Kristjan Kapp: meistriks saamiseni läheb veel aega


Nimetame oma kitarrimeistri rubriigis alati viisakalt kõiki pilliehitajaid „meistriks”. Kristjan Kapp võtab meid oma Tartu töötoa ukse ees vastu uudisega, et tema polegi veel meister. Imestan, sest esiteks meil pole sellist õpipoiss-sell-meister-hierarhiat, mis näiteks Saksamaal tänapäevani toimib; ja teiseks Kristjani töid vaadates ei ütleks küll, et neis midagi õpipoisilikku oleks. Istume Tartus Kristjani väikese töötoa ja suure maja vahele maha, et kuulda, kelleks Kristjan end siis peab.

Kristjan Kapp, foto: KrisMoor

Tekst: Kristo Käo
Fotod: Kris Moor

Kristjan: Ma olen kitarride ehitaja. Meistriks saamiseni läheb veel aega, kui arvesse võtta seni ehitatud pillide arvu. Alustasin alles kuus aastat tagasi ja teen keskmiselt poolteist kitarri aastas. Aga mulle meeldibki nii – saan rahulikus tempos teha seda, mis meeldib. Üldiselt võtan üsna vabalt, sest ma ei ehita pille raha pärast. Mul pole ootejärjekorda ega tellimusi, ei pea muretsema, et ei saa tähtajaks valmis.

Kristjan ja kannelkitarr, foto: KrisMoorSina korraldasid paar suve tagasi Eesti esimese kitarrimeistrite kokkutuleku. Kas võin järeldada, et tunned huvi sellegi vastu, kuidas siin Eestis üldse see kitarriehituse asi edeneb?

Jah, olin algaja kitarriehitaja ja tahtsin asjast võimalikult palju teada saada. Mulle ei mahtunud pähe, kui keegi Lõuna-Eestis rääkis, et „vist kusagil seal Tallinna lähedal mõned teevad midagi”. Täpsemalt ei teatud, ja nii tuligi mehed kokku tuua. Enamasti suhtuti mu ettevõtmisse väga soojalt.

.

Selge see, nad on ju kõik selles suhtes kergelt hullud.

Jah, isegi Muhust sõideti kohale. Kokku tuli 15 meistrit.

Nüüd tuleb neid aina juurde, Hämäläisel oli kuuldavasti isegi paar õpilast.

Üks neist oli ka kokkutulekul – Martin Raudmäe. Kahju, et vanamuusikapillide ehitajad tookord tulla ei saanud, kuigi kutsusin neidki.

Venemaal toimuvad lausa kitarrimeistrite konkursid: auhinnad, diplomid; inimesed saavad kokku, panevad pillid joonele… Mõnda võib-olla motiveerib.

Imelik mõte. Mina küll sellepärast kitarri ei ehitaks, et kellestki parem olla.

Kristjani töölaud, foto: Kris Moor

Miks siis sina kitarre ehitama hakkasid?

Kitarriehitamise alguspäevil oli mul uskumatult palju vahvaid juhuseid. Naine kirjutas bakatööd ja mul oli palju vaba aega. Otsisin netist oma unistuste kitarri ja ühel hetkel oli selleks Martin D45. Mõtlesin, et selle pilli pean saama. Sujuvalt sattusin kitarrimeistrite lehtedele ja tellisin endale kaks raamatut. Need jõudsid kohale ja pildi pealt tundus kõik lihtne. Kust aga saada puitu?…

Loe pikemat intervjuud ajakirja sügisnumbrist (Kitarr 8/2013)

Vaata videokatkendit:

Previous Rokk: Medikas ja kvint
Next Kalle Vilpuu: muusika ongi üks salakoodide keel

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.