Reedel, 9. juunil, esitles Land Of Drumi trio Philliy Joe’s oma debüütalbumit „Rhythm Spirits”. Nagu bändi nimigi viitab, oli lava löökriistu täis: instumentide seas oli nii kaugelt soetatud eksootilisi pille kui ka isetehtud trumme; lisaks veel kõiksugu elektroonilisi löökriistu ning paras ports kitarriplokke. Trummarid Brian Melvin ja Arno Kalbus ning kitarrist Mart Soo olid lahkelt nõus pajatama bändi sünni tagamaadest.

Tekst ja fotod: Kris Moor

Brian, mis naljakas trumm see selline on, millega mängid? Meenutab pisut grillimisanumat.

Brian: Elektooniline trumm, mida ma kasutan, on Roland Handsonic SPD 15. See võimaldab tekitada erinevaid saunde, mis kõik pärinevad ühest allikast. Trumm pole küll suur, aga tal on väga palju võimalusi. Nende tundmaõppimine võtab aega, nagu iga asi vajab õppimist. Mängimine on aga väga loomuliku tunnetusega, mis loob laheda koosluse pedaalidega, mida Mart kasutab.

Kuidas Land of Drum sündis?

Brian: Land of Drum on kontseptsioon, millega olen töötanud palju aastaid. Mõned aastad tagasi andsin välja samanimelise sooloalbumi. Põhiidee oli koondada ühte projekti erinevaid maailmamuusika stiile, elektroonilisi saunde ja vokaali. Mulle on world music alati meeldinud. Mu hea sõber Mickey Hart on olnud seotud sellise spirituaalse trummimänguga juba aastaid. Kindlasti on oluline ka minu San Fransisco periood ja ansambel The Grateful Dead, samuti aeg, mil mängisin koos Jaco Pastoriusega − ka temal oli väga suur mõju minu kujunemisel.

Mul oli õnn õppida tablat tõeliste India meistrite Alla Rakha ja tema poja Zakir Hussaini juures. India löökriistade õpinguid alustasin 1976. aastal San Fransiscos ja see huvi on mind saatnud siiani. Tallinnasse elama asudes, sain sõbraks Arno Kalbusega, kellest sai minu tabla õpilane ja meie sõprussuhe on kestnud nii muusikas kui väljaspool seda. Arnoga oli meil löökriistaduo ja ühel hetkel kutsusime Mardi lisaks. Mardiga seob mind samuti pikaajaline koostöö, nüüdseks juba üle kümne aasta. Oleme päris palju koos mänginud ja muusikat kirjutanud, mis kasvas välja India rütmikontseptsioonide uurimisest ja harjutamisest. Nii et see on olnud väga pikk teekond, et jõuda siia punkti, kus praegu oleme.

Mart Soo

Kuidas teie praegune koosseis tekkis?

Mart: Sellele bändile eelnes grupp nimega East-West Rhythm Band, kus oli lisaks meile ka Peeter Salmela sitaril. Alustasime kusagil 2008. aasta paiku ja esinesime mitmel pool Eestis, isegi sai korra Lätis käidud − Ventspilsis, ühel festivalil.

Meie albumi avalugu ongi tegelikult salvestatud ammu-ammu koos Peetriga, umbes 3-4 aastat tagasi. Siis jäi see koosseis kuidagi soiku, sest kõigil olid omad tegemised. Peeter ehitas stuudiot ja hakkas rohkem salvestamisega tegelema.

Brian ja Arno harjutasid ja esinesid päris palju duona ja ükskord kutsusid mind ka appi. Minu mäletamist mööda tekkis sellest praegune Land Of Drum.

See on me debüütplaat, aga kahe loo (Rhythm Spirits ja Boat Song) salvestamist alustasime  päris ammu. Materjal seisis mitu head aastat ja aeg-ajalt tuli ikka jutuks, et peaks selle salvestamise lõpule viima. 2016. aasta sügisel siis lõpuks tegime Peeter Salmela juures lindistussessiooni, miksisime ka seal, ja nüüd on plaat Hooandjate abiga valmis!

Ühes loos (Tomorrow Never Knows) kasutate George Harrisoni tekstisämplit, kus jääb kõlama tema tsiteeritud Bob Dylani lause „He not busy being born, he’s busy dying”. Miks see teie jaoks oluline oli?

Brian: George on olnud üks minu gurusid nagu ka The Beatles. Tänu The Beatlesile kuulsin väikese poisina esimest korda sitarit ja tablasid. George oli väga seotud india muusika skeene selle osaga, mis oli koondunud Ravi Shankari ümber. Nad jäid väga headeks sõpradeks kuni Harrisoni surmani. George’il on erakordselt suur roll India muusika tutvustamisel lääne publikule ja laiemale roki auditooriumile. Plaadil kõlav tekst on pärit tema viimasest avalikust intervjuust. Ta oli väga hea sõber Bob Dylaniga ja neil oli bänd The Travelling Wibury’s.

Brian Melvin ja Arno Kalbus

Arno, mida huvitavat sinu trummikollektsioonis leidub?

Arno: Mõned on mul enda valmistatud, näiteks Flat Tom on just spetsiaalselt maailmamuusika jaoks disainitud, et tuua rütmidesse läänelikku gruuvi ja Aafrika džunglite sügavust. Mul on veel mõned raamtrummid ja enda sepistatud taldrikud, mis lisavad oma kõlaga teatud müstilisust ja salapära. Samuti ehitasin ise n-ö teraapilise ookeani trummi, mis sobib hästi lainete, vihma ja kõrbetuule immiteerimiseks.

Lisaks on mu pillipargis veel Indoneesiast pärit kõuepill, Põhja-India trummid-tablad, ja siis on mul veel üks enda disainitud keraamiline vaas, mis annab muusikale eksootilise kõla. Selle instrumendi juured pärinevad kahelt maalt: Indias kutsutakse seda Ghatamiks ja Aafrikas Uduks. Pill on oma alguse saanud kultuuridest, kus inimesed olid sunnitud pea peal vett kandma ja kuna vahemaad olid pikad ning tee peal hakkas igav, hakati vastu savinõusid rütme mängima, et oma laule saata. Tänaseks ongi saanud sellest kontsertinstrument nii Indias, Aafrikas kui mujal maailmas.

Teie kontserti kuulates meenus mulle Joe Zawinul Syndicate bänd, kes on kunagi ka Jazzkaarel esinud. Ja just selle joogaliku laulmise ja hästi intensiivse energiaga seoses. Brian, kuidas sa laulmise juurde jõudsid?

Brian: Mulle on alati meeldinud ka Joe Zawinuli bändid Weather Report ja The Zawinul Syndicate. Joe oli ehtne geenius igas mõttes. Ta tõi uued saundid ja uue muusikalise keele maailmamuusika ja fusion’i ristamisel.

Aga jah, mulle on alati meeldinud laulda, tegin seda nooruses paljudes rokkbändides. Hiljem hakkas mind huvitama Aafrika muusika, trummimäng, tants, kuhu lisandusid ka India, Aasia, Brasiilia… tegelikult kogu rahvamuusika üle maailma.

Laulmine on tegelikult kõige loomulikum heli. Laulda ja mängida trumme Land of Drumis on minu jaoks väga eriline kogemus! See on hea maa, kus olla.

Koosseis:

Brian Melvin: löökpillid, elektroonika, vokaal
Arno Kalbus: löökpillid, elektroonika
Mart Soo: kitarr, elektroonika

GALERII:

 

KUULA: