Mart Soo − autentne ja südamest


Mart Sool ja tema kitarril on viimasel ajal olnud palju tegemist. Kõigepealt said võrdlemisi ühel ajal valmis nii tema debüütsooloplaat kui ka tema osalusega projekti MiaMee kauamängiv „Some Other Me”. Samuti tegi ta helikujunduse viimasele PolygonTeatri väljalaskele, Tamur Tohveri lavastatud „Araabia ööle”. See viimane on selles suhtes eriline asi, et kui tavaliselt on helikujundused ikka ühekordsed ja salvestatud, siis sedakorda istus Soo lava taga ning tekitas helisid iga kord live’s.

Mart-Soo-foto-KrisMoor
PolygonTeatri rõdul sündis lavastuse helikujundus iga kord n-ö otse.

Tekst: Janar Ala
Fotod: Kris Moor

Kas te Jazzkaarel ka käisite?
Käisin. Pat Methenyt ja Cassandra Wilsonit kuulamas. Kuna ma olin selle teatritükiga seotud, siis kaks vaba päeva oli, kasutasin need ära.

Mart-Soo-MiaMee-foto-KrisMoor
MiaMee plaadiesitluskontsert NO99 kohvikus.

Aga alustame hoopis teie hiljuti ilmunud plaadist „Kulg”. Lugesin plaadibukletist, et tegite seda neli aastat. See tundub mulle päris pikk aeg.
No meie pealiskaudsel ajal on see pikk aeg jah. (Naerab.)

Kõik tundub sellel plaadil väga selgelt välja joonistatud, molekulaarse täpsusega – see on mingis mõttes hästi läbipaistev plaat, tundus mulle, kui plaati kuulasin.
Iseenesest võiks see plaat olla kujutletavas mõttes kolmes või neljas erinevas stiilis ja mitte keegi ilmselt ei küsiks, miks see nii on. Ma olen siiamaani väga paljude erinevate asjadega tegelenud. Selle plaadi konkreetne mõte oli salvestada ja dokumenteerida lood, mis olid kunagi kirjutatud, kuid mida ei ole esitatud ega salvestatud. Plaadil on mõned lood, mida oleme varem Weekend Guitar Trioga esitatud, kuid nüüd tegin uued arranžeeringud ja teised pillid mängisid neid. Ülejäänud olid varem salvestamata. „Gary Larsonit” muide polnud varem ka esitatud.

„Gary Larson” on üks mu selle plaadi lemmikuid. Võrreldes teiste lugudega on ta isegi pisut funky?
Ma ei oska öelda, eks igal inimesel on oma ettekujutus ja ma ei saa seda lõhkuda. Minu enda jaoks on seal hoopis teine kood. Gary Larson on Ameerika karikaturist ja koomiksikunstnik, kes on teinud tihedat koostööd ühe mu lemmikkitarristi Bill Friselliga, ja lugu on põhimõtteliselt väike hommage Bill Frisellile. Minu arust funky’st ei ole seal midagi, see on puhas pseudokantri, aga sellises krutskeid täis võtmes nagu Gary Larsoni pildid.

Loe edasi ajakirja suvenumbrist 11/2014

 Vaata pilte proovist:

Previous Kuressaare Kitarrilaager 2014
Next Hard Rock Laager 2014 (teine päev)