Esmaspäev, jaanuar 30 2023

Martin Saaremägi on laulukirjutaja, muusik ja produtsent.

Laulukirjutajana oled ammu silmapaistvalt produktiivne ja edukas olnud. Kodubändi Wiiralti ja varasemalt teistegi nö kodubändidele kirjutamise kõrvalt lood lugusid mitmetele teistelegi. Kellele veel laule kirjutad?

Martin Saaremägi: Niiöelda kodubändid on pidanud kõik minu lugudega leppima: High’n’Dry, Brides in Bloom, Revolver, HND, Triin Niitoja & John4, Revals, Wiiralt. Aga kirjutatud on palju ka teistele. Neist tuntuimad on kindlasti lood, mis Tanel Padariga koos on kirjutatud. Viimased paar aastat olen kirjutanud päris palju USA erinevatele country ja rocki lauljatele. Praeguseks on paarkümmend lugu sealpool ookeani ka salvestatud.

Oled õppinud andragoogikat. Kust Sinu muusikalised oskused pärinevad? Erinevalt nii mõnestki punnitatud meloodiameistrist, kostub Sinu loomingus siinmail mitte just liiga sageli ettetulevat ehedust ja südamega loodut. Kuidas sünnivad Sinu laulu seaded?

Esimese asjana, aitäh! Usun, et see kirjutamine läheb aja ja hulgaga lihtsamaks. Olen tänaseks kirjutanud üle pooletuhande loo. Neist 70% pole keegi kuulnud. Veel pool ülejäänutest jääbki vaid demo kujule ja siis mingi väike hulk jõuab vaid avalikkuseni. Üldjuhul kirjutan lood valmis 10-15 minutiga – meloodia, tekst, põhiraam ja siis paari päeva jooksul teen väiksed parandused.

Seadete tegemisel olen lähtunud sellest, et kõige lihtsam on otsast salvestama hakata. Tänapäeval on salvestamine kõigile nii lihtsaks tehtud, et patt oleks seda võimalust mitte kasutada. Hakkan kiht kihi haaval pille lisama, poole peal välgatab vahel mingi idee, mille peale kõik eelneva ära kustutan ja selle uue idee najal uue seadega alustan. Aga kirjutamine ja seadete tegemine on asi, mida kõige enam naudin nii, et teen seda siiani lapseliku elevusega.

Tulevikus loodan hästi palju just teistele Eesti artistidele või koos teiste artistidega kirjutada ja produtsendi tööle keskenduda.

Kidrakuur-kultuuriklubi. Juba see nimi kõlab võimsalt ja kõik pildilolev räägib missioonitundest ja rõõmust, mida nn põhikirjaline tegevus toob. Kas sellise klubilise koha loomine on olnud ammuse unistuse teostus?

Kultuuriklubi on puhtalt Wiiralti kidramehe, Nõmmari, pikaaegne unistus. Kidrakuuri kamp on ise koos püsinud juba aastaid ja koos rockmuusika, alkoholi ja kitarridega oma õhtuid hommikusse veetnud. Aga Kidrakuur-Kultuuriklubi teke on väga lahe samm Eesti rockmuusika jaoks. Viimase 20 aastaga on esinemiskohti järjest ära kadunud ja rõõm on, et Nõmmar seda trendi trotsides hoopis uue koha avas. Ja kohalikke muusikuid võib selles kõrtsus tihtilugu eest leida.

Mainisid, et viibid sageli osa aega aastast Californias. Millega seal tegeled?

Osa mu perest elab Californias nii, et California, Arizona ja Nevada on mu igaaastane kohustus ja rõõm ühe korraga. Kuna Lõuna-Californiast on saanud mu pere teine kodu, siis seal me peamiselt puhkame, elame igapäevast elu ja mina ajan seal oma laule taga. Suur osa mu viimase 10 aasta materjalist on alguse saanud USAst ja eks see ole ka muusikas kuulda. Küll aga ei jõua ma ära oodata, et saaks avaldada ka sealsete lauljatega salvestatud kraami.

Martin Saaremägi Foto Rauno Vahtre

Räägi, palun, oma kitarridest ja lemmikpillidest.

Kitarristid teavad seda, et kitarrid on haigus. Hakkama saaks ühega, aga kogu aeg on mõni puudu.

