Jalmar Vabarna unistab saksofonisti karjäärist


Ilmselt on iga muusikasõber märganud, et Viljandiga on midagi lahti − viimasel ajal seal muudkui toimub midagi ja tuleb järjest häid mängijaid nagu vabrikust. Selle vahega, et iga muusik on erinev ja täiesti oma nägu. Jalmar tuleb meile külla veel kaugemalt − Viljandi on kõigest poolel teel Setomaa ja Tallinna vahel − ning laotab sissejuhatuseks laiali oma kitarrid − akustiline Taylor, Martini 12-keelne ja Weberi oktaavmandoliin. Üks ebatavalisemas häälestuses kui teine. Oleneb muidugi, kelle jaoks… Jäigi küsimata, millise pilliga naiste seas rohkem lööki on, sattusime kohe muusika lainele.

Tekst: Kristo Käo
Fotod: Kris Moor

Sinu perel on rahvamuusikaga mitme põlvkonna taha ulatuvad sidemed ja oled ka ise just rahvamuusikat õppinud. Kitarr ei ole just kõige arhailisem Eesti rahvapill. Kuidas sa selle juurde jõudsid?

Kui Värskas avati muusikakool, siis hakkasin seal klaverit õppima. Kitarr oli meil kodus olemas, aga ma ei pööranud sellele alguses eriti tähelepanu. Meil oli selline nurgadiivan, mille taga nurgas oli auk ja seal augus vedeles igasugu kraami, kaasa arvatud vana vene kitarr, mille keeled olid sõrmlauast sentimeetri kaugusel. Millalgi uurisin ema käest, mis pill see täpselt on ja kas seda annab mängida.

Ma teadsin, et onu mängib kitarri ja mõtlesin, et prooviks ka. Ema hakkas mulle näitama ja alguses tunduski kõik väga lihtne, kuni sain teada, et lisaks sõrmede õigetesse kohtadesse asetamisele tuleb keeled alla ka vajutada. Siis oli nagu müür ees. Keeled olid nii kaugel, et nende alla vajutamine näis võimatuna.

Aga koolis oskas muusikaõpetaja kitarri − just klassikalist. Tema hakkaski mind õpetama. Koolis tehti aasta jagu kitarriringi − kohe tekkis tohutult palju huvilisi, nagu ikka uute asjadega − ja nii me seal käisime. Kitarrid olid meil koolis kogu aeg kaasas ja mängisime vahetundidel kitarriringis õpitud lugusid, no ikka „Mu koduke on tilluke… ” jne. Kui mul sai lugu selgeks, õpetasin veel tüdrukutelegi − kaks klassiõde olid ka kitarrihuvilised. Mingil hetkel hakkasin klaveri kõrvalt veel akordioni õppima, aga selleks ajaks olin juba kitarri natuke kompinud ja otsustasin akordioni kitarri vastu vahetada … Klassikalise kitarri õppimine oli päris piinarikas tegevus (naerab).

Kes sulle klassikalist õpetas?

Galina Viskar. Ta on Zetode bassimängija ema, meie küla inimene. Eks väikeses kohas teavad kõik kõiki.

Sa läksid siis hariduslikus mõttes otse muusikakoolist Viljandisse?

Kogu see kitarrimaailm kukkus minu jaoks ka korra kokku ja see andis mulle meeletu tõuke minna Viljandisse õppima…

Loe edasi ajakirjast KITARR nr 3…

Vaata ka katkendit intervjuust:

Previous Gibson aastal 1958
Next Kristo Kotkas: „Pillimees olen ma väga väikese tähega”

1 Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.