Raul Aan − stuudiomuusikust helirežissööriks


Sel korral käisime külas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia helistuudios, mis on mitmeski mõttes Eestis erandlik nähtus: mitte üheski teises stuudios ei tööta nii palju nii kõrge erialase haridusega inimesi, ei tehta sellises mahus klassikalist, kaasaegset ja elektronmuusikat ning ilmselt pole ka teistes stuudiotes sellist hõivatust. Peaaegu ei olegi hetke, mil akadeemia stuudio puhkaks. Lepo Sumera loodud stuudiot juhib praegu Margo Kõlar, kuid meie tegime juttu helirežissöör Raul Aaniga, elektronmuusika magistrikraadiga elektrikitarristiga, kes on siin stuudios töötanud EMTA uue õppehoone avamisest saati, seega juba 13 aastat.

Tekst: Kristo Käo
Fotod: Kris Moor

Pea kõik, kes stuudiotööd teevad, mängivad ka ise pilli. Kuidas sinuga on, mis on su põhipill ja kus oled seda õppinud?

Põhipill on mul elektrikitarr ja seda ma ei olegi õppinud. Muusikalise hariduse omandasin Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis koorijuhtimise erialal. Kitarrimänguga alustasin umbes 12aastaselt ning see kulmineerus põhikooli lõpus, kui soetasin elektrikitarri Ural. Esimene vaimustus oli suur. Avastasin enda jaoks Led Zeppelini ja mängisin kaheksa tundi päevas. Kui ma olin 17aastane, siis Tartus oli selline stuudio nagu Heli Jälg, käisin seal aeg-ajalt teistele partiisid sisse mängimas. Kui Viktor Vassiljev oli hõivatud, siis ma mäletan, et mängisin Tartus Veski tänaval ühele kirikukoosseisule kitarrid sisse. Kliente oli teisigi: klahvpillimängija Roland Karo, laulja Õnne Pärl, Toomas Anni, Toivo Nikopensius, ansambel Suveniir jpt. Palju tuli sisse mängida ka reklaamiklippe. Alguses töötasingi põhiliselt stuudiomuusikuna, aga stuudiotööle lisaks hakkas mind huvitama helirežiiline pool.

Siin muusikaakadeemias saab stuudiotööd õppida. Kui sina sellega pihta hakkasid, Eestis sellist võimalust ei olnud. Sinul tuli praktika enne kui paberid?

Täpselt nii. Aastal 1992 või 1993 hakkasin vaikselt tegutsema. Aastal 1995 tegi Peeter Jõgioja oma erastuudio. Tolle aja kohta oli see üldse suuremaid erastuudioid Eestis. Uku Toometil oli vist ka midagi analoogset, aga Pro Toolsi põhine oli vaid Peeter Jõgiojal. Aasta hiljem sai muusikaakadeemia humanitaarabi korras Saksamaalt Macintoshi arvuti Pro Toolsi programmi ja vajaliku riistvara.

Ja veidi veel hiljem mitme miljoni krooni eest uut Jaapani stuudiotehnikat?

Jah, see tuli veidi hiljem, ligikaudu 8 aastat tagasi.

Akadeemia kolis uude majja 1999. aastal. Kas sa oled selles stuudios olnud algusest peale?

Ma tulin pool aastat hiljem, kui oli kõik väga värskelt ehitatud. Margo Kõlar soovis siis muuta stuudiotegevust atraktiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks.

Kas sa tulidki Tartust Tallinna just stuudiotöö pärast?

Ma ei oskagi öelda. Tallinnas avati 1996. aastal pedagoogikaülikooli juures helirežii õppemoodul. See puudutas küll puhtalt filmiheli, aga ma astusin sinna sisse. Eestvedajad olid Hannes Valdmaa, Tiina Andreas ja Ants Andreas. Seal tutvusingi Margo Kõlari ja Lepo Sumeraga, kes andsid meile muusikasalvestusega seotud loenguid.

Meie senised stuudiojutud on olnud rokimeestega, sina võtad peale bändide üles ka klassikalist muusikat ja džässi. Mis on kõige suurem erinevus klassikalise kammerkoosseisu ja võimendatud bändi ülesvõtmise vahel? Muidugi, üks asi tehakse live’is ja teine rea kaupa, aga mõni džässkoosseis võib ka tahta, et võetakse live’is üles…

Sõltub džässmuusikast. Kui see on n-ö organiseeritud džässmuusika ehk kui see pole improvisatsiooniline, siis on võimalik salvestada ka pillimehe kaupa ja soolod lõpus peale mängida. Improvisatsioonilise muusika puhul pole see kahjuks võimalik, sest muusika tuleb ju eelkõige koos musitseerimisest…

Loe edasi ajakirjast Kitarr 5/2012

Vaata ka katkendit intervjuust:

Previous Tuhande pilli meister Gena
Next Aleksander Vana ja tema puuriidast leitud Musima 1655

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.