Nõukogude kitarritööstuse hiilgus ja viletsus


Kindlasti on mõni endine või praegune keskealine muusik higisena keset ööd unest ärganud ja näinud, kuidas ta seisab tarifitseerimiskomisjoni ees, käes kitarr, mille on valmistanud pohmellis vaevlevad töölised mõnes nõukogude aja bajaanivabrikus.

Tekst: Andri Riid
Fotod: Kris Moor

Tagantjärele on raske aru saada, mille või kelle jaoks elektrikitarre Nõukogude Liidus üldse toodeti. Kusagil kõrgemal parteilisel tasemel see põhimõtteline otsus tehti ja ellu ta viidi. Esimesed sammud elektrikitarride tootmise suunas astuti Nõukogude Liidus 60ndate keskel, so ajal, mil kõik oluline kitarride tootmise tehnoloogias oli läänes juba paika pandud. Kuuendik planeedist otsustas jalgratast uuesti leiutada.

See jalgratas ei hakanud kunagi korralikult sõitma. Vene kitarride lahutamatuks koostisosaks oli pöögist või männist raske kere, mis oli enamasti kaetud musta värvi väga tugeva polüesterlakiga. Kael, mis kruviti kere külge, oli tüüpiliselt pöögist; sõrmlaud oli kaetud viimistluseta õhukese spoonikihiga, mis määrdus esimesel mängunädalal. Madalama hinnaklassiga instrumentidel puudus tihti ka kaelavarras.

Kere disainis oli ilmselt šnitti võetud 60ndate Jaapani kitarridelt (nt Ural 650A on peaaegu äravahetamiseni sarnane 1966. aastal debüteerinud Yamaha SG7-ga, ainult et peegelpildis), kuid esines ka radikaalselt uuenduslikke, esteetika piire kompivaid vorme (Tonika, Elgava). Rõhuv enamus nõukogude pille omas mingit kangisüsteemi, kuid peaasjalikult keelepingutite väga kehva kvaliteedi tõttu läks ka tagasihoidliku kangi kasutamise tagajärjel pill häälest ära. Sillaks oli tüüpiliselt mingi tune-o-matic’u variant, ehkki esines ka täiesti primitiivseid metallitükiga puuklotse. Elektroonikat sisaldavaid õõnsusi kattev plaat (pickguard) oli üldjuhul mingist sillerdavast plastikust, mis tegi silmale kahtlemata rõõmu.

Mis eristas nõukogude pillitööstureid selgelt muust maailmast, oli arusaam, et puit ei mängi elektripilli sound’i juures mingit rolli, seetõttu ei pööratud puidu valikule suuremat tähelepanu; hoidku jumal selle eest, et keegi oleks kallimate instrumentide tarbeks kallimat või paremate akustiliste omadustega puitu otsinud. Nõukogude Liidus toodeti küll mingil määral ka seest õõnsaid elektrikitarre, kuid näiteks Leningradi pillimeistrid oskasid oma Maria seeria instrumendid valmistada hoopistükkis plastikust, mis ei evi ühest küljest mingeid akustilisi väärtusi ning teisest küljest pole ka piisavalt stabiilne materjal, et keelte pingele vastumõju osutada. See-eest pandi suurt rõhku innovatsioonile elektroonikas. Nõukogude pillide tihti mürased ühemähiselised helipead olid üldiselt nõrga nivooga ning nende kõrgust keelte suhtes ei olnud tavaliselt võimalik reguleerida, küll aga võis leida nii mõndagi huvitavat pillide elektriskeemides. Kitarridel esines tämbrit muutvaid filtreid, osadele instrumentidele oli paigaldatud aktiivelektroonika ning sortimendis leidus lausa stereokitarr. Elektroonika osa koosnes tavaliselt paljudest komponentidest, samas õnnestus inseneridel ka siin end ilmaasjata sõlme keerata, sest tulemus ei rõõmustanud paraku eriti kellegi kõrva.

Kõike kroonis olematu seadistus ning kehv koostekvaliteet (kurioosumina võivad isegi ühe ja sama mudeli eri eksemplarid mõõtmetes üksteisest küllaltki palju erineda), mistõttu laias laastus kujutasidki need pillid endast lihtsalt mittemängitavat tehnilist praaki. Seetõttu ei ole väga vaja imestada, et tolleaegne muusik usaldas nõukogude instrumenti sama palju kui marutõbist koera.

Loe edasi ajakirjast Kitarr 4/2012

Previous Noortebänd 2012 demovoor lõppes
Next Klassikaraadio tegi saate kitarrist kui instrumendist

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.