Hard Rock Laager 2014 (teine päev)


Mis need festivalide kajastamise kolm olulisemat teemat olidki? Ah jaa, toit, peldikud ja ilm. Toidu- ja peldikuteema muidugi hakkab viimasel ajal ära vajuma, sest tavapärase grillvorst-friikad-jms-pläusti kõrvale on ilmunud ka söögikõlblikke alternatiive ning peale selle oli hämmastaval kombel HRLi valikus ka lett, kus müüdi täiesti korralikku kohvi. Ja peldikuid nüüdsel ajal vahepeal ka puhastatakse. Ning kui sügava kahetsusega tuleb hingusele saata nii mitu igihaljast jututeemat, siis mõned päevad tagasi võeti ära ka veel täiesti kindlana näiv ilma üle virisemise topic, sest ilm juhtus olema kahel festivalipäeval täiesti suurepärane. Ööl peale festivali lõppu maale jõudnud marutav paduvihm ainult rõhutas ilmasättungi perfektsust.

IMG_2648webTekst: Ester Faiman, Rada7.ee
Fotod: Kris Moor

Nii nukker kui see ka ei näi, peab ilmselt siis lobisema muusikast, bändidest, toredatest inimestest ja juba 13. korda Vana-Vigalas aset leidnud raskeroki ja metal’i-festivalist Hard Rock Laager.

Loomulikult ei saa esmalt läbi ilma minoorsete nootideta, esimene nähtud bändidest ehk Evestus oli kahjuks ootamatult niru. Muidu visuaalsele presentatsioonile hoolikalt tähelepanu pöörav kooslus nägi välja igav ja säratu ning kõlas tasapinnaliselt, lisaks üllatuslikult küündimatu vokaal. Cantilena pakkus sirgjoonelist korralikku thrash’i ning lätlaste Preternatural käis kahjuks paljudele Läti bändidele omast rada – hea lavaline väljanägemine koos kohutavalt igava muusikaga.

IMG_2626v-Wyrm-Sub-Terra-web
Päeva staar Toomas Pihel.

Edasi reipamalt. Totaalse üllatuse pakkus Wyrm Sub Terra. Selgus, et selgelt eristuvale vokaalile, kohutavalt koomilistele vahespiikidele („Ega me pole mingid tavalised kärbsed!”) ja rängale aktsendile lisaks (ärge saage valesti aru, aktsendid on ägedad, aga samas võiks ikka olla aru saada, kas lauldakse eesti või inglise keeles) on bändil üks suur trump – bassimees Toomas Pihel. Põhimõtteliselt võiks see mastaapne habemik saarlane ka üksinda kontserti anda – kui ta oma bassiga publiku vahel ringi kappas, siis ega keegi enam laval toimuvale tähelepanu ei pööranud, rahval lõbu laialt ja suud naerul ning bändil igal juhul kuulajatenappuse üle kurta ei tulnud.

Samuti ei tulnud pettuda Aghori väga hästi koospüsivas ja rajuenergilises death’n’roll’is. Loodan, et laval nähtu-kuuldu meeldis ka esiridadesse ilmunud aluspesus daamile, kellele keegi hea inimene oli tagakintsule (loodetavasti) markeriga hoolikalt suure punase haakristiga kotka maalinud.
Ajaks kui „närviline mees” ja tema bänd lavale ilmusid, olid ka viimased seni telgis põõnanud või põõsa taga jauranud tegelased ennast platsile vedanud ning Phil Anselmo and The Illegalsi oli kuulamas juba täiesti arvestatav publik.

Peale Aghori olid festivalil mu peamisteks targetiteks Thou Shell of Death ja Behemoth.
TsoD-il oli õnnestunud jälle kogu etteaste täiesti perfektseks timmida. Ma ei tea, kas esinemisaja valik oli pooljuhuslik või täiesti teadlik, aga aeg hämarusest pimenemiseni ja lava raamistavad mustavad puuvõrad oli kõik juba liigagi hästi korraldatud. Laiendatud koosseis – tavaliselt kolmeliikmelise bändi asemel oli laval kümme esinejat – samas mu jaoks mingit väga eristatavat efekti ei saavutanud, v.a kellamäng ja visuaalne mulje inimeste ja muusikainstrumentidega ääreni täidetud lavast. Aga nagu ma juba ütlesin, kuid ei pelga korrata, elamus oli vägev ning selle bändi tegemistel kavatsen ma ka edaspidi pingsalt silma peal hoida (verivärske intervjuu).

IMG_3177v-Behemoth-w

Festivali viimast bändi Behemothi ootasin põnevusega. Kui olin lavalt oodanud näha midagi üliteatraalset ja seega pigem pisut koomilist, siis laval oli teatraalsust küll kapaga, aga itsitamise asemel vajus suu pigem hämmastusest lahti. Siiani kahetsen, et jäin paari esimese loo ajal kuhugi kaugemale töllerdama ja seetõttu laval toimuvale vaatemängule hiljaks. Bändil on lavaline liikumine ilmselt väga täpselt paika pandud (osaliselt kindlasti) või oskavad nad üksteise liigutustest ära tajuda, mis tuleb järgmiseks. Igal juhul nägi bändimeeste omavaheline lavasuhtlus välja nagu mingi kummaline ja perfektselt ajastatud ballett. Loomulikult ei jäetud kasutamata väiksematki võimalust vaatemänguks: põlevana lavale ilmumine, nagu maa alt kerkinud „verisene” lisatrummar, kostüümivahetus ja lõpetuseks sekundiga kogu bändile näo ette tekkinud sikusarvedega maskid.

Fotoka ette jäänud bändid: Statica, Domination Black (fin), Evestus, Cantilena, Wyrm Sub Terra, Preternatural (lat), Aghor, Soul Thrower, Goresoerd, Phil Anselmo and The Illegals (usa), Thou Shell of Death ja Behemoth (pol).

Previous Mart Soo − autentne ja südamest
Next Läburint 2014