Tarvo Valm – Beyond The Wall Of Tears soolo


The Suni kitarrist Tarvo Valm jagab lahkelt lugejatega lugu oma uuema projekti Soul Throweri repertuaarist. Metal’i-vendi eriti õpetama ei pea, nemad õpivad ise.

Tekst: Tarvo Valm
Foto: Kris Moor

Vanaisa meenutas alati rõõmuga lugu, kuidas ma nende juurde sisse astudes viskusin esimese asjana voodi alla ja tõin pin-pini välja. See oli üks eestiaegne akustiline kitarr, mille keeli ei jõudnud isegi täiskasvanud alla vajutada. Hiljem muutus asi veelgi vägevamaks, kui keldrist toodi välja isetehtud elektrikitarr. Õnneks saadi enne jaole, kui ma juhtme vooluvõrku torkasin − minu lapseloogika kohaselt oli elektrikitarrile kindlasti elektrit sisse vaja. Mõned aastad hiljem nägin üht India filmi, kus vaest Jimit oleks sama õnnetu saatus ähvardanud.

Õnneks algas minu muusikutee bändi koosseisus üsna varakult ja tänaseks on asjalood palju helgemad. Nii mõnigi kitarrikeel on tohutus live’i-hoos purunenud. Kahjuks on Eestis paljud kitarrihuvilised jäänud nobenäppudeks vaid oma kodumiljöösse ning üldsus ei tea neist midagi. Seevastu minul avanes kohe võimalus bändiga liituda ja omaloominguga tegelema hakata. Proove tehti vahel isegi 12 tundi päevas. Kitarrid, võimendid ja muu tehnika olid küll alla igasugust arvestust, aga edasi viis meid suur tahe.

2011. aastal hakkasin nokitsema uue projekti kallal, mille nimeks sai Soul Thrower. See kujutab endast ehedat metal-rokk-alternatiiv-kitarrimuusikat, kus pole miski keelatud. Veel vingema atmosfääri loomiseks õnnestus sinna lauljaks kutsuda üks ameerika sõber.

„Beyond the Wall of Tears” on vast kõige rahulikum näide peatselt ilmuvalt albumilt. Siin on ka loo soolo kitarri tabulatuurina ära toodud.

Rütmikitarrid on mängitud ESP baritonkitarriga, mille häälestus on B-F-D-A-E-A. Teiseks kitarriks on ESP Viper, millel on tavaline drop D häälestus. Viimasega on mängitud ka soolo. Kolme kitarri (vasak, parem ja keskmine) kõik rifid mängisin nootidena sisse Line 6 POD-iga, ja seda üsna väikese moonutusega. Stuudios lisasin juurde kaks kvintakordidega kitarri, kasutades Crate’i 200-vatist võimupead ja 4×12 kabinetti. Sellisel moel saab kitarrid hästi kõlama panna ja esile tuua − ühed näitavad noodid kätte ja teised loovad massiivsuse. Kui nüüd rääkida soolotehnikast, siis kõik on valdavalt ikka vanas heas pentatoonika laadis − jalgratast pole siin leiutama hakatud.

Kui hakkate tabulatuuri lahti harutama, siis tasuks eelnevalt tempo alla kruvida, lugu endale aeglaselt selgeks teha ning alles seejärel aegamööda tempot tõsta. Kiiret pole kuhugi.

Head pusimist!

Noodi leiab ajakirja paberversioonist (Nr.2, 2012)

Kuula lugu:

SoulThrower_Beyond_The_Wall_Of_Tears

Previous Dave Arcari väisab taas Eestit
Next Metsatöll – Küü

1 Comment

  1. 03/29/2012

    Hea lugu!

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.