Mis Laur? Little Joe!


Laur Joamets tuleb intervjuud andma otse Kentmanni tänavalt tööviisavestluselt. „Küsiti, mis kitarri ma mängin, ja ma küsisin vastu, kas nad tahavad marki ja mudelit teada. Neid huvitas, kas ma mängin rütmi või soolot,” jagab ta muljeid. Veel pole ta David Lettermani showsse pääsenud, aga see  juhtub pärast meie jutuajamist. Korra ta juba käis Nashville’i nuusutamas, nüüd ootab teda seal töö. Aga enne jagab ta veidi muljeid.

Laur Joamets ja Strugill Simpson David Lettermani shows.
Laur Joamets ja Strugill Simpson David Lettermani shows.

Tekst: Mart Niineste, Eesti Päevaleht

Fotod: erakogu

Mis nipiga sa selle Nashville’i otsa peale sattusid?

Rival Sonsi trummar Michael Miley, kes elab Eestis ja kellega me sõbrunesime ning Venemaal tuuril käisime, soovitas mul Nashville’i vaadata. Olin päri, tahtsin puhkama minna. Ta andis mulle produtsent Dave Cobbi kontakti ja tema soovitas mind laulja Strugill Simpsonile.

Ja mida sa kohale jõudes nägid?

Kirevat ja jõulist muusikaelu. Ei saa öelda, et igal pool oleks ilge tase, aga kolmel päeval nädalas saad ikka maailmatasemel muusikat, sellist Ameerika juure põhist: rock’n’roll, bluus, kantri. See keskkond on nii inspireeriv mulle, ja usun, et ka teistele. Näiteks Jim Oblon… Kui ta ei tuurita Paul Simoni bändis trummarina, mängib ta kitarri ja laulab ühes baaris igal kolmapäeval. Ja igal esmaspäeval oli ühes teises baaris − ma ei jõudnud sinna − kitarrist Kenny Vaughan, kes mängib Marty Stuarti bändis. Ja siis on seal baar 5 Spot… Igal teisipäeval on kahe dollari õhtu − kõik on kaks dollarit. Ja õhtu jooksul mängib neli bändi.

Kuna USAs tuuritavad kõik linnast linna ja käivad ka väikestes baarides, võib seal huvitavaid asju näha. Aga ka keskpäraseid. Päris lauspaska polegi.

Laur Joamets ja John Sturgill Simpson
Laur Joamets ja John Sturgill Simpson

Kui kaua sul aega läks, kuni kohtusid esimese kitarristiga, kes sul karbi lahti tegi?

Millal ma Oblonit kuulamas käisin… Kolmandal nädalal? Aga tegelikult võis selline kohtumine olla ka esimese nädala jooksul. Seal on igas suuremas linnas Broadway tänav, ja Nashville’is on paar kvartalit, kus on baar baaris kinni. Ja igas baaris on elav muusika, trubaduur või bändid. Nashville’is saab näiteks raha tipipurgist. Üks väga oluline vahe siinsega on, et Eestis plaadimüümist väga tihti lavalt välja ei öelda. Inimestel on justnagu mingi valehäbi. Aga seal hõigatakse seti keskel mitu korda, et tuleme plaate müüma, ja settide vahel käidki plaatidega mööda saali ringi. Keegi ei häbene, ongi selline kultuur.
Igas Broadway baaris, kuhu ma algul sisse astusin, tekkis mul küsimus, et mida ma siin teen. Umbes kuuendas baaris märkasin, et kõik mängivad jube sarnaselt − on mingid korduvad eripärad. Ja siis sain aru, et inimene, kes mind sinna pilli mängima kutsus, tahtiski midagi muud. Ma pole loomult kantrikitarrist, olen rohkem bluusi- ja rock’n’roll’i-mees… Aga see kõik ei tekitanud masendust, pigem pani endaga rohkem tööd tegema.

Mänguasju ka kaasa võtsid?

Ma ei võtnud ühtegi pilli kaasa, kohapeal sain juppidest kokku pandud ühe helipeaga Telecasteri. Pillipoodides käisin. Sinna minnes müüsin isegi kolm pilli maha, et oleks mõnusalt taskuraha. Enne minekut võis mul olla oma kümmekond pilli. Hakkasin mõtlema, kui palju ma neid ikka kasutan, ning võtsin vastu otsuse, et mul pole nii palju pille vaja, vaja on paremini mängima õppida.

Esimene kord poodeldes ei hakanud midagi silma. Seattle’is võimendeid katsetades leidsin ühe asja, mille võiks tulevikus endale soetada. Ja ühes vanade kitarride poes nägin küll pilli, mida tahan − 58. aasta Strati kere ja 57. aasta kael, või oli vastupidi. Hinnasilt oli ka vastav. Kui pill on üle 10 000 taala (6000 eurot − toim), siis väga vahet pole. Aga need pillid on nagu pensionisammas, suur osa hinnast on kollektsionääriväärtus.

Aga kui sa just pole kuulus muusik oma tehnikutega, siis on suur võimalus, et su kola varastatakse lihtsalt ära. Pole mõtet osta 10 000eurost kitarri ja Ameerikasse minna. Pill võidakse vabalt hotellitoast pihta panna.

Vasakult paremale: laulja Sturgill Simpson, trummar Miles Miller, Laur Joamets ja bassimängija Kevin Black.
Vasakult paremale: laulja Sturgill Simpson, trummar Miles Miller, Laur Joamets ja bassimängija Kevin Black.

Panite seal bändi juba vaikselt käima ja tegite proovi. Kui palju sul siin tehtust abi oli?

Igast asjast, mida inimene teeb, jääb midagi kõrva taha. Omal ajal kuulasid valged musti ja vastupidi, seega bluusis, rock’n’roll’is ja kantris on päris palju stiilielemente, mis on omavahel väga seotud. Roki- ja bluusikoolist on väga palju kasu. Siin tehtud projektid on mu kõrva palju treeninud, nii et kohanemisraskused olid seetõttu väikesed.

Teevad nad oma muusikat teistmoodi või on kantri sulle lihtsalt võõram stiil?

Lihtsalt võõram. Ja kui võtted ei ole lihasmälus, siis tuleb ennast laval palju kontrollida, ei tunne ennast lõdvalt. Mingil hetkel mulle öeldi, et võta lõdvemalt – sa võid oma käekirja rohkem siia panna, sest sellepärast me su kutsusimegi, et sa mängiksid nii, nagu sa mängid. Nüüd ma tegelengi sellega, et panna oma stiili neisse lugudesse. Et oleks huvitavam ja lõbusam, rohkem roki ja bluusi maiku. Stiilid on nii põimunud, et põhimõtteliselt võib teha kõike. Peamine, et ära mängid ja ei käi teistele närvidele.

Kui palju teid bändis on?

Neli. Slide-kitarri pole. Aga kui võimalus tekib, siis ehk tuleb. Praegu on minu roll jäljendada slaidi tavalise kitarriga…

Loe edasi ajakirja suvenumbrist (11/2014)

Laur Joamets ja Strugill Simpson David Lettermani shows:

Previous Toomas Vanem: Pill ei mängi, mängib mees!
Next Õunaviksi vinüülidebüüt: Pastacas & Tenniscoats "Yaki-Läki Versions"