Toomas Vanem: Pill ei mängi, mängib mees!


„Stuudiomuusikult oodatakse eri stiilide valdamist, oskust kiirelt reageerida ning seda, et tal oleksid head saundid,” ütleb Eesti üks hinnatumaid stuudiokitarriste Toomas Vanem. „Juba Otsa-kooli päevil ütles kallis koolivend Mart, et kui harjutad kõvasti, nooti tunned ja loed, siis on sul tulevik stuudiomuusikuna kindlustatud. Mulle see idee meeldis!” Toomas on kuulunud ansamblitesse Kuller, Kuues Meel, Linnu Tee, Kontakt, Dialog, Shower, Karavan, 2 Quick Start jne, aga isegi kui te Tomi neist koosseisudest ei mäleta, olete kindlasti teda näinud mõnes telestuudioansamblis noodist kitarri mängimas. Selle aasta mais tuli Toomasel välja tema esimene sooloalbum ning Kitarr võttis pillimehe sündmuse puhul letti.

_MG_8600-by-tarkmeelTekst: Andri Riid
Fotod: Krõõt Tarkmeel, Kris Moor

Teadupärast on su nooremgi vend muusik (Ivo Vanem – toim), nii et võib vist järeldada, et muusikapisiku saite juba vanematelt?

Jah, isa mängis saksofoni, ehk see nakataski, kui ma tema pilliharjutamist nägin. Kuna peale saksofoni oli majas ainus pill klarnet, siis tehti ettepanek, et ma võiks hakata seda mängima. Võisin sel ajal käia kolmandas-neljandas klassis ja esimesed kaks aastat olingi huviga asja juures. Aga kui tulid juba raskemad lood, oli üsna valus aknast vaadata, kuidas teised mängivad jalkat ja mina puhun pikka nooti.

Kui ma käisin seitsmendas klassis, hakati koolis bändi moodustama. Nägin ukse vahelt, kuidas lõpuklassi tüübid ajasid pillidele häält sisse – kidrad ja tehnika olid muidugi üsna primitiivsed, aga see tundus väga äge.

Toomas Vanem ja The Limited Edition - Rock Summer 25
Toomas Vanem & The Limited Edition, Rock Summer 25 (2013). Foto: Kris Moor

Mõne aja pärast kuulsin, et nooremad kutid hakkavad ka bändi tegema ja otsivad kidrameest. Kitarriga olin minimaalselt kokku puutunud − üks klassivend, kes oskas kahte duuri mängida, „õitses” selle oskusega nii, et lasin tal need endale ka selgeks õpetada − ja nii ma sinna casting’ule läksingi.

Mis sorti muusikat te mängisite?

Alustasime välismaa bändide, nt Elton Johni lugude kopeerimisega. Silver Koit (hiljem ansamblis Krimbel – toim) laulis ja klimberdas klaverit… Tal oli ka oma ideid. Muusikat liikus vähe, aga seda lindistati sada korda ümber ja see oligi see materjal, mida me mängisime. Noote ega tabulatuure meil polnud, partiid tuli lindi pealt maha võtta. Ainuke abinipp selle juures oli makil lint kaks korda aeglasemalt mängima panna, aga siis oli muidugi kõik ka oktavi võrra madalam.

Teistpidi – ma pole esimene, kes seda räägib – oli see lintmakiga sehkendamine ka väga arendav. Praegu on kitarriõpetus läinud pahatihti mehhaaniliseks: sul on kuus keelt ja krihvid ning mängid sisuliselt numbrite järgi, ning seda, kuidas noot kõlab ja mis kõrgusega ta on, saad teada alles siis, kui oled noodi võtnud. Paraku inimene, kes pole kuulmise järgi õppinud, ei oska ka kuulmise järgi mängida.

Repertuaar koosnes meil lõpuks väga erinevate bändide lugudest, näiteks Hurriganesi ja Deep Purple’i omadest. Et esineda Kohila kultras, kuhu alla 16aastaseid sisse ei lastud, pidime kooli õppealajuhataja käest loa võtma ja eraldi kinnitama, et pidu lõpeb täpselt kell kümme. Õpetaja tuli lubadusest kinnipidamist ka personaalselt kontrollima…

Loe edasi ajakirja suvenumbrist (11/2014)

Previous Läburint 2014
Next Mis Laur? Little Joe!