Rasgueado-võte ehk mida teeb kitarrist parema käega?


Eelmises numbris andsin ülevaate klassikalise kitarri mängijatele vajalikest tehnilistest oskustest. Sel korral selgitan lähemalt üht väga levinud helitekitamise viisi – rasgueado’t. Kitarril saab heli tekitada keeli tõmmates või neid lüües. Viimast võimalust kasutatakse eriti akorde mängides ja tulemuseks on see, et kitarr on üheaegselt nii harmoonia- kui rütmipill. See muide ongi kitarri populaarsuse peamiseks põhjuseks.

Tekst: Kristo Käo

Rasgueado’ks ei nimetata aga igasugust lööki keeltele. Peamiselt mõistetakse selle all Hispaania ja Lõuna-Ameerika kitarrimuusikas levinud võtet, kus keeli lüüakse üksteisele kiiresti järgnevate löökidega, kasutades selleks kõiki parema käe sõrmi. Sealt tuleb nimigi – „kratsides”. Rasgueado-võtteid läheb vältimatult tarvis siis, kui ühe sõrme või medikaga enam piisavalt kiiresti üles-alla liikuda ei saa.

Sõrmekombinatsioone on palju ja kõige rikkalikumat võttekomplekti läheb tarvis flamenkokitarristidel. Veelgi konkreetsemale stiilile pühendunud muusikud võivad hakkama saada ka vaid paari rasgueado-kombinatsiooniga. Näiteks kasutavad Gipsy Kingsi kitarristid peamiselt kaht sõrmejärgnevust, kuna suurem osa nende repertuaarist on rumba flamenca stiilis. Traditsioonilise või nüüdisaegse flamenko mängijad vajavad aga tunduvalt rohkem variatsioone.

Levinud on arvukad kombinatsioonid

Rasgueado-võtted võib jagada järgmiselt:

  1. Ornamentaalsed rasgueado’d. Need ei pea tingimata täpselt rütmis olema. Akordile eelnevad löögid aitavad rõhke paremini esile tuua
  2. Kolmest löögist koosnevad kombinatsioonid
  3. Neljast löögist koosnevad kombinatsioonid
  4. Viiest löögist koosnevad kombinatsioonid
  5. Rumba flamenca
  6. Nn waterfall-efekt. Seda võib teha eelnevalt mainitud kombinatsioonide põhjal.

Iga kombinatsiooni mängimiseks on läbi aegade loodud mitu erinevat sõrmestust. Mustlastel oli kombeks oma sõrmestusi varjata ja nii pidi igaüks ise endale jalgratta leiutama. Treenimise mõttes võiks ju harjutada kõiki neid võtteid, ent tegelikult kasutavad mängijad nendest ainult üht väikest osa. Sõltuvalt füsioloogiast ja eelnevatest kogemustest tuleb ühel mängijal paremini välja üks kombinatsioon ja teisel teine. Oluline on, et kõik tarvilikud rütmid mängitud saaks. Igas olukorras toimetulekuks peaks korralikult oskama vähemalt üht 3-, 4- ja 5-löögilist rasgueado’t ja üht rumbarütmi.

Loe edasi ajakirjast (Nr.2, 2012).

Previous Lawsuit-kitarrid
Next Heini Vaikmaa on analoogi juures tagasi

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.