus ta albumi salvestas.
Foto: Elvira Akzigitova

Luuletajad ja prosaistid enamasti remiksivad loomingusse oma isiklikku elu. Mil määral sa ennast ja oma elu sõnadesse paned? Kust tuleb inspiratsioon?

Kogu mu looming on autobiograafiline. Kõik, millest ma kirjutan, on päriselt juhtunud ning põhineb päevikul, mida olen aastaid pidanud. Ei oska ennast kindlasse rühma liigitada, võin vaid öelda, et kirjutada meeldib mulle üle kõige. Proosa on mõnevõrra suurema sõnavabadusega ja minu jaoks kergem meedium. Laulu formaadis tuleb sama mõtte edasi andmiseks teksti tugevalt lõigata ja kokku suruda. Seetõttu sünnivad mu palad väga aeglaselt.

„Kuidas sa suudad oma isiklikus elust kirjutada?” on küsimus, millele olen rohkem kui korra vastanud küsimusega: „Miks mitte?”. Minu arvates peab looming olema aus ja isiklik. Antud album põhineb enamasti mu perekonnal ja lapsepõlvel − selline sentimentaalne tagasivaade minevikku. Mõnes mõttes pean „I used to be clean’i” kontseptuaalalbumiks.

Inspiratsioon on justkui müstiline Golem, kes mulle läbi õhkõrna dimensioonikardina midagi sosistab − pean vaid kuulama. Enamus kirjanikke ja poeete on alkoholi peal, enamus muusikuid suitsetavad kanepit. Mulle meeldib kohv. Mida rohkem kohvi, seda parem.

Kuidas muusika ja kitarri juurde jõudsid?

Muusika jõudis minuni läbi õdede. Isa töötas 90ndatel Moskvas laohoidjana. Mäletan seda päeva, kui ta Žiguli pakiruumist Aiwa muusikakeskuse välja tõstis. Esialgu ma ei saanud arugi, et mis asi see täpselt on, aga õed olid väga entusiastlikud. Aastate jooksul mu piraatkassettide ja CD-de kogu suurenes: Nirvana, Korn, Offspring, Dire Straits, Kino jne − need, mida erinevad Moskva poemüüjad soovitasid.

Kuidagi tekkis idee hakata trumme õppima. Olin siis 10aastane. Aga kolm päeva nädalas solfedžo tunde Paide Muusikakoolis oli mu jaoks liig ja hakkasin neid vältima. Trummiõpetajal käed värisesid ja ta nägu läks ebanormaalselt punaseks, kui ta oma suureks pettumuseks avastas, et enamus ajast mängisin hoopis ksülofoni, mitte trumme.

10 aastat hiljem toimus Paide Kultuurimaja väikeses saalis mu esimene ja viimane kontserteksam. Kogu linna keskpäevased pensionärid olid sinna kokku tulnud. Mäletan, kuidas ema pärast esinemist kõrval istunud vanamemme tsiteeris: „Tüdruk mängib nii ilusasti, aga miks ta nii kuri on?” Tol hetkel olin tõenäoliselt ainuke pikkade juustega poiss meie väikelinnas, kes Beethoveni „Kuuvalguse sonaadi” noote vales järjekorras mängis. Järgmisel päeval oli mu õpetaja veel punasem, veel vihasem ja veel värisevamate kätega. Ja see oli viimane kord kui ma ksülofoni mängisin.

Aastaid hiljem nägin Tallinna Ülikooli fuajees flaierit, mis lubas odavaid ja häid kitarre. Tol ajal töötasin väikses vanalinna hotellis ja olin piisavalt kõrvale pannud, et endale kitarr soetada. Aga lõppkokkuvõttes olid need mu vanemad, kes mulle 20. sünnipäevaks kitarri kinkisid.

Millisena sa kujutled oma ideaalset publikut?

Hea publik on vaikne ja rahulik. Halb publik on… vaikne ja rahulik. Liiga palju on erandeid, et midagi kindlalt väita.

