Kitarr jõudiski põhikooli


Oktoobris alanud Koolikitarri projekti õpetajakoolitus on jõudnud faasi, kus muusikaõpetajad hakkavad peagi klassi ees ise kitarritunde juhendama. Seda saavad teha need, kel endal on põhilised mänguoskused omandatud ja vähemalt mõned kitarrid klassis käepärast. Vestlustest õpetajatega on selge, et õpilaste poolt on valmisolek olemas. Koolitusel õpime üsna detailselt, kuidas peaksid esimesed tunnid olema üles ehitatud, kuid reaalne õpetamisolukord toob kindlasti ka ootamatusi. Seni, kuni õpetajapraktika õige hoo sisse saab, küsisin teiste julgustamiseks nende õpetajate kogemusi, kel on juba õnnestunud kitarriõpetusega algust teha või kes on sellega varem kokku puutunud.

Tekst: Kristo Käo
Fotod: Kris Moor

Anne Rätsep (Tori Põhikool): „Mina olen kahes tunnis õpetanud nii 7. kui ka 8. klassi õpilasi. 36 õpilasest on vaid üks varem kitarri mänginud. Mõlemas klassis on 18 õpilast ja kamba peale viis pilli. Loomulikult võiks igal õpilasel pill olla, aga hetkel ei ole see võimalik. Kasutasin mõlemas tunnis kursusel õpitud harjutusi. Kahe tunniga jõudsime esimeseks tunniks planeeritud materjali läbi võtta. Muidugi ei olnud meil ka terve tund selleks, vaid mõlemas tunnis umbes 20 minutit. Kõik said minutikese proovida, aga järgmises tunnis märkasin, et mõnel tuli juba päris hästi välja. Ilmselt oli kodus ka võimalus mängida. Laste huvi on suur ja paar poissi on juba küsinud, et kas hakkame järgmisel aastal bändi tegema. Meil on 9. klassis ka väga suur eeskuju, kes sõbrapäeval astus koolipeol oma bändiga üles. Eks see innustab päris kõvasti! Esimese kahe tunni järel ilmnes, et kõige suurem probleem on pillide vähesus ning meetrumi tunnetamine.”

Malle Hokkonen (Vormsi Põhikool): „Jah, olen proovinud õpetada. Alustasin ikka lihtsatest sõrmeharjutustest: helirida, meloodiajupikesed, akordsaade. Huvilisi leidub, tüdrukud on isegi enam huvitatud. Vähemalt nii tundub õpetajale! Raskused ilmnevad peenmotoorikas, aga küll harjutamine toob edu. Oleme omandanud nii mõnegi loo ja jätkuvalt on olemas motivatsioon edasi minna.”

Elon Miisna (Paikuse Põhikool): „Klassile õpetasin kitarri viimati üle paarikümne aastat tagasi, rikkudes tolleaegset riiklikku õppekava ja kasutades tunniaega mittesihipäraselt. Klassis oli 25 õpilast, pille neli. Pinnale jäigi neli õpilast, keda asi huvitas. Kevadeks suutsid nad lihtsamate lugude puhul ennast juba ise kitarril akordidega saata.

Paar aastat tagasi olid mul mõned õpilased, keda poolaasta jooksul kord nädalas kitarri juurde viisin. Parema käega jõudsime päris korraliku arpedžo-tehnikani, vasakuga barré-võteteni. Üks neist oli kuus aastat viiulit mänginud, temaga oli lihtsam. Klassile õpetada on teine asi, see kogemus on veel ees…”

Loe edasi ajakirjast…

Previous Pilvikud - Valgus
Next Rahvusvaheline Jaak

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.