Sadhu jämmi fenomen


Juba 15 korda on sadakond inimest istunud autosse või bussi, et sõita Kuressaares toimuvale Sadhu jämmile. Kellel on kaasas kitarr, kellel mõni löökpill. Isegi pealtnäha kõige tagasihoidlikuma inimese taskust võib õhtu lõpuks välja ilmuda suupill, ja järsku leiab ta end lavalt mõne tuntud Eesti muusikuga koos jämmimas. See on võimalik ainult Sadhu jämmil, mille hing on ettevõtja ja hobimuusik Toomas Leis. Ka Kristo Käo on osalenud peaaegu kõikidel jämmidel. „Kitarr” lähetas Kristo Kuressaarde, et Toomase käest uurida, mis on selle muusikasündmuse edu valem.

Küsis: Kristo Käo
Pildid: Gregor Kapsta

Sadhu jämm on toimunud nii palju kordi, et pole vist mõtet küsida, millega on tegu. Küsin hoopis niimoodi: selle sündmuse korraldamiseks said inspiratsiooni ühest India kohvikust, kus jämme on korraldatud juba aastakümneid. Mil määral on õnnestunud jämmi algne idee Eestis käima tõmmata või mis on siin teistsuguseks kujunenud?

Tõepoolest, Sadhu jämmide korraldamise algidee on pärit Indiast, Arambolist, hipide kohvikust. Indias käies ma ise veel pilli ei mänginud ega olnud olemas ka „Sadhu koffikut”. Päris üks-ühele ei olegi midagi üle võtta võimalik, aga feeling ja põhimõte jäävad samaks: teha muusikat ja esineda. Mitte raha eest, vaid puhtast musitseerimise rõõmust. Meis kõigis on peidus varjatud anded ja hea ei pea olema üksnes raadios tümpsuv Tädi Gaga. Erinev on ilmselt see, et Sadhu jämmid on rohkem suunatud kohalikele, Saaremaa ja Eesti inimestele. Indias vaheldusid nii esinejad kui ka publik iga paari nädala tagant, kuna tegemist on populaarse turismisihtkohaga.

Ütled, et üks oluline eripära Sadhu jämmi puhul on see, et amatöörid saavad proffidega ühel laval olla. Ma olen mitme inimese suust kuulnud, kui oluline see võimalus neile on. Oskad sa öelda, kas elukutselised muusikud tunnetavad ja hindavad ka oma inspireerivat mõju?

Amatöörina tunnen inspireerivat mõju iga kord. Mulle on jäänud mulje, et paljud profid, näiteks sina, Andre Maaker või Villu Veski, on õla alla pannud just seetõttu, et jämm on ehe ja kommertsivaba sündmus ning aitab kultuuri- ja muusikamaailma rikastada.

Kas on tõsi, et nad teevad seda lihtsalt mängimisrõõmust ja suurt raha mängus ei ole?

Jah, see on tõsi. Honorare me maksnud ei ole ja sündmusel puudub ka pilet. Loodan, et nii see ka jääb, kuna tundub olevat kõige vabam lahendus. Ent kunagi ei tea, mis tulevik toob. Kogu maailm, meie igapäevased tegemised ja me ise oleme pidevas muutumises, nii ka Sadhu jämm.

Mida kujutab endast Sadhu jämmi aastastipendium?

Asutasime sel aastal 1500 euro suuruse Sadhu aastastipendiumi, mille eesmärk on stimuleerida kohalike noorte muusikahuvi ja aidata andekamate ja aktiivsemate noorte tegemistele kaasa. Kindlasti on see olnud amatööridele n-ö väike maasikas, mille nimel pingutada. Aga veel kord: Sadhu jämmi esmane ja peamine mõte seisneb selles, et korraldajad, esinejad ja publik saaksid elamuse ja naudingu. Niipea, kui see korraldajatele tööks muutub, kaotab üritus oma esialgse mõtte.

Nüüd, detsembris, saab üks hooaeg läbi. Viimasel ajal on jämmid toimunud keskmiselt kord paari kuu jooksul. Mida tulevik toob? Kas sul on plaanis sündmust kuidagi suunata või lased asjal stiihiliselt edasi vohada?

Detsembris paneme teisele hooajale vägeva punkti, kahe aasta jooksul on kokku toimunud 15 jämmi. Suunata ja oluliselt suuremaks kasvatada seda asja plaanis ei ole. Eks tulevik näitab, kui kaua ma jaksan seda ise vedada, kaua jätkub esinejaid ja publiku huvi. Üks lähituleviku suund võiks olla jämmi sidumine mõne muu kultuurivaldkonnaga, nagu näiteks kino või teater.

Artikkel ilmus ajakirjas “Kitarr” 1/2011

Previous Eesti kitarrimeistrite kokkutulek 2011 - videomeenutus
Next Päev ilma kitarrita

2 kommentaari

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.