Roomet Jakapi ja Mart Soo esitlesid Maikellukeste päevade raames värsket albumit „Ärkvelsilm”. Plaadi kuulasin läbi juba enne kontserti, aga ometi ei osanud aimata, et improvisatsioonilise muusika puhul ongi iga lugu algusest lõpuni täiesti erinev. Igatahes kontserdil esitlusele tulnud lood plaadile salvestatuid eriti ei meenutanud. Ja kui iga loo lähtepunktiks või põhjaks oligi mõni kindel riff, vokaalsämpel vms, siis mina neid kõiki ära ei tundnud. Lühem mälu on abstraktse muusika võlu.

Tekst ja fotod: Kris Moor

Palju õnne värske plaadi puhul! Kuulasin seda päris mitu korda ja pean nentima, et mul ei ole sõnu. Mõistetavaid sõnu ei olnud ka plaadil… Küsiks äkki nii: kas see muusika peakski teatud mõttes jätma kuulaja sõnatuks?

Roomet: Aitäh! Kui jättis sõnatuks, siis on küll väga hästi. Konkreetsete, äratuntavate sõnade laulmist ja lausumist on seal tõesti teadlikult välditud, aga see on mul juba tavaks saanud. Mõne koha peal tundus, et kogemata tuli ikka mingi sõna sisse. Ärge pange tähele. Ei ole salakeelt, ei ole salasõnumeid. On sõnatu kogemus muusika vormis. Nii on siitpoolt vaadates. Kuidas Mart sellest plaadist mõtleb, kuhu tema selle oma pikaaegses ja kirjus muusikukogemuses asetab, võin vaid oletada.

Teades su varasemaid Kreatiivmootori plaate, ülesastumisi Phloxi koosseisus ja veel mõningaid projektipõhiseid kooslusi, siis tahaks küsida, kas koosseis Mart Sooga on see, millega edasi minna, või on see pigem juhuslik koostöö impro tasandil?

Roomet: Selles mõttes ei ole see koostöö juhuslik, et aastate jooksul oleme erinevates formatsioonides korduvalt koos esinenud ja plaadi tegemine oli üsna pikalt planeeritud. Kuhu sellega edasi minna, oleneb paljudest asjaoludest. Ka sellest, kas või kus veel esineda õnnestub, kuidas plaat vastu võetakse jne. Ühesõnaga, see koosseis pole päris juhuslik ega ole ka paratamatu.

Mida sinu jaoks üldse tähendab improvisatsioon? Kui te salvestasite Peeter Salmela stuudios plaati, kuidas see impro päriselt toimis? Te ei läinud ju sinna päris tühja peaga, mingi idee ja põhi oli ikka olemas?

Roomet: Püüan seda protsessi kirjeldada. Me tegime üksjagu proovi, salvestasime, kuulasime salvestisi, arutasime. Kõik selleks, et lõpuks stuudiosse minnes toimiks ühisimpro võimalikult hästi, loovalt ja sujuvalt. Vabaimprokontsertidel võib mõnikord täheldada seda, et kui koosmängijad kohtuvad esmakordselt ja üksteise muusikalisi kombeid ei tunne, siis kulub tükk aega harjumiseks ja kobamiseks, enne kui koosmäng toimima hakkab. Või ei hakka. Igatahes idee seisnes selles, et salvestada stuudios hulk lugusid, nagu need kohapeal välja kukuvad. Ja parem olgu eripalgelised. Põhjaks oli varasem koostöö ja see kirjeldatud eeltöö. Lisaks muidugi kummalgi oma ettevalmistatud aparatuur. Plaadi viimases loos kasutasin paari vokaalsämplit, mis olid varem salvestatud. Aga need konkreetsed lood, mis plaadil kuulda on, sündisid tervikuna spontaanselt just siis ja seal. Miksimise käigus muidugi on üht-teist töödeldud.

Roomet Jakapi

Sa oled häälutamisega päris kaua tegelenud. Džässis on skättimine omaette viis improviseerida, mille reegleid õpitakse kaua. Klassikalistel lauljatel on samuti oma tehnika ja vokaalne süsteem seal taga. Sinu häälutamine kõlab üsna teistmoodi, justkui ei allu nendele tehnilistele reeglitele. Kas sellel on ka oma traditsioon?

Roomet: Ise nimetan ma seda tegevust (muusikaliseks) häälitsemiseks, mitte häälutamiseks. Häälutavad poeedid. Traditsioon on olemas. Nt Maja Ratkje, Mike Patton ja Phil Minton on selles vallas kuulsad tegijad. Viimane neist tegi kunagi EMTAs töötoa, kus osalesin. Eestis on Anne-Liis Poll juba palju aastaid muusikutele ja näitlejatele hääleimprovisatsiooni õpetanud ja muidugi ka ise seda praktiseerinud ja plaadistanud. Tema juures olen teataval määral õppinud minagi. Nii et kokkuvõttes on neid häälitsejaid nii meil kui mujal omajagu. Enda puhul pean küll ütlema, et alustasin häälitsemist bändi lauljana, ilma teadlike eeskujude ja õpetajateta. Kusagilt see tuli, kõigepealt lalin, siis muud vigurid. Hiljem sain teada, et asetun kuhugi traditsiooni ja paljugi sellest, mida teen, on juba ammu kellegi poolt tehtud. Sellegipoolest, ma usun, on võimalik ses vallas oma käekiri välja kujundada.

Häälitsemisega seoses tekkis mul paralleel nelipühilaste ja teiste selle haru kristlike sektidega, kus praktideeritakse n-ö keeltega rääkimist, nii ilma muusikata kui koos muusikaga. Nad nimetavad seda Püha Vaimu anniks, kus vaim suhtleb jumalaga otse. New Age’s on samuti popiks saanud see nelipühilik palveviis, mida nad ise nimetavad „haldjate keeleks”. Kas häälitsemine ja need religioossed traditsioonid omavad ka mõningaid kokkupuutepunkte?

Roomet: Häälega improviseerides ei lähtu ma eeldusest, et eksisteerib teispoolsus. Pigem püüan artistlikus vormis välja elada seda, mis tunne on olla elus inimene, siinpoolsuses. Aga see võib ilmselt kohati tõesti kõlada sarnaselt „keeltega rääkimisele”. Nii et see kõlaline kokkupuutepunkt on küll, ma usun. Aga eesmärk on erinev. Mihkel Kleis andis mulle kunagi kuulata salvestist ühe Ameerika sekti jumalateenistusest, kus eeslugejad ja hiljem ka kogudus vuristasid teksti nii kiiresti, et tekkisid huvitavad rütmid ja kõlaefektid.

Mart Soo

Mart, džässis on üsna tavaline kitarristi ja vokalisti dialoog, kus üksteisele vastatakse. Kas eksperimentaalses muusikas on põhimõte sama, aga lihtsa kuulaja jaoks mitte niivõrd selgelt esil ja nähtav?

Mart: Eesmärk on teha muusikat, seega kehtivad põhimõtteliselt samad reeglid.

Kas abstraktselt on mõnevõrra lihtsam mängida kui harmoonilist, n-ö konkreetset lugu?

Mart: Võiks öelda, et umbes sama raske. Konkreetset lugu mängides on meil enamasti ettekujutus kuidas lugu kõlab/võiks kõlada. Vaatamata sellele ei pruugi see alati õnnestuda ehk mõni esitus on parem, mõni kehvem.

Seal on objektiivsed põhjused (akustika, kokkumäng, publik, esinemiskoht jne). Improvisatsiooni kuulates peame endale aru andma, et mängijad ei tea kuidas lugu algab, mis toimub keskel ja kuidas lugu lõppeb. Kõik see, mis me kuuleme, on reageerimine kõladele, impulssidele, oma oskuste realiseerimine või teadlik oskuste ignoreerimine. Otsuste välkkiire vastuvõtmine, edasilükkamine või delegeerimine. Kui kuulaja seda hiljem kuulab, on see kõik fikseeritud ainuvõimalik versioon loost. See, mis toimus aga mängijate peades, kes improviseerisid, on tuhandeid kordi keerulisem võrrand.

Millised teie proovid välja näevad? Teatud mõttes on see improbändi puhul võimatu, sest iga lugu on pidevalt uus. Ütleks lausa, et plaadiesitluskontserdil ei esitanud te justkui ühtegi lugu plaadilt. Teete te üldse proovi?

Roomet: Nii nagu kontserdil, paneme ka proovis oma efektimasinad töövalmis ja hakkame mängima. Lood ei kordu, aga mitmed elemendid küll.

Mart: Jah, me tegime proove. See nägi välja nii: tulime prooviruumi ja improviseerisime umbes 40 minutit, lindistasime ja siis kuulasime koos üle ning arutasime kuuldut. Iga kord oli muusika muidugi isemoodi. Kui jaksasime, kordasime kogu protseduuri.

Kuidas muusikaliselt kohtusite ja kuidas plaat sündis?

Mart: Ma usun, et kohtusime Roometiga mingil Improtesti kontserdil. (Improtest on vaba-improvisatsioonilisele muusikale keskendunud kontserdisari, mis toimub aastast 2005 Kanuti Gildi SAALis). Mingite veidrate asjaolude kokkulangemisel esinesime ühe improbändiga Tallinnas Oktoberfestil, õlletelgis – see oli muidugi väga naljakas ja värvikas kogemus. Sealt tekkis minul tunne, et meil on Roometiga mingi klapp ja võiks koos veel midagi teha. Aga salvestuseni läks veel tükk maad aega. Eks need proovisalvestused olid ka mõnikord väga lahedad. Plaati salvestasime Peeter Salmela stuudios kaks päeva. Pärast valisime lõigud ja lood, millega edasi tegeleda.

Te salvestasite selle juba päris ammu – aastal 2015. Mis plaadiks saamine nii kaua aega võttis?

Mart: Ma isegi ei oska öelda, miks see nii kaua aega võttis. Ju siis oli seda aega vaja.

Kas albumi nimi „Ärkvelsilm” kannab endas mingit sõnumit?

Roomet: Üldiselt oli meil muusika enne, kui tulid pealkirjad. Võibolla kannab see muusika ise mingeid sõnumeid, võibolla mitte. Kui kannab, siis pole kuigi oluline, mis hiljem pealkirjaks pandi. Samas tundub mulle, et „Ärkvelsilm” sobib küll nimetama seda tervikut. Nüüd tagantjärgi meeldib mulle mõelda, et „Ärkvelsilm” on see seisund, mida on vaja improviseerimiseks, eriti veel koos improviseerimiseks: kontsentreeritud tähelepanu ja ärksus. Ent seda on vaja ka muuks, nt selleks, et teadvustada selgelt, et oled ja kus omadega parasjagu oled.

Mart: Tegemist on siiski improvisatsiooniga, millele panime hiljem pealkirjad. Seega ärge palun otsige siit kramplikult mingit programmilist tagapõhja. Aga lugude pealkirju võib tõlgendada kui ühte luuletust. Võib suhtuda ka huumoriga ja võib lasta alateadvusel vabalt lehvitada!

 

GALERII: