Improvisatsioon ja harmoonia kitarril – 2 osa (TÄISMAHUS)


Esimeses artiklis rääkisime tabulatuuri mõistest, kitarrikaela „mustrist” ja sõrmestusest. Need kolm moodustavadki improvisatsiooni peamised alustalad, sest kitarrimängimine toimub alati mõne mustri järgi. Jaotasime C-duuri noodid kitarrikaelal 1.−12. krihvini viide sõrmestusse ja konstrueerisime igas sõrmestuses tüüpakordi. Oluline on tüüpakorde ise konstrueerida, mitte kopeerida neid tabelitest ja kitarriakordide piiblitest! Tähtis on õppeprotsess ise, mitte kiire tulemus.

Tekst: Tiit Paulus

Improvisatsioonis pole miski ette antud, vaid kõik tuleb ise luua. Et järgnevad näpunäited oleksid mõistetavad ka neile, kes noodikirja ei tunne, kasutan arusaadavuse huvides numbreid. Tuleb vaid ühendada nägemismeel ja kuulmismeel – see on parim lähtepunkt improvisatsiooni õppimiseks, sest tabulatuur ja noodikiri märgivad olemasolevat muusikat, improvisatsioon aga alles sündivat muusikat. Rütmimuusikas märgitakse akorde lihtsustatult, jättes mängijale palju tõlgendusruumi. Akord saab oma nime kõige madalama heli ehk bassi järgi ja ülejäänud keeltel tuleb leida vaid üks akordi nootidest. Kolmkõla koosneb skaala kolmest astmest-noodist (1., 3., 5.), septakord neljast noodist (1., 3., 5., 7.). Soovi korral laiendatakse akordi ehk lisatakse 9., 11. ja 13. aste, mis muudavad akordi kõlavarjundit. Kolmkõla on minoorne, kui 1. ja 3. astme vahel on poolteist tooni ning 3. ja 5. astme vahel kaks tooni.

 

Skaala ja akord sõltuvad sellest, milliste astmete vahel asetsevad pooltoonid. Kas akord on duur või moll, sõltub kolmandast noodist (tertsist). Igast duurakordist saab moodustada mollakordi ja vastupidi. Peab vaid teadma, millisel keelel kolmas noot akordis asub. Selline oleks siis akordi ja temale vastava skaala ehitus numbrites (astmetes) väljendatuna.

Milliste sõrmedega skaalasid mängida? Siin tuleb lähtuda loogikast, et vasak käsi kasutab nelja sõrme. Mõned kitarristid, nagu Pat Metheny, kasutavad 6. bassikeelel mängimiseks ka pöialt. Klassikalise kitarrimänguga võrreldes lubavad džässikitarristid endale rohkem vabadust.

Wes Montgomery kasutas ainult parema käe pöialt, teised sõrmed toetusid kitarri kõlakastile. Ed Bickert ja Lenny Breau kasutavad samal ajal medikat ja sõrmi. Ted Greene ja John Stowell mängivad elektrikitarri klassikalise kitarri mängutehnikaga. Kitarr on justkui klaveri „väikeveli”. Paljud klassikalist muusikat õppinud pianistid on suundunud ühel või teisel põhjusel džässmuusikasse, kaasates sellesse klassikalise tehnika ja kõla. Esimeste sääraste pianistide hulka kuulus näiteks Bill Evans oma legendaarse ja briljantse trioga. 20. sajandi üks tähelepanuväärsemaid džässimuusikuid Miles Davis kaasas aga Bill Evansi oma kuulsa plaadi „Kind of Blue” (1959) salvestamisse. Teisalt on džässipianistid, nagu Keith Jarrett, plaadistanud J. S. Bachi „Hästitempereeritud klaveri” ja mänginud Arvo Pärdi teoseid. Ka paljud klassikalised kitarristid on leidnud endale väljundi džässmuusikas, kaasates sinna klassikalise kitarri mängutehnika. Neist üks esimesi oli ehk Jim Hall, kes alustas muusikuteed klassikalise muusika õppimisega, kuid jätkas oma karjääri džässimuusikuna. Tollal tekitas enim elevust kammerlikus džässis plaat „Undercurrent” (1962) – Bill Evansi ja Jim Halli duo. Mäletan veel vaimustust, millega seda plaati esimest korda kuulasin. Mul on kodus seinal raamitud kulunud noodipaber − transkriptsioon Jim Halli soolost palas „My funny Valentine”. Lihtsalt pidin toona järele uurima, mida, miks ja kuidas ta selles loos mängis.

 

Nagu näha, tekivad 1., 4. ja 5. astmel duurakordid ja need ongi need kurikuulsad „kolm duuri”. Mõne pala kohta öeldakse, et see on lihtne „kolmeduurikas”. Nooltega on märgitud akordide kasutamise ehk harmoniseerimise kord. Akordid on omavahel lähemas või kaugemas suguluses, sest neil on ühiseid noote. 1. astme akord on lähisuguluses 6. ja 3. astme akordiga ning neid võib omavahel asendada. 4. astme akord on lähisuguluses 2. ja 6. astme akordiga, ka neid võib omavahel asendada. Seda tasub vahel proovida, kuigi alati ei pruugi see vajalik olla. Asendusakordilt pääseb mööda kvindiringi liikudes loogiliselt edasi, s.t järgmine akord paikneb viis astet allpool ja nii aina edasi, kuni jõutakse lähteakordini tagasi. Palad algavad ja lõppevad tavaliselt helistiku 1. akordiga.

Oleme ilma noote tundmata üpris kaugele jõudnud – eeldusel, et tabulatuur (sõrmemälu) ja kuulmine on kaasalaulmise teel ühendatud. Nootide mittetundmine ei tähenda veel, et me ei suudaks improviseerida. Kõik inimesed suudavad improviseerida, me teeme seda igapäevaelus pidevalt. Muusikas tuleb vaid ühendada kuulmis- ja nägemismeel ning hea tahe. Tasub meeles pidada, et muusikat kuulatakse. Seepärast ongi kuulmismeele arendamine kõige tähtsam, kõik muud meeled on üksnes abivahendid. Maailm tunneb küllaga pimedaid muusikuid – Ray Charles, George Shearing, Lennie Tristano, José Feliciano, Stevie Wonder on selle tõestuseks.

Improviseerime

Kui oleme konstrueerinud akordi ja loonud selle ümber skaala, siis võib hakata tekkinud sõrmestuses improviseerima, s.t muusikalisi fraase ehk lauseid-motiive valitud skaalas laulma ja mängima. Küsisin kord Viljandi Koolijazzi õpilastelt, mida nad kuulevad, kui nad muusikat kuulavad. Üks õpilane vastas, et kitarri käike. Need ongi muusikalised fraasid (licks, runs), mida internetist võib kuhjaga leida. Selline õppimismeetod sarnaneb keeleõppimisega turistile mõeldud vestlussõnastiku abil. Miks ka mitte, alustada võib ka niiviisi, ent need muusikafraasid tuleb siiski paigutada akordile vastavasse skaalasse ja taktimõõtu. Tavaliselt moodustab üks näitlik küsiv fraas rütmiliselt 2 takti ja vastus sellele samuti 2 takti. See ongi muusika loogika, et salmis ja refräänis on taktide arv tavaliselt paarisarvuline – 8, 12, 16, 24. Loomulikult on alati erandeid. Improviseerimisel on väga oluline kontrollida rütmi ehk aja möödumist muusikas. Muusikaliste fraaside mängimisel tuleks järgida küsimustele ja vastustele tuginevat lihtsat skeemi, sest selline on ju ka inimkõne loogika. Võib ju väita, et lääne klassikalises muusikas on harmoonia valdkonnas juba kõike varem tehtud, ent see ei tähenda, et midagi huvitavat enam ei sünni. Džässmuusika sündis sada aastat tagasi, aga kuulame, mida kirjutas J. S. Bach viis sajandit tagasi. Klassikaline muusika on õppimiseks ammendamatu allikas. J. S. Bachi tšellosüidi nr. 1 prelüüdis kulgeb meloodia akordiarpedžodena. Vaata linki. Sel moel konstrueeritud meloodia ei vaja saatepartiid, sest harmoonia on meloodiasse juba sisse kirjutatud.

