Kolmapäev, mai 25 2022

Vahel on kitarrimängust kõrini. Õigemini, ei ole kõrini, aga kaob reaalsustaju ja hakkab tunduma, et kitarr ongi elu. Siis peaks tegema midagi muud. Sel aastal olen teinud paaril korral asju, millest varem ei mõelnudki. Juulis ronisin esimest korda mäkke ja sain Kaukaasias alpinismiga tuttavaks. Kuna olime pikalt üsna kõrgel ja minu pulsi ja hapnikutarbimise näitajad olid pidevalt väga head, sain alla tulles tunduvalt oma jooksuaegu parandada.

Mägedes sain ka kutse maratonile ja on raske ära öelda, kui võistlus toimub su oma maja ees 🙂 Pühapäeval siis lõpetasingi oma elu esimese maratoni – SEB Tallinna maratoni 2011. Aeg oli 3:33 ja see andis üldarvestuses koha nr 305 (1500 osavõtjat).

Nüüd on muidugi käimisega raskusi ja hea põhjus jälle kitarri mängida 🙂

Previous

Sadhu jämmi fenomen

Next

ROMU: lampraadiost kitarrivõimendi

3 comments

  1. 3.33 joosta maratoni on ju päris korralik tulemus. Joosta 42 km keskmiselt 5 min.km polegi niisama-vaja ikka harjutada.
    Tubli tulemus igaljuhul.

  2. Arvutasin ise ka, et kui tahaksin nüüd aega näiteks 15 min parandada, peaks ikka väga tõsiselt tegelema hakkama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Check Also