Paar talve tagasi mängisin ühes Pariisi keldris − jaanuarikuus! − ja seinad läkisid õhukese jääkihi all. Ruumis oli vaid kuus inimest, kes istusid katkisel nahkdiivanil nagu pingviinid puntras. „Aah, but this is shit!” hüüdis neist pikem, tugeva Prantsuse aksendiga. Esialgu ma ei saanud aru, kas ta mõtles muusikat või situatsiooni. Alles pärast konserti selgus, et tal oli „too fucking cold” ja et ta oli „too fucking impressed” ja et ta „couldn’t fucking leave”.

On olnud ka juhuseid, kus keset lugu sõnad meelest lähevad ja keegi võõras need mulle ette laulab.

Eelneval kevadel esinesime Jimiga Leipzigis. Baar oli suur, aga lava oli ehitatud nurga taha, vetsu kõrvale. Ainult ühe väikese ümmarguse laua tagant ning peldiku ukse vahelt oli võimalik meid näha. Laua ääres istusid korraldaja ja ta sõber. Pissuaari tagant jälgis meid kohalik diiler, kes poole loo pealt küsis, et kas me marihuaanat tahame osta ja miks me midagi rütmikamat ei mängi. Enamus kohalviibijatest olid üllatunud, kui ma hiljem mainisin, et veel viis minutit tagasi olime kolme meetri kaugusel − laval.

Ideaalset publikut pole olemas. Publik koosneb inimestest ja ideaalseid inimesi pole õnneks kohanud.

Suurtes saalides pole mänginud. Ah, valetan! Kunagi ammu korjas üks päikeseprillidega tüüp mu Balti jaama tunnelist üles ja pani mu Rapla kohalikus spordihallis missivalimiste ajal lavale mängima. Ma tahtsin raha, aga ta veenis mind lausega: „Hea võimalus ennast näidata!” See oli pea kümme aastat tagasi, õhtujuhiks oli Tanel Padar. Ma pole kindel kas see oli hea või halb kogemus, mäletan vaid piinlikust.

Miks sa just Berliini oled pidama jäänud ja kuidas suhestud sealsete inimeste ja eluga?

2010. aastal veetsin paar nädalat väikeses Hispaania külas. Aitasin kohalikel noortel õudusfilmi festivali korraldada. Viimased kaks päeva jõlkusin mööda Barcelona tänavaid, ise marjaveini uimas. Ja kui ma La Rambla peatänaval kummardusin, et kingapaelu kinni siduda, haihtus mu rahakott koos passiga tühja õhku. Helistasin kohalikku Eesti saatkonda, kus automaatvastaja teavitas nende suvelõpu puhkusest ja soovitas Madridi sõita. Raha ja dokumendid olid läinud, aga taskupõhjast leidsin Ryan Airi piletite koopiad. Otsustasin õnne proovida ja ostsin viimaste sentide eest bussipileti lennujaama. Teeninduskassast ma siiski abi ei saanud. Kui ma uksest välja astusin, et Eesti poole hääletada, polnud mu seljakotis muud kui hallitanud magamiskott, paar pesemata t-särki ja päts kuivanud valget saia.

Järgneva tuhande kilomeetri jooksul sai suvest sügis. Berliinis oli aga talumatult külm. Läksin otseteed Humanasse, kust varastasin talvejope. Majast väljudes surus üks hambutu vanamees mulle einetalongi pihku ja viipas lähedalasuva supiköögi suunas. Aga järgnev nädal veenis mind selle linna ilus, lihtsuses ja sõbralikkuses. Paar kuud pärast koju jõudmist pakkisin oma kola kokku ja kolisingi Berliini.

Nüüdseks on mul kujunenud arvamus, et Berliin on linn, kuhu tullakse pensionile jääma ja tunnen ise vajadust edasi liikuda. Kuhu, eks see paistab tulevikus. Berliin on nagu Euroopa Hollywood, kus kunstnikud unistades nõusid pesevad.

Mis edasi?

Lähikuudel on kindlasti plaan esitleda Eestis plaati. Samuti tulevad kontserdid Saksamaal ja võimalik, et ka Inglismaal. Hetkel tegelemegi Berliini esitluskontserdi organiseerimisega.

Albumi saab soetada siit: GrainyRecords.com

Muusika, sõnad, salvestus ja mix: Kaarel Malken
Trummid: Jim Good