Esmaspäev, juuli 22 2024

Anna Lea Haamer – Kuidas Sind esitleda?

Ma olen veidi nagu Hunt Kriimsilm, seega arvan, et esitleda võib mind mitmeti – laulja, laulukirjutaja, muusik, pedagoog, spordientusiast, hobikokk. Enim samastun ma endale muidugi laulja, laulukirjutaja ja muusiku tiitliga.

Kus õppisid ja õpid, mis kollektiividega esined?

Muusikaõpinguid alustasin ma 5-aastasena, kui läksin Heino Elleri nimelisse Tartu muusikakooli eelklassi viiulit õppima. Viiuliõpingud kestsid kokku 10 aastat ning seejärel jätkasin ma Elleri keskastmes Jazz-laulu erialal, mille ka 2016 aastal lõpetasin Ursel Oja käe all. Peale seda viisid jalad Tallinna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kus omandasin bakalaureuse kraadi muusikapedagoogika jazz-laulu ja rütmimuusika erialal – minu erialaõpetajateks olid Kadri Voorand ja Mare Väljataga. Vahepeal kiikasin ka Erasmus programmi raames üheks vahetusaastaks Soome Sibeliuse Akadeemiasse, mis on siiani üks parimaid aastaid mu elust. Seal kohtasin nii palju andekaid muusikuid, põnevaid pedagooge ja sain oma teadmiste pagasisse tohutu kuhja uut informatsiooni, mida olen hiljem saanud oma töös rakendada.

Jazz voice conference 2018, Sampo Tiittanen (bass), Anssi Trikkonen (trumm), Deborah Brown. Foto: Maarit Kytöharju

Soomes olid minu laulu õppejõududeks Jenny Robson ja Katja Aakkula, aga kindlasti tooksin ka välja Mikko Helevä, Aija Puurtineni ja Nathan Thompsoni, kelle loengutest sain palju uut ja rikastavat kaasa. Peale bakalaureuse lõpetamist kolisin tagasi Tartusse, sest mind kutsuti tööle Laulupesa Laulustuudiosse, kus ma nüüdseks olen juba 3 aastat laulmist õpetanud ning jätkuvalt naudin seda paika ja tööd täiel rinnal. Möödunud sügisel võtsin vastu otsuse taas õppima minna ning astusin EMTA magistrisse interpretatsioonipedagoogika jazz-laulu erialale. Seal on praegu minu erialaõpetajaks Kadri Voorand.

Kollektiive, kus aktiivselt tegutsen, on mul praegu põhiliselt üks – Anna Lea Haamer Quintet. Sellele kollektiivile loon muusikat mina ning minu loomingu panevad elama sellised helged pead nagu Karl Tammaru (bass), Marcus Tuul (kitarr), Eduard Kuzovlev (klahvpillid) ja Mihhail Nikitin (trummid). Oleme tegutsenud vahelduva eduga aastast 2019 ning 2020 aastal andsime välja minu muusikaga debüütalbumi “Prospects”. Üks värskemaid ja samas vingemaid kogemusi selle koosseisuga esineda oli Tudengijazz 2023 programmis – andsime kontserte nii Tartus kui ka Tallinnas ning need olid väga meeldejäävad. Hetkel sepitseme Quintetiga uut albumit, mis üsna peatselt ilmavalgust näeb.

Karl Tammaru, Eduard Kuzovlev, Mihhail Nikitin, Marcus Tuul ja Anna Lea Haamer. Foto: Joosep Ints

Sügisel anname me värske koosseisu, Anna Lea Haamer Trioga, mõned kontserdid jazzliidu kaudu erinevates jazzklubides üle Eesti. Selle koosseisuga lihvime me hetkel minu eestikeelse loominguga kava ning ootame juba väga, et saaks oma esimese kontserdi anda.

Sinu esimene plaaditegu nägi ilmavalgust Hooandja toel. Räägi, kuidas esimese plaadini jõudsid, mis laulud sinna peale valmis panid, kes aitasid teostada?

Plaadi tegemise idee tuli Sibeliuse vahetusaasta järgselt. Olin aasta jooksul kirjutanud hulga uut muusikat ning tundsin, et olen lõpuks küps midagi salvestama ja välja andma. Põhiliselt sai see otsus vastu võetud justkui plaastri rebimise eesmärgil – olin kohutavalt kriitiline enda loomingu vastu ning ei arvanud, et kunagi midagi piisavalt nii head teen, et keegi seda üldse kuulata tahaks. Aga kui tuli see üks kindluse hetk, siis kasutasin kohe täiega võimalust ning hakkasin hooga salvestama. Esimene plaat saigi tehtud põhiliselt enda jaoks, just hingerahu saavutamiseks. Kahjuks langes plaadi viimase lõpu tegemine ja avaldamine täpselt kokku koroonapuhangu ja -piirangutega. Album nägi ilmavalgust 2020.a. detsembris ja esitluskontserte paraku korraldada ei saanudki. Esimese plaadi avaldamise järgse kontserdi saime anda alles 2021 aasta juunis.

Mihhail Nikitin, Anna Lea Haamer, Marcus Tuul, Karl Tammaru. Foto: Kirke Kuiv

Plaadile sai 5 täiesti erinevat lugu, kolm inglise- ning kaks eestikeelset. Need lood olid minu jaoks sel ajahetkel kõige õigemad, sest need on minu väljavaated minevikule, olevikule ja tulevikule, nagu ka albumi nimi “Prospects” ehk “Väljavaated”(e.k.).

Plaati aitasid teha minu bänd, mille koosseis oli toona veidi teine – Karl Tammaru, Mihhail Nikitin, Rain Rämmal ja Johannes Laas. Kaasa tegid veel ka akordionil Miina Adermann, kontrabassil Martin Kullamaa, saksofonil Tobias Tammearu ning trompetil Allan Järve. Salvestas, miksis ja masterdas Martin Petermann. Minu sügav kummardus neile kõigile!

Praegusel hetkel saab albumit “Prospects” kuulata kõiksugu voogedastusplatvormidel nagu Spotify, iTunes, Youtube jt. Sellest kevadest alates ka Fairmus platvormil.

Olgugi, et uut plaati me alles veel salvestame ning seda veel kuulata ei saa, siis sellel plaadil kostuvat muusikat saab kuulata lives juba näiteks juulis toimuval Juu Jääb festivalil, kus me terve koosseisuga üles astume.

Anna Lea Haamer Quintet annab Juu Jääb festivalil kontserdi 8.juulil Muhu Muusikatalus.

Anna Lea Haamer Foto Luisa Greta Vilo

Millal avastasid  oma musikaalsuse /tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused, valikud selleks pidid juhtuma?

Kuna mu isa töötab juba väga pikka aega Tartu Ülikooli Kliinikumi Naistekliinikus hingehoidjana, siis sealsed tuttavad ämmaemandad on rääkinud, et kui ma sündisin, siis seda oli üle terve Toomemäe kuulda – olin niivõrd valjuhäälselt karjunud, et nad olid juba siis täiesti kindlad, et minust saab laulja.

Aga selle muusika leidmisega on olnud selline huvitav lugu, et olen seda justkui alati teadnud, et see on minu asi. Ka viiulit õppima minnes tuli see valik kuidagi loomulikult. See on täitsa naljakas lugu tegelikult – ma olin 5-aastane ning mu vanem vend tahtis minna muusikakooli klaverit õppima. Kui kätte jõudis katsete päev, siis mina läksin ema ja vennaga kaasa, et toeks olla ja kus sa ikka 5-aastase jätad. Kui vend kutsuti klassi katseid tegema, siis mina läksin temaga lustakalt kaasa, keegi mind ei takistanud ning ka ema arvas, et lähen niisama toeks. Tulime klassist välja ning jäime venna katsete tulemusi ootama. Õige pea tuli üks õpetajatest, kes teatas rõõmsalt: “No tütar on teil kindlalt sees, pojaga peame veel veidi vaatama.” Ema oli muidugi suhteliselt segaduses, et mis tütar, ainult poeg ju tegi katseid, aga tuli välja, et ma olin kõik katsed kaasa teinud ning kui minult oli küsitud, et mis pilli ma õppida tahan, siis olin kindlameelselt teatanud, et viiulit. Noh niiviisi siis.

