Lemmy. White Line Fever.


Motörheadi juhtfiguuri Lemmy Kilmisteri hiljuti eesti keelde tõlgitud autobiograafia „Valge triibu palavik” ilmus originaalis juba 2002. aastal ning tegelikult olen ma seda ka umbes kümme aastat tagasi lugenud. Kahe lugemise – tollase ja praeguse – vahe on selles, et Lemmy, keda peeti vähemalt sama kuulikindlaks kui organisme, mis elavad üle ka tuumakatastroofid, osutus siiski lihast ja luust inimeseks ning suri 2015. aasta lõpus 70 aasta vanuselt vähki, kusjuures märgid tervise halvenemisest ilmnesid juba mõned aastad varem. Lugemisel on sellel asjaolul üpris kummastav efekt, sest hääl, mis raamatu lehekülgedel meiega kõneleb ja mis esmalugemisel oli täies elujõus inimese oma, kanduks nüüd meieni justkui hauatagusest ilmast.

Tekst: Andri Riid

Üldiselt – umbes samal põhjusel, miks suhtuda ettevaatlikult filmidesse või lavatükkidesse, mille peaosa on enesele reserveerinud režissöör/lavastaja ise – kipun ma muusikute autobiograafiatele eelistama kolmandate isikute poolt kirjutatud elulugusid. Inimese enesepilt ei ole erapooletu ning tihti sugeneb autobiograafiatesse ka mingi eneseõigustuslik toon. Isegi siis, kui seda õigustust tegelikult kellelegi vaja ei ole. Kõrvalseisja poolt kirjutatud elulooraamatud annavad mõnevõrra tasakaalustatuma ja objektiivsema pildi vaadeldava isiku elukäigust, isiksusest ja taustsüsteemist. Nii on ka eelmisel aastal (s.o peale Lemmy surma) ilmunud Mick Walli „Lemmy – The Definitive Biography” informatiivsem kui muusikaajakirjanik Janiss Garza abiga raamatuks vormitud Lemmy monoloog. Samas mitte eriti oluliselt, sest tegelikult polnud rokiajaloo üheks cool’imaks artistiks peetud Lemmy ülearu huvitav inimene. Või ei paista see välja. Mis teeb tegelikult sama välja.

Ian Kilmister, Janiss Garza:
“Lemmy. White Line Fever.”
Tänapäev 2017, 279 lk.279 lk.

On imetlusväärne, et Lemmy, kes suurema osa oma elust veetis igapäevasel amfetamiini- ja alkoholidieedil, möödunud päevadest sedavõrd palju üksikasju mäletab nagu neid kirjas, aga samas ka tähelepanuväärne, et kõigi nende lehekülgede peale saame raamatu kangelasest sedavõrd vähe teada. Lemmy jutustust võiks võrrelda ladna olekuga keskmiselt vintis inimese pihtimusega baarileti taga, kus ühest küljest tehakse enesepromo ning teisest küljest manipuleeritakse kuulajaga. Lisaks sellele, et eneseekspositsioon pole ei eriti sügav ega siiras, on etteaste ka võrdlemisi kibestunud maiguga.

Lemmy võib liialdada, kui väidab, et on saanud 1991. aastal Ozzy laulule „Mama, I’m Coming Home” kirjutatud laulutekstilt sama palju tulu, kui on suutnud teenida kogu Motörheadi tegevuse pealt, ent mingi pildi tema asetsemisest rokkmuusika tuluhierarhias ning sealsamas valitsevast palgalõhest see kahtlemata annab. Samas elas ta elu lõpuni märksa spartalikemates oludes, kui sissetulekud seda võimaldanud oleks ning on raske leida rokistaari, kellel oleks sedavõrd positiivselt kultuslik maine, paljude fännide ning muusikute jäägitust heakskiidust rääkimata, ehk ühesõnaga – on raske lahti mõtestada kibestumise põhjuseid.

On üks interpretatsioon, et Lemmy oligi täpselt nii lihtne nagu Lenin laupäevakul. See, et mõned peavad Lemmyt meie ajastu suureks mõtlejaks, filosoofiks ja väitlejaks, räägib rohkem neist arvajaist kui Lemmy filosoofitalendist. Samavõrd kui see, et Lemmy poeg Paul Inder, kes õrnas eas sama vähest isalikku hoolt tunda sai kui Lemmy ise, Lemmysse märksa paremini suhtub kui too oma isasse, räägib rohkem Pauli kui Lemmy iseloomu positiivsetest tahkudest.

On teine võimalus, et Lemmy oli Ian Kilmisteri roll, mida avalikkuse ees esitada. Kuid selliseid hetki, kus näitleja mask mõraneb, on raamatus vaid mõni üksik. Domineerima jääb üldpilt mehest, kes ei koormanud end ei maise vara (kui militaristlike esemete kollektsioon välja arvata) ega kestvamate suhetega. Tal ei olnud ka (niivõrd-kuivõrd selle üle antud autobiograafia alusel üldse otsustada saab) lähemaid sõpru.

Tõlkeraamatute arvustustes kaalutakse aeg-ajalt ka tõlkja tööpanust. Lauri Liidersi tööle mul erilisi pretensioone pole, välja arvatud üks. Väljendist „lead guitarist” tõlgitud juhtkitarrist on sõnavärd, mis manab silme ette eestöötegija, ansambli kunstilise juhi, kes kitarr kaelas ja piits näpus, ansambli liikmeid edasistele töövõitudele innustab. Õige tõlkevaste oleks loomulikult soolokitarrist.

Previous Mayhem tuleb Tallinna
Next Reedel Tallinnas esinev Estas Tonne on oma kontsertidega alati rännakul

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.