50 aastat vokaali


Eestis kiputakse liialdama epiteetidega. Igast teleekraanil debüüti tegevast diktorist saab kohe staar, keda Kroonika intervjueerima tõttab; iga laulja puhul, kes riiklikul tasemel korraks pildile pääseb, jääb staari tiitlist juba ilmselgelt väheks; asjaarmastaja, kes mingil teemal paar artiklit läbi lugenud, saab endale kohe guru staatuse ning igast mõnes telesarjas sutsu teinud harrastajast saab kohe „armastatud näitleja”. Hoolimata seltskonnaajakirjanduse edust ülivõrrete devalveerimisel, on tegelikud gurud, staarid ja armastatud näitlejad Eestis jätkuvalt olemas ning kui ühel päeval armastatud laulja tiitlit lausa ametlikult jagama hakataks, oleks Ivo Linna ilmselt esimene selle laureaat. Katsuge leida Eestist inimest, kes teda ei tea ja kellele mõni tema lugu ei meeldiks!

Tekst: Andri Riid
Fotod: raamatust

Mart Juur „Iff. Suur loterii”
Seashore Production OÜ, 2017, 200 lk

Üllataval kombel on tegu väidetavalt esimese ja juba ette lubatult ka viimase raamatuga lauljast, kes on ise seletuseks öelnud: „Elulooraamatus ei näe ma mingit idu. Ei ole minust oma intiim- või eraelu lahtiseletajat. Kellel seda vaja teha on? Teiseks ei hakka ma kiitlema, keda kõiki ma tunnen või kellega olen koos esinenud.”

Selles, et see viimaseks raamatuks jääb, julgen ma küll kahelda. Kui seda ei tule ka lähema viie aasta jooksul, siis kunagi kindlasti, sest Ivo Linnast jäetud jälg eesti muusikasse ja kultuurilukku on selleks liiga suur, et see lünk täitmata jääks. Seda enam, et materjalipuudust ei ole, Ivo Linnast leidub kasvõi ERRi telearhiivis vähemalt viis portreesaadet, rääkimata suurest hulgast muusikafilmidest, milles ta lauljana üles astunud on.

„Iff. Suur loterii”, mis sisaldab kolmekümne kuue Ivo Linna poolt esitatud ja talle endale kõige olulisema laulu tekste ning nendega seotud meenutusi, samuti hulgaliselt pildimaterjali, ei ole tõesti elulooraamat vaid sisuliselt see, mida inglisekeelses maailmas nimetatakse terminiga „liner notes”, ehk siis helikandjaga kaasas käiv buklett. Jätame hetkeks kahe silma vahele selle, et käesolev raamat on mistahes plaadi kaasandeks ülemäära luksuslik. Küsime parem, millise plaadi voldik ta peaks olema, ehk mida me peaksime plaadimasinasse toppima, et kõnealuseid lugusid oma kõrvaga kuulata.

Siinkohal ei ole üldse abiks see, et raamatuga samaaegselt ilmus sama pealkirja ja kaanekujundusega CD/LP „Suur loterii”, kuna ahjusoe plaat sisaldab vaid verivärskeid laule, mille ühisosa raamatuga on ümmargune null. Ka suurimale ülevaatlikkusele pretendeeriv, „Eesti kullafondi” sarja kuuluv 3 CDst koosnev kogumik katab vaid üheksateist pala raamatus käsitletuist – osalt ka seetõttu, et kogumik ilmus juba 2001. aastal ning sellest uuemaid laule on raamatus tervelt kuus. Täieliku katvuse saavutamiseks ei piisa vist isegi parajast peotäiest Ivo Linna/Rock Hoteli/Apelsini plaatidest, aga tänapäeva maailmas tulevad hädasolijale muidugi appi juba Youtube ja Spotify.

Helikandja füüsilise puudumise tõttu ei saa lugude järjestust raamatus seletada muusikalise loogikaga. Järjestus ei ole tähestikuline ega kronoloogiline, kohati on sama helilooja laulud paigutatud järjest, kohati mitte, nii jääb igasugune loogika tabamatuks ning see, et „Vana vaksal” ja „Vana lokomotiiv” on raamatus üksteise järel, on isegi pisut koomiline.

Mõneti jääb segaseks laulude sünnilood, meenutused ja muud seigad „pikkade vestluste tulemusena humoorikas võtmes kokku kirjutanud” Mart Juure autoriroll. Muhedus ja humoorikus antud raamatus, julgen väita, pärineb otse algallikast, sinna pole Mart Juure poolt midagi juurde kirjutatud. Küll aga oleks raamat väärinud oluliselt enam pildiallkirju, selgitamaks konteksti ja foto seost vaatluse alla oleva palaga. Kohati tekib lehekülgi pöörates sama tunne nagu vanaema fotoalbumit lehitsedes – palju tundmatuid inimesi ja situatsioone ja ei mingit infot foto tagaküljel – näiteks pilt, millel Rock Hoteli liikmed on end rõivastanud „Mõmmi ja aabitsa” tegelaste kostüümidesse. Oleks olnud põnev teada saada, mis asjaoludel selline ettevõtmine aset leidis.

Samuti on raamatust puudu artisti lühibiograafia, mis annaks meenutustele mingi raami, nagu ka info, milliselt helikandjalt üht või teist laulu leida võib, rääkimata isegi sellisest triviaalsest asjast nagu diskograafia. Praegusel juhul eeldatakse justkui lugeja teaks seda kõike isegi, aga ma olen kindel, et Google’i otsingute statistikas on Ivo Linnaga lauljakarjääriga seonduvad otsingusõnad praegu järsus tõusutrendis.

Eks igaühel, kes Ivo Linna talendist veidigi lugu peab, ole oma meelisperiood tema tegevuses. Minu jaoks on see ilmselt 80ndate keskpaik ja eeskätt Rock Hoteliga tehtu. Ivo Linna enda puhul peaks kõige südamelähedasemale perioodile viitama lugude valik. Sellega seoses on huvitav märkida, et 36st laulust on Apelsiniga esitatuid 5, Rock Hoteliga 7, nõukogudeaegne estraad on esindatud ca 8 palaga, eraldi kategoriseerida võiks veel eurolaule (1996 ja 2011) ja palu suurematest projektidest (nt. Kollane Allveelaev G, Alo Mattiiseni isamaalised laulud). Kõike seda, mis üle jääb ja mida on võrdluses eelnenud kategooriatega tublisti rohkem, võiks nimetada Ivo Linna soolokarjääriks (1993-tänapäev).

Huvitaval kombel on Ivo Linna repertuaaris küllaltki palju laule, mida teatakse mitme eri pealkirja järgi. „Julge laul” ehk „Sangar seiklusfilmis”, „Suvi” ehk „Kätte on jõudnud suvi”, „Kõik on täpselt nii kui peab” ehk „Täpselt nii kui peab”, „Õrn, armas, õrn” ehk „Vokilaul”, „Vana auruvedur” ehk „Vana lokomotiiv”, „Laula mu laulu” ehk „Laula mu laulu, helisev hääl” ja „Ühe õhtu tähed” ehk „Tähti üheks õhtuks”.

Viimasega seoses leidsin raamatust ka ühe faktivea. Laulu valmimisaastaks on märgitud 1985, samas leiab iga huviline selle laulu n-ö video telefilmist „Laul, mida eile polnud veel”, mis oli esmaeetris 23. septembril 1984.

Previous Estas Tonne @Nordea kontserdisaal
Next Jakob Bangsø esineb Pärnus ja Tallinnas