Klassikaline kitarr: interpretatsioon


Kujutame ette, et ühel hetkel on õpitava muusikapala noodid selgeks saanud, rütmid ja tempod paigas, tehnilised probleemid lahendatud ja muusika pähe õpitud. Mida siis veel vaja, võiks küsida? Nojah, toon ehk võrdluseks näite ühest teisest kunstivaldkonnast, teatrist − kui tekst selge ja diktsioon enam-vähem korras, kas siis olengi näitleja valmis ja mind oodatakse igal laval? Natuke naiivne ootus. Mida siis ikkagi tähistab see müstiline sõna − interpretatsioon −, mille hääldamiseks samuti päris head diktsiooni tarvis läheb ja mida peetakse koguni nii oluliseks, et ühena loomeliitudest on meil olemas Eesti Interpreetide Liit ja doktorikraadiga interpreete muudkui hüppab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia seinte vahelt välja?

Peeter Prints (foto: Kristo Käo)

Tekst ja video: Kristo Käo, Peeter Prints
Foto: Kristo Käo

Kui jätta kõrvale füüsika ja filosoofia, kus on mõiste „interpretatsioon” samuti kasutusel, ja keskenduda kunstile, siis võib lihtsas eesti keeles öelda, et interpretatsioon on tõlgendamine. Miks ühele meeldib ühe näitleja Hamlet ja teisele teise? Sest tõlgendus võib olla erinev. Teatri ja filmi puhul oleme harjunud, et autori teksti tõstetakse ümber, asetatakse teise konteksti ja jäetakse ka osaliselt välja. Klassikalise muusika interpreteerimisel selliseid vabadusi üldiselt ei võeta. Kui minnaksegi ooperit esitama Londoni raudteejaama (nt. BBC projekt 2004. aasta sügisel), siis muusikaline materjal ja tekst pärinevad ikka autori fikseeritud partituurist. Otsing „Bach well tempered clavier recordings” annab Google’is üle miljoni tulemuse. Muusikateoseid, mida noot-noodilt sama teksti järgi on salvestanud sajad muusikud, jätkub. Lisaks salvestamisele on ju ka kontserdid. Päris selge, et teatud muusikat mängitakse ikka ja jälle. Sest iga muusik on isikupärane interpreet. Isikupärane olla on muide tunduvalt lihtsam, kui kedagi jäljendada. Ega meelelahutusmaailmas asjata paroodiameistreid kõrgelt ei hinnata.

Lihtsalt isikupärast aga ei piisa. Igal ajastul, žanril ja heliloojal on oma stiil ja kontekst, mida tundmata ei saagi adekvaatselt interpreteerida. Kui ma ikka ladina keelt ei oska, siis võin selles keeles esineda ainult teistele samasugustele. Võtame või džässmuusika. Oletame, et tuhande aasta pärast kaevatakse praeguse Otsa kooli koha pealt välja üksik Real Book, uuritakse seda silma, kõrva, arvuti ja laseri abil ning noogutatakse: vaadake, õpilased, selline oligi see džäss…

Õnneks on tänase klassikarubriigi muusikapala autor veel täiesti kättesaadav ja lisaks kommentaaridele oli ta nõus ka kitarril markeerima üht võimalikku teed, kuidas seda muusikat tõlgendada. Kuuleme, et puhtalt noodikirja järgi õppides ei oleks pruukinud sellise lahenduseni jõuda. Aga nüüd, teades, kuidas autor seda lugu mõtles, võime minna ja maha märgitud piiride raames oma tõlgendusega välja tulla. See ongi interpretatsioon.

Vaata nooti ja Peeter Printsi kommentaare ajakirja suvenumbrist 7/2013

Previous Toilas vajatakse kitarriõpetajat
Next Kaunistatud pentatoonika

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.