Kalle Vilpuu: muusika ongi üks salakoodide keel


Tänavu juulis oma 50 aasta juubelit tähistanud kitarrist on elu parimas vormis ja hõivatum kui kunagi varem. Äsja nägi ilmavalgust mitu aastat küpsetatud sooloalbum „Silver Lining”, samuti on täies elujõus ja tegutsemishoos kaks ansamblit − Ultima Thule ja Seitsmes Meel, millega Kalle nimi ka muusikavõhikule automaatselt seostub. Usutlusele saabub pillimees staatusele kohaselt ühes oma kõige armsama pilli, Gibson Les Paul Goldtopiga.

Kalle Vilpuu, foto: Riina Varol
Tekst: Andri Riid

Fotod: Riina Varol, Kris Moor

Räägi oma kitarrist.

See Goldtop on mu põhipill. Mulle ta istub hästi, on ergonoomiliselt sobiv, hea dünaamikaga väga tundlik instrument. Kui pill on hea (ja 30 aasta mängimise järel tunnen ma kohe ära, kas kitarr on hea või mitte), siis saab seda enda järgi sättida − kuulata instrumendi iseärasusi, tajuda ära, mis seal peidus on ja mis sellest teha annab. Mässasin oma Goldtopiga mitu head aastat, kuni kuulsin, et rahvas räägib juba, et olen ära pööranud. Tegelikult oli keegi tolvan selle Les Pauli parajalt ära retsitud − Tulipi originaalpingutid maha võtnud, EMGd peale laksanud, kõik metallosad loksusid ja logisesid – ja ei jäänudki muud üle, kui tuli hakata pilli parandama. Suur tänu Helmut Hargile, kes aitas taastada pilli selliseks, nagu ta algselt oli. Kogu see juppide tellimine ja arusaamine, milline pulk mida teeb, võtab omajagu aega ja on üpris kulukas ettevõtmine. Aga preemiaks sain pilli, mida ma väga hoian.

Lavatagused trikid, foto: Väino SilmKuulu järgi ei olnud kitarr üldse sinu esimene instrument?

Kohtla-Järve 1. keskkoolis, kus ma õppisin, mängisin esialgu endast kolm aastat vanemate poiste bändis trumme. Kitarrihuvi tuli pärast seda, kui olin 11aastasena kuulanud Pink Floydi „Dark Side of the Mooni”. Kuulasin veel Yes’i, Camelit, Led Zeppelini ja Free’d ning sain aru, et see puudutab mind väga. Esimesed kitarriakordid näitas mulle ette koolivend Hillar Vimberg, kellega ma ühes majas elasin. Veidi hiljem võtsin Jõhvi muusikakoolis eratunde, järgnesid koolibändid ja muud sellised asjad…

Pärast keskkooli viisid paberid Otsa-kooli?

Ei, pärast keskkooli olin aasta aega Pärnus lavatööline ja käisin Igor Klimenkovi juures kitarritunde võtmas. Igori juures õppisin juba päris süvitsi klassikalist kitarrimängu. Tema oli tasemel õpetaja ja pillimeister, kelle juures käisid muusikud üle kogu Nõukogude Liidu kontsertkitarre tellimas. Igori naine oli ka kontsertkitarrist, nii et selline otsast otsani muusikat ja muusikuid täis perekond.

Kalle Vilpuu, by Riina Varol

Edasi tuli juba Otsa-kool, kus ma esimesed kaks kursust õppisin klassikalist kitarri, aga kolmandal läksin üle estraadikitarri erialale Riho Lilje käe alla. Tajusin ära, et kui sa tahad klassikalist kitarri väga hästi mängida, siis see nõuab meeletut tööd, ja et mulle ei sobi akadeemilisus. Selleks ajaks olin ma juba Seitsmendas Meeles ning elu oli nii kohutavalt aktiivne, et õpetajagi soovitas eriala vahetada.

Tagantjärgi mõtlen, et tegin kõik täiesti õigesti, sest klassikalise põhja peale on lihtne ehitada üles ükskõik mida. Sain sealt tooni ja sõrmemänguoskuse ning palju muud, mida ma ilmselt enam ei hoomagi.

Kuidas sattusid Seitsmendasse Meelde?

See on üks kentsakas lugu…

Loe pikemat intervjuud ajakirja sügisnumbrist (Kitarr 8/2013)

Vaata ka videokatkendit:

Previous Kristjan Kapp: meistriks saamiseni läheb veel aega
Next Bass: Positsioonivahetus

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.