Päev ilma kitarrita


Vahel on kitarrimängust kõrini. Õigemini, ei ole kõrini, aga kaob reaalsustaju ja hakkab tunduma, et kitarr ongi elu. Siis peaks tegema midagi muud. Sel aastal olen teinud paaril korral asju, millest varem ei mõelnudki. Juulis ronisin esimest korda mäkke ja sain Kaukaasias alpinismiga tuttavaks. Kuna olime pikalt üsna kõrgel ja minu pulsi ja hapnikutarbimise näitajad olid pidevalt väga head, sain alla tulles tunduvalt oma jooksuaegu parandada.

Mägedes sain ka kutse maratonile ja on raske ära öelda, kui võistlus toimub su oma maja ees 🙂 Pühapäeval siis lõpetasingi oma elu esimese maratoni – SEB Tallinna maratoni 2011. Aeg oli 3:33 ja see andis üldarvestuses koha nr 305 (1500 osavõtjat).

Nüüd on muidugi käimisega raskusi ja hea põhjus jälle kitarri mängida 🙂

Previous Sadhu jämmi fenomen
Next ROMU: lampraadiost kitarrivõimendi

3 kommentaari

  1. Avatar
    r
    09/15/2011

    kui mul kidrast kõrini saab, võtan elektrika

  2. Avatar
    09/16/2011

    3.33 joosta maratoni on ju päris korralik tulemus. Joosta 42 km keskmiselt 5 min.km polegi niisama-vaja ikka harjutada.
    Tubli tulemus igaljuhul.

  3. Kristo
    09/16/2011

    Arvutasin ise ka, et kui tahaksin nüüd aega näiteks 15 min parandada, peaks ikka väga tõsiselt tegelema hakkama.

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.