Ma olen Gibsoni usku. Juba sellest ajast kui olin neid vaid piltidel ja muusikavideotes näinud. Slash, Zakk Wylde, Zeppelin, Free jne.

Kuna ma salvestan palju eri tüüpi muusikat, siis neid eri pille on aastate jooksul kogunenud korralik hulk ja enamus neist ei mahu koju ära juba ammu ning seisavad ladustatuna mujal.

Pille olen omanud vast sadakond. Gibsoneid on kõige rohkem – Les Paul’id, SG’d, Firebirdid, Flying V’d jne aga loomulikult ka Fenderi stratid ja telecasterid jne. Hulk akustilisi pille: 6- ja 12-keelsed, dobrod jne.

Kõige tihemini on mul laval kaelas, kas mu ustav punane custom shop Gibson ES-355 või Gibson Firebird V. See 355 on näinud väga palju väikseid saale, suuri saale, festivale, televisiooni ja muidugi stuudiot. Mitmed sõbrad on seda laenanud ka suurematesse teleprojektidesse – meenuvad kohe näiteks Karl-Erik Taukar Eesti Otsib Superstaari saates ja Jaanus Saago Eesti Laulul.

Lugusid kirjutan peamiselt akustilisel kitarril ja neist on mu lemmik historic collection Gibson SJ-200. See pill on mul enamus aega kodus käeulatuses. Laval on akustilisena kaasas pigem Gibson J-50.

Kui otsin twangi, siis mu pruudi kingitud Fender American Vintage Hot Rod ’50s Reclaimed Redwood Telecaster on siiani lemmik. P90 helipeadega Gibsoneid seisab ka Kuuri all mitu.

Ja veel on tähtsalt kohal sõpradelt kingiks saadud Danelectro bariton ja Kidrakuuri kuttide ehitatud rebel kidra.

Ansambel Wiiralt Foto Liisa Rull

Kas Wiiralt on kantri- või rockbänd?

Mina olen enda arvates teinud 25 aastat vaid rockbände, aga eks need banjod, dobrod, slide kidrad ja muu selline kantri on me bändi külge tugevasti kleepinud. Või siis on asi kaabudes? Mul pole selle vastu midagi, sest enamus aega kuulan ka countryt ja southern rocki. Aga naljakas on see, et kunagi kütsin enda arust bändiga Revolver hard rocki ja mingist ajalehest helistati ja küsiti kommentaari kui Eesti grunge lipulaeva käest. Ma ei osanud midagi öelda. Samamoodi aastaid hiljem, olles enda arust endiselt rokkar, kutsuti mind ühe noortebändide võistluse züriisse kui Eesti kantrikorüfeed. Nii et minu arusaam iseendast ei pruugi alati teiste arusaamaga kattuda

Martin Saaremägi Foto Kristel Sergo

Millal  tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?

Muusika köitis mind väiksest lapsest peale. Kuulasin isa kassette päevad läbi – Black Sabbath, Led Zeppelin, T-Rex, Alice Cooper, Slade, Nazareth jne. Ja seda vaimustust muusikast on jagunud terveks eluks. Praegugi kuulan iga päev tundide kaupa muusikat.

Aga ma olen ka see õnnelik, kes pole pidanud kunagi eneseotsinguid pidama. Ma olen väiksest peale teadnud, mida ma tahan teha – laule kirjutada. Hiljem sain aru, et mulle meeldib ka seadete tegemine ja produtseerimine. Bändi tegemine on pigem vahend, et saaksin teha seda, mis mulle päriselt meeldib.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?

Ma ei saa öelda, et eestlane oleks kitsi kiitma. Muusika eest on kiidetud vast pea iga kontserdi (kui paar erilist õudust välja arvata) ja iga uue loo järel. Pigem ei oska eestlane kiitust vastu võtta ja tunneb ennast ebamugavalt, aga kiita meeldib küll. Eks ma ise olen samasugune klassikaline eestlane.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Ise kasvasin üles kuulates Justamenti, Grapsi, Ultima Thulet. Eks me Wiiralti kohta naljatades ütleme ka, et kõlame nagu Gunnar Graps ja Jaan Elgula oleks saanud lapse ja Riho Sibul kasvatas selle lapse suitsustes baarides üles.

Hiljem tulid Smilers ja Terminaator. Kõigi nende muusika kõnetab siiamaani. DND meeldib. Mari Jürjens. Lenna. Kohalikku räppi olen ka alati kuulanud. Lives Lexsoul Dancemachine  

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Lihtsaim viis oleks öelda, et profimuusik on see, kes muusikast elatub ja teised on harrastusmuusikud. Ma ise pole kunagi muusikuleiba soovinud süüa kui aus olla. See on kaasa tulnud sellega, et ma lugusid kirjutan.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Ma veedan heameelega kodus aega. Hommikul, lõunal ja õhtul. Ma eelistan ka tööd kodus teha. Nii tööd teiste muusikute jaoks kui oma kirjutamist/salvestamist. Aga väljaspool kodu – meil on sõpruskond ja oma kodu väljaspool kodu – Kidrakuur. Sealt sõelub läbi kohalikke muusikuid ööl ja päeval. Ei jutt, õlu ega muusika pole selles kohas kordagi otsa saanud. Kui ma olen esinemas, siis naudin seda osa, aga vabal ajal väga välja ei kipu minema. Mingi osa aastast veedan alati perega Californias ja see on alati hea aeg.

Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Zach Bryan „American Heartbreak“, Miranda Lambert „Palomino“, Orville Peck „Bronco“, Midland „The last resort greetings from“, Muscadine Bloodline „Dispatch to 17th Ave“. Cadillac Three, Whiskey Myers. Ma võiks neid terve päeva ette lugeda. Springsteeni uus souli plaat tundub hea tulevat. Ja mida iganes Jason Isbell või Chris Stapleton välja annavad.

Viimased parimad kontserdid – Ugly Kid Joe American Beauty Carshowl. Esireas, vihma käes, igat lugu kaasa röökimas. Puhas rock’n’roll. Ma olen musa fänn ja pigem leiab mind kontserdil kusagil esireas kui mu lemmikud on laval. Morgan Wade üksi akustilise kitarriga suurel laval Dublinis, iga lugu lihtsalt haarab endasse – tegime Wiiralti ja Smilersi ühise reisi sel kevadel Iirimaale C2C festivalile ja see oli lahe kogemus.

Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest sellised, mida uhkusega esitleksid ? „Jumal elab pealinnas“ ja paar lugu Wiiralti vähiplaadilt „Lill on iga inime“ nagu näiteks „Vähk“, „Haara käest“ ja „Ära seisa mu haual“ – need lood jäävad aktuaalseks kõigi aegade lõpuni.

„Allpool jõge“ oli lahe, sest keegi polnud midagi sellist varem Eestis teinud.

Wiiralti „Tuuled“ edu kriitikute seas ja „Tähed“ edu raadiotes on näidanud, et neis lugudes peab ikka midagi erilist olema.

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Ma olen harjunud tööd tegema nii, et ma väga ei eelda, et midagi mu eest ära korraldataks.

Aga Eestis võiks muusikute/laulukirjutajate kommuun paremini koos toimida. Vaatan dokumentaalfilme nagu „Echo in the canyon“ või „Sound city“ ja see, kuidas maailma suurimad nimed teineteisega koos kirjutasid, teineteise stuudiosessioonidele panustasid jne. Sama, mis toimub näiteks Nashvilles. See on tõeliselt lahe. Eestis on kahjuks rohkem seda igaüks omas mullis iseenda eest. Või kui midagi tegema minna, siis jalgu lohistades ja käsi pikalt ees. Mu uksed on alati avatud kõigile, kes tahavad koos muusikat kirjutada. Ja eesmärgiks võiks olla jahtida järgmist parimat lugu, mitte hitti.

Samas kiidaks, et viimased paar aastat, kellega iganes ma suhtlen, et teeks midagi koos – Bonzo, Alar Kriisa, Toomas Lunge, Tommyboy, Hendrik Sal-Saller, Ultima Thule härrad jne. Kõik on kohe kambas, et teeme muidugi midagi lahedat. Ja nad inspireerivad ikka uusi asju avastama või katsetama. See on lahe.

Wiiralt sai 15. oktoobril alles/juba 3 aastaseks ja me muusikal ning me tegemistel on hea silm peal hoida neil linkidel:

WIIRALT SPOTIFYS

WIIRALT FACEBOOKIS

Previous

MUUSIKUD MUUSIKAST: ELMAR LIITMAA

Next

MUUSIKUD MUUSIKAST: JANIKA SILLAMAA

Check Also