Laulmine on ka minuga alati kaasas käinud, olen väiksest peale igas olukorras laulnud ja oma lauluviise loonud, vahel isegi nii palju, et minu laulmine segas ülejäänud pereliikmete elu. Mäletan elavalt, kuidas mõnikord minu valjuhäälse leelotamise peale kostus mõnest teisest toast “Anna Lea, jää palun tasa!”.

Ma arvan, et see tunne, et muusika on mind päriselt endale saanud, tekkis siis, kui ma esimest korda oma muusikat esimese plaadi valmis salvestustelt kuulasin – see oli selline sürr moment, kui sa tead, et see on sinu loodud, aga sa ei suuda seda uskuda. See oli nii suur nautimine, üheaegselt nii mitmel tasandil ja andis nii palju kinnitust, et see ongi see, mida tahan ka edaspidi teha.

Mailaul 2019 Foto Oliver Kuusk

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?

See oli alles äsja – saatsin enda ülemusele, Airi Liivale, ühe toreda back-vokaali idee tema loole, mida õpilasega laulame ning ta ütles nii armsalt: “Sa oled megaandekas ja inspireeriv õps”. Ta üldse ei hoia kunagi kiitustega tagasi – Airi on üks peamisi põhjuseid, miks ma Laulupesa nii väga armastan.

Tudengijazzi kontserdi järel tuli üks võõras mees minuga rääkima ning ütles, et ta nautis mu muusikat väga ning, et tema arvates jäävad Eesti lavad minu jaoks liiga väikseks ning ta loodab, et ma jõuan kiiresti ja kaugele. Õhkasin veel pikalt peale seda hetke, suur tänutunne oli sees, et keegi sinust niiviisi võib arvata.

Samuti oli niivõrd kandev üks Kadri Voorandi kiitustest, kui ta kuulas ühe mu uue loo proovisalvestust ja peale seda kirjutas nii: “See on ikka väga hea lugu ja igati suur kingitus kõikidele kõrvadele.” Kindlasti loeb ka kes ja kuidas sulle kiitust jagab. Seega, kui inimesed, kelle vastu on sul tohutu lugupidamine ja imetlus, sind ja sinu tegemisi märkavad, on see meeletult innustav.

Nii et õnneks kiitust ikka jagub.

Tudengilaul 2019 konkursilt. Anna Lea Haamer, Siim Ustav. Foto Pirjo Põim

Keda kuulad ja keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Eesti muusikamaastikul on minu praegused lemmikud Maarja Aarma ja Maris Pihlap. Tohutult armastan ka Argo Valsi, Karl Petti, Mick Pedaja, Vaiko Epliku ja Põhja Konna muusikat. Üks album, mida ma sel talvel muudkui uuesti ja uuesti kuulasin, oli Vesi Päästab ansambli “Jooks”. See on täitsa ebareaalne kui lahedat ja värvikat muusikat Eestis tehakse. Neon Fir on ka uskumatult äge bänd – nende muusika on nagu põnev actionfilm, mida vaadates ei hakka sul kunagi igav.  Ma vist võikski siia neid muusikuid loetlema jääda – Eestis tehakse väga head muusikat!

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Vot sellele küsimusele on küll raske vastata. Inimese teevad profiks mitmed asjad – näiteks pühendumus ja erinevad kogemused, mida endale tagataskusse on korjatud. Kui võrreda, siis harrastusmuusiku jaoks on muusika hobi ning pingevaba tegevus põhiliselt ainult iseenda jaoks. Profimuusikule on publikul juba teatud ootused, sest muusika ja enesearendamine ongi tema töö. Kohati on siin piir väga hägune – ei tahaks ju muusikat kunagi nii tõsiselt võtta, et see tunduks töö ja kohustus, samas tahaksin, et see oleks töö/elukutse ning sellele saaks pühenduda kogu täiega ja teha seda hästi.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Minu lemmikkoht, kus võimalusel iga vaba hetke veedaksin, on mu maakodu Vooremäel – seal käib suviti väga tihe kultuuriprogramm – linnud teevad kontserte ja oravad tantsulavastusi 🙂

Tartus väljas käies meeldib mulle väga Supilinnas Mülä baar, kus ka ise detsembris esinesin. Aga järgmisel korral kui sinna lähen, võiks seal laval olla Karl Petti, ta sobiks sinna hästi.

Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Käisin Jazzkaarel Ramuel Tafenau kontserti kuulamas ning mulle väga meeldis ta muusika – soovitaksin kuulata tema pala nimega “Kohatu” – selle meloodia on nii meeldejääv ja lugu on terviklikult nii hea kulgemisega.

Ihukarvad tõstis muidugi taeva poole Erki Pärnoja albumi “Saja Lugu” kontsert Jazzkaarel koos VHK keelpilliorkestriga, mis oli live-esituses Vaba Lava saalis täiesti lummav reis. 

Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest selline, mida rõõmuga esitleksid?

Rõõmuga esitleksin neid kõiki! Mu esimesel plaadil kõlavad lood on nii erinevad, et nende seast on raske lemmikut välja valida. Mõnel päeval on rohkem rahuliku ja eestikeelse muusika tuju, teisel päeval jällegi rohkem popiliku ja kolmandal hoopiski jazzi tuju. Sel plaadil on iga nimetatud tuju jaoks vähemalt üks lugu, seega soovitan kuulata neid kõiki!

Mis Sulle meeldib vokaalpedagoogi töö juures laste ja noortega, tunned Sa endas sügavat pedagoogi kutsumust? Mis Sul peale õpingute lõppemist plaanis on?

Mulle meeldib tohutult näha kellegi arengut! Näha, kuidas inimene kasvab, areneb ja avastab. Kui olin 19, siis sündis mulle minu viies õde. Olles täiskasvanu, nägin selle inimese arenemist täiesti uue pilguga, kui ise laps olles teiste õdede puhul. Kirjutasin sellest isegi loo “Annile”, mis ka esimesel plaadil ilutseb. Mulle läheb väga korda ka millises keskkonnas inimene end avastada saab ja kuidas ta kasvab. Tahan oma õpilaste kõrval olla see kerge suunaja, soodsa keskkonna looja, aga samas pigem jälgida kõrvalt, kuidas nad iseend leiavad.

Ma usun, et pedagoogitöö sobib mulle hästi. Kõige rohkem tunnen muidugi, kuidas ise selle sees olen arenenud – see on lihtsalt imeline!

Solistica 2023, Jaan Jaanson, Gloria Raudjärv (Anna Lea õpilane), Anna Lea Haamer, Krislin Sallo. Foto Gert Lutter

Olen hetkel EMTA interpretatsioonipedagoogika magistrantuuris ning arvan, et peale õpingute lõpetamist jätkan endiselt oma tööd Laulupesas ja lauluõpetajana, lihtsalt loodetavasti siis juba veidi targema ja küpsemana.

Laulupesa uue aasta tervitamise kontsert ERMis 2023 jaanuaris. Krista Kübar, Airi Liiva, Liis Pärn, Marit Laur, Kristi Jörberg, Kaarel Orumägi, Anna Lea Haamer. Foto Katrin Käis

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis muusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Hmm, Eesti inimesele meeldib kindlus ja juba vana hea ja turvaline, aga unistan, et kui laseksime end veidi vabamaks ning annaksime rohkem uutele tulijatele muusikutele rohkem võimalusi esineda ja pildis olla, siis võime positiivselt üllatuda. Tundub, et sageli on mitmetel konkurssidel ja festivalidel selline meelestatus, et turvaline on ikka esinema valida neid artiste, kes on juba varasemalt käinud ja on teatud oma headuse poolest. Ise olen aga nii palju kordi positiivselt üllatuda saanud, kui olen käinud kuulamas kedagi, kellest varem midagi kuulnud pole. Õnneks on ka see nüüd juba muutumas – inimesed tahavad rohkem uut, põnevat ja tundmatut.

Previous

MUUSIKUD MUUSIKAST: JOOSEP Sang

Next

Viljandi Kitarrifestival 2023 kutsub suvel kuulajad Tallinna

Check Also