Järelikult tuleb lisaks skaaladele õppida mängima ka akordiarpedžosid. On näha ja kuulda, et akordinoot (1, 3, 5, 7) esineb takti või löögi rõhulisel osal, skaalanoot (2, 4, 6) rõhutul osal. Akordi märkimisviisis muutub vaid nii palju, et C/G tähendab C-duurakordi, kus bassis on G jne. Akordi üldkõla ei sõltu nootide järjekorrast. See põhimõte sarnaneb matemaatikareeglile, kus summa ei sõltu liidetavate järjekorrast (kerge huumor tuleb alati kasuks). Vaata:

Bachi-Gounod’ „Ave Marias” kulgeb meloodia pikkade laulvate akordinootidena ja saates on harmooniaks akordiarpedžod. Vaata:

 

 

 

Need on põhilised võtted, mida peab improviseerimisel arvestama.

Bluus

Kes meist pole improviseerinud bluusi! See on ju nii lihtne. Aga miks? Bluusiskaala sisaldab astmeid, mis väljendavad üldinimlikke meeleolusid, nagu kurbus ja rõõm:

 

Siin on kaks levinumat bluusiskaala versiooni. Põhimõtteliselt võib iga täistooni vahele panna pooltooni, sel juhul tekib kromaatiline skaala, ent liigne kromaatika kasutamine kaotab põhiskaala kõlavärvi. Esimeses skaalaversioonis on 2. ja 3. aste sisuliselt duur- ja mollterts, naer läbi pisarate. Mõlemas skaalaversioonis on olulisimad astmed ehk blue notes esimese kõrval madaldatud kolmas (bemoll 3), suurendatud neljas (diees 4) ja madaldatud seitsmes (bemoll 7). Popmuusikas ja arhailises bluusis jäädakse selle skaala piiresse, džässilikus bluusis kasutatakse mitmesuguseid akordi- ning skaalaasendusi, aga sellest on mõttekam rääkida juba nootide keeles. Mõlemad skaalad sobivad 12-taktilise vormi raames improviseerimiseks nii duur- kui ka mollbluusis. See tundub olevat vastuolus Euroopa klassikalise muusika harmooniareeglitega. Tekivad „kriipivad” dissonantsed kõlad, aga just see teebki bluusist bluusi, mis oma arengus on leidnud tee pop-, kantri-, rokk-, džäss- ja klassikalisse muusikasse.

 

Bluusi vormi ja akorde on otstarbekas meelde jätta nii – bluus koosneb kolmest neljataktilisest (3 × 4 = 12) muusikalisest lausest: esimeses lauses jääb akord toonikasse (1. astmesse); teine lause jaguneb subdominandi (4. aste) ja toonika vahel pooleks; kolmas lause jaguneb dominandi (5. aste) ja toonika vahel. Niiviisi ei lähe akordide järjekord või taktide arv sassi. See, et improviseerijal järg käest kaob ja ei suudeta enam meenutada, mitmendas taktis või akordis parasjagu asetsetakse, on algajate puhul üpris tavaline nähtus. Tänapäeval on Youtube igale maitsele pilgeni täis kõikvõimalikke kontserte, näiteid, töötubasid ja õpetusi.

Siin on näide džässilikust bluusist kitarril:

Artikkel ilmus ajakirjas Kitarr 2/2012

Previous Zakk Wylde esineb Rock Cafe's
Next Tallinna kitarrifestival 10.−16. juuni

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.