Vilho Meier: „Sound peab olema juba enne salvestamist see õige!”


Kümme aastat tagasi esines noor Vilho Meier Augustibluusi pealaval ansambliga Firefront, kus teist kitarri mängis vägagi alaealine Laur Joamets. Paar aastat hiljem, kui Vilho juba Crossfire’i kitarristina Jimmie „Bluesman” Lawsonit saatis, andis too USA bluusimees talle hüüdnimeks Guitar Slim – ikka legendaarse New Orleansi muusiku Eddie Jonesi (1926-1959) järgi. Järgnesid Supernova, Loss Paranoias ja tähelend Eesti popmuusika taevas, aga praegu lööb väljas välku ja müristab ja meie seisame Tartus Slim Music Stuudio ukse taga, mille peremeheks mõistagi Slim ise.

Tekst: Andres Roots
Fotod: Gabriela Liivamägi

Stuudio on kõike muud kui „slim”: kogupindala 100 ruutmeetrit, lae kõrgus 3,45 m ja kolm tuba – ainuüksi suurem salvestusruum on 44 m². Välisuksest sisse astudes tervitab stuudiokülalist esimesena puhketuba pehme istumise, kohvikeetja ja lauajalgpalliga. Edasi liikudes läheb asi aga tõsiseks: pilku püüavad ridamisi 12-keelne Danelectro ja Hohner Dobro, Fender Tele ja Strat, Gibson SG Standard, Washburn HB35, Schecter Ultra III, Bacchus ’58 Flying V ning akustikutest Guild GAD-50 ja Aria AW-75. Bassidest on käeulatuses Fender Jazz ja Precision, Music Man StingRay 5 ja Epiphone SG.

Klaver, trummid ja hulgaliselt huvitavaid mikrofone on siin muidugi ka, aga piirdugem „Kitarri” jaoks olulisega: salvestusruumi seinte ääres seisavad 1975. aasta Marshall JMP 50, 1973. aasta Fender Bassman, Vox AC15 Heritage Handwired, Mesa Boogie Triple Rectifier, 1965. aasta Jenseni kõlariga varustatud viievatine ROMU ja veel üks poolevatine käsitöövõimendi. Head’ide juurde kombineerimiseks on valikus ka hulgaliselt kabinette, mis täidetud mitut tüüpi Tone Tubby, Jenseni, Celestioni ja Weberi kõlaritega.

2010. aasta lõpuks töökorda saanud stuudio tehnikapool on Vilho sõnul pidevas täienemises, aga töö käib – muuhulgas on siin salvestatud Supernova ja Noorkuu ühissingel „3 soovi” ja Birgit Varjuni „Uus algus”. Loss Paranoiase debüütalbumi „Maailmalõpp on lähedal” kohta kirjutas aga Eesti Päevaleht: „Stuudiotöö on albumil väga hea, pillimehed on tasemel. Kitarrist Vilho Meier: perfektne!”

Kuidas üldse tuli mõte oma stuudio püsti panna ja kui pikk aeg kulus idee sünnist stuudio valmimiseni?

Nagu ilmselt paljud pillimängijad, tegelesin paralleelselt koduste demode tegemisega. Ühel hetkel oli vajalikku tehnikat kogunenud juba nii palju, et võisin olla „mobiilne stuudio”. Tegin tellimusena tunnusmuusikat saadetele, salvestasin Musaklubile pärimuslike unelaulude albumi „Suisu, suisu lapsukene” ja paarile bändile paar lugu. Aga päris stuudio ehitamiseks läks siis, kui uue bändikoosseisuga oli vaja mõelda, kuidas me saaks rahulikult koos käia. Ja äkitselt oligi mõte käes, et kui teeme prooviruumi, siis miks mitte juba stuudio – siis poleks enam ühtegi vabandust, miks ei saa bändi teha!

Ja et ma oma varasemas kogemuses olin pillide ja pillivõimude ülesvõtmisega rahule jäänud vaid ühes stuudios, siis ega ma pikalt mõelnudki, vaja oli vaid sobivad ruumid leida ja ehitama hakata. Enne drelli seina lükkamist tegin mõõtmisi, arvutusi ja kasutasin oma loogikat, kuidas võiks parema ja muretuma akustikaga ruum tulla – selle kohta on tänapäeval lihtne vajalikku infot leida. Kahjuks ei tulnud kindlasti ka füüsikaharidus (Vilho Meier on lõpetanud Tartu Ülikooli materjaliteaduse erialal – A.R.). Ehitamiseks kulus üks suvi ja ideest teostuseni umbes pool aastat.

Pillimehena oled sa salvestamas käinud üsna mitmes eri stuudios. Kui sa nüüd enda oma teistega võrdled, siis ta erineb selle poolest, et…?

Nagu juba mainisin, siis kogemus, et lähed stuudio kontrollruumi, kuulad oma mängitud partiid ja tunned ära, et jah, nii mu pill ja võimendi kõlavadki, oli mul olnud ainult üks kord. Ja õnneks ka halvad kogemused õpetavad – pärast seda on muidugi Eestis stuudioid ja häid tegijaid juurde tulnud, aga mina pole neid lihtsalt külastanud. Igal stuudiol on oma käekiri, enda põhilisteks eelisteks pean suurt ruumi, kuhu terve bänd mahub koos mängima, viitsimist ja tehnika valikut – võimalust saada õige sound enne selle mikrofoni söötmist. Ja eks kitarrimuusikas otsuste langetamisel on kitarristil ikkagi teatud eeliseid…

Loe edasi ajakirjast Kitarr 4/2012

Previous Psychoterrori paarisrakend Mozg ja Uims
Next Kolmeduuriboss Johnny Ramone

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.