Kahe käega tapping ja hammering


Teeme tutvust kitarrimängu tehnikaga, mida maailmas kutsutakse two hand tapping’uks või hammering’iks. Lihtsustatult on tegemist sellise tehnikaga, mille puhul parema käe sõrmedega mängitakse noote kitarri sõrmlaual sarnaselt vasaku käe sõrmedega. Eelmise sajandi 50ndatel ja 60ndatel kasutasid seda võtet mõned džässkitarristid, näiteks Barney Kessel ja Emmett Chapman. Rokk-kitarrimängu üheks orgaaniliseks osaks muutis selle tehnika aga Eddie Van Halen.

IMG_0781w

Tekst: Toomas Vanem
Foto: Kris Moor

Eestikeelne vaste sõnale tapping võiks olla koputamine. Paljud kitarristid on kindlasti kursis, et vasaku käe sõrmedega saab noote ka legato’s mängida, s.t kõiki noote pole vaja medikaga välja mängida. Kui me võtame näiteks 3. keele 5.-lt krihvilt esimese sõrmega noodi C ja tahame järgmisena mängida samal keelel D-nooti 3. sõrmega 7. krihvil, siis on ka võimalus, et me ei mängi seda D-nooti medikaga, vaid paneme kerge löögiga 3. sõrme kitarrikaelale ja vajutame noodi kõlama (vt harjutus nr 1). Noodipildis tähistatakse seda tähega H (hammer-on). Tagurpidi liigutus hammer-on’ile on selline, et kerge tõmbega tõstame kitarrikeele pealt 3. sõrme üles, tõmmates keele helisema. Seda tähistatakse tähega P (pull-off). Ehk samal ajal, kui esimene sõrm hoiab C-nooti endiselt peal, saame uuesti noodi C, aga selliselt, et me pole parema käe medikaga keelt kordagi uuesti puudutanud. Mängisime 3 nooti ühe medikatõmbega. Ökonoomne, kas pole? See ongi kogu tapping– või hammering-tehnika põhialus.

Kui me nüüd lisame 12. krihvile parema käe sõrme selliselt, et mängime 3 nooti ühe keele peal (vt harjutus nr 2), ongi meil olemas kahe käe tapping’u tehnika. Lihtne!

Edasi. Me ei pea seda kõike tegema tingimata ühe keele peal, vaid üle kõigi 6 kitarrikeele (harjutus nr 3). Näide on Am-pentatoonika üle 6 keele. Kelle pillil on aga rohkem keeli, siis vastavalt on ka rohkem sebimist.

Järgnevalt pakun teile harjutada ja analüüsida tehnikanäiteid oma vastvalminud sooloalbumilt Toomas Vanem „I”.
Plaadi kolmanda loo „Ghost Story” intros toimub tapping teise ehk B-keele peal. Harjutus on üsna lihtne ja sarnaneb harjutusega nr 2. Erinevus seisneb selles, et parem käsi pole mitte staatiliselt paigal, vaid muudab kitarrikaelal noote (harjutus nr 4).

Loo „Flower Power” soolo alguses (2:00) on jällegi tapping, seekord Joe Satriani mõjudega. Kolm nooti keelel, ja siin vastupidiselt „Ghost Story” näitele on parema käe sõrm ühe krihvi peal paigal ning alla liigub vasak käsi (harjutus nr 5).
Järgmiseks võtame vaatluse alla loo „Birthday Illusions” (01:41) kuuesed noodigrupid ja mängitud on 4 nooti keelel, mis omakorda läheb üle laskuvaks fraasiks üle kõigi 5 keele (harjutus nr 6).

Järgmine näide on samuti loost „Birthday Illusions” (03:17), aga taktimõõt on 5/4 (harjutus nr 7). Pange tähele ka seda slide-liigutust, mis on tähistatud tähega (s).

Viimaks ka üks keerulisem näide: „Lonely Protoni” intros on selline trikk, et arpedžode mängimisel olen kasutanud kaheksat sõrme kