Psychoterrori paarisrakend Mozg ja Uims


„Kakskümmend seitse lugu tuli kahe päevaga ära õppida,” meenutab kitarrist Mozg oma liitumist Psychoterroriga. Tegelikult pidi ta bändi 1998. Euroopa turneel ainult autot juhtima. Lihtsalt proov, mida ta enne teeleasumist vaatama läks, osutus saatuslikuks.

Tekst: Mart Niineste, Eesti Päevaleht
Fotod: Kris Moor

Seni oli Psychoterror tegutsenud neljakesi. Freddy laulis, Uims mängis kitarri, Müül bassi ning Liba trumme. Tõsi küll − Müül oli Sid Viciouse moodi poosekant, mistõttu salvestas viie esimese albumi bassipartiid Uims. See-eest hoolitses kõmužurnalistist Müül, et Psychoterrorit teataks kui „skandaalset punkbändi”. Teatakse tänaseni. Igatahes − Freddy meelest kõlas kahe kitarriga Psychoterror lahedalt ja nii jäi. Viieliikmelisena salvestati ka järgmine plaat. Seejärel leidis Müül, et talle aitab.

„Tegelikult meil vist polnudki teist varianti kui sina?” küsib Mozg Uimsilt. Viimane nõustub: „Kuna ma niikuinii need bassipartiid olin teinud-salvestanud ja mind huvitas bassimäng…” Esimene jätkab: „Korra vist mõtlesime, et võtaks uue bassimehe. Siis leidsime, et pole viiendat vaja.” Ning ega enam ei kujutakski Psyhoterrorit teisiti ette. Nooremad fännid õigupoolest ei mäletagi bändi eelmist ega vahepealset kuju ja kõla.

Indi- ja hevimees

Uims ja Mozgi puhul määras see, mis muusikat mis järjekorras kuulama hakati, selle, kuidas kitarri mängiti ja õpiti. Meie kangelaste ajaarvamine hakkab kaheksakümnendate keskelt.

„Accept, Judas Priest ja UDO,” meenutab Kohtla-Järvel kasvanud Mozg esimesi suunanäitajaid. Hevi oli lahe ning väike Mozg ostis spordivõistkonnaga Venemaal käies „mingisuguse bandžo”, millele sai paberist „kalasaba” otsa kleebitud, et see Flying V moodi välja näeks. Järgnes Tallinnast hangitud elektrikitarr, mida võimendas makk ning mille saateks koolivend, Psychoterrori tulevane trummar Liba, pioneeritrummi tagus. Ajastu eripärad.

Edasi viis poiste tee Jõhvi pioneeride paleesse, kus tegutses juhendajaga bändiring. Ning olid Jolana „lumelabidad” mängimiseks. „Seal oli tingimus, et pidid ühe rock’n’roll’i ära õppima ja kui see heakskiidu sai, võis oma muusikat tegema hakata,” meenutab Mozg. Ning jätkab: „Õpetaja juhendas, kuigi ta sellest muusikast eriti midagi ei teadnud. Kui tahtsime mingit Metallica lugu teha, panime kasseti peale, tüüp läks klaveri taha, mängis järgi ja näitas ette.” Bändi nimi oli kuri – Undertaker.

Psychoterroris avaldus Mozgi taust esialgu käredamas kõlas ning raskerokile omaste mänguvõtete tuntavas kasutamises. Kõige ehedamal kujul kuuleb seda Psychoterrori sajandihakul salvestatud ingliskeelsetes lugudes nagu „Fuck You”, „Insanity” või „Hell Yeah”.

„Enne pungi avastamist tunnistasin minagi kuulatavaks ainult metal’i ja hardrock’i,” meenutab Uims. Tasapisi muutus maitset suunama sattunud sõpruskond kirjumaks, siin kuulati ning pandi punki, postpunki ja tollast Inglismaa kitarripoppi.

Pillimängu juurde sattus ta õe kaudu: „Õde hakkas klassikalist kitarri õppima ja siis − olles näinud, kuidas punkarid Vennaskonna lugusid mängisid − proovisin ise ka.” Esimese loona õppis Uims kitarril ära „Vennaskonna hümni” − G, A ja D, viis minutit järjest.

Loe edasi ajakirjast Kitarr 4/2012

Previous Klassikaraadio tegi saate kitarrist kui instrumendist
Next Vilho Meier: „Sound peab olema juba enne salvestamist see õige!”

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.