Bruce Dickinson “Mida see nupp teeb?”


Mälus on pilt, kuidas Iron Maideni trummar Nicko McBrain Pirita ööklubis “Piraat” trummikliinikut läbi viies mõne “hea sõnaga” ansambli tolleks ajaks endist lauljat Bruce Dickinsoni õnnistab. See pidi olema paar aastat peale viimatimainitu bändist lahkumist. Nii või naa on tänaseks aeg 20 ja enam aastat edasi tiksunud ning Dickinson ammu ansamblis tagasi, ehkki tema karjäär sooloartistina oli samuti küllaltki edukas. Põhimõtteliselt on ta ainuke Iron Maideni endine või praegune liige, kellel on see õnnestunud.

Tekst: Andri Riid

Igatahes olid kõik õnnelikud, kui Bruce 1999. aasta lõpus Maidenisse naasis. Bändiliider Steve Harrise dirigeerimisel anti välja uus plaat ning promoval tuuril tuldi seda ka Tallinnasse esitama. Iron Maideni teistkordne külaskäik Tallinna langes kokku käesoleva ‒ originaalis eelmise aasta lõpus ilmunud ‒ autobiograafia ilmumisega, nii et kirjastust võib hea ajastuse eest vaid kiita.

Ääremärkuse korras. Bruce Dickinson on väga tegus ja mitmekülgne inimene ja üheks laulja kõrvaltalendiks on oskus kirjutada (tema sulest on aastatel 1990-92 ilmunud kaks ilukirjanduslikku teost) nii, et selles, et ta raamatu tõepoolest ise kirjutas, pole küll põhjust kahelda.

“Mida see nupp teeb” on kirjutatud naksakas, inglaslikult sarkastilises ning eneseiroonilises stiilis ‒ kui keegi on lugenud mõni aasta tagasi ilmunud montypythonlase John Cleese’i autobiograafiat, siis üsna samas võtmes. Samas on tunda, et autor kontrollib kindlalt, et enesepila jääks kaugele piirist kus kaob eneseväärikus, ning eneseanalüüsis ta eriti kaugele ei lähe. Dickinson räägib küll näiteks võrdlemisi põhjalikult vähiravist, mille ta 2014. aastal läbi tegi, aga päris lähedale, oma hinge sügavamatesse soppidesse, ta meid ei lase.

Seega ei saa me kuigi palju teada ka Iron Maideni köögipoolest, bändisisestest draamadest või omavahelistest nagistamistest. Dickinson ei kirjuta üldse eriti põhjalikult inimestest, kellega elu on teda kokku viinud. Näiteks Iron Maideni igipõlist kitarristi Dave Murrayt mainitakse raamatus vaid möödaminnes. Mõnes mõttes mõistetav ka, pole mõtet hammustada kätt, mis sind toidab. Aga laiemas plaanis tundub autori suhtumine inimestesse võrdlemisi utilitaarne olevat; võib-olla tuleneb sedasorti distantsihoidmine Briti saartel levinud kombest lapsed liigsest ligimesearmastusest võõrutada, saates nad juba noores eas internaatkooli. Igatahes raamatu lõpetamise järgselt ei meenugi, et nimetatud oleks kedagi, kellega Bruce’i niisama inimlikult lähedane side seoks. Ja mis päris eraelusse puutub, siis tänu autori otsusele see üldse käsitluse alt välja jätta, leiab nimed, mida Dickinsoni abikaasa ja lapsed kannavad, raamatust vaid tänu sellele, et see on neile pühendatud.

Selle asemel räägib Dickinson kõikvõimalikest projektidest ning iseäranis pikalt ‒ rohkem kui laulmisest ‒ oma kahest hobist, mida ta on pühendunult harrastanud: vehklemisest ning lennukite piloteerimisest. Eriti viimane on raamatus saanud kuidagi ebaproportsionaalselt palju lehekülgi. Ent kui lugeja juhtub olema lennundushuviline, siis võib-olla see nii ei tundu.

___________________________________
Bruce Dickinson
“Mida see nupp teeb?”
Tõlk. Olavi Teppan
Tänapäev, 2018, 360 lk

 

Previous Uus automaatse tagasisidega e-kursus: Aldo Järve Saatekitarr
Next AC/DC. Põrgu polegi nii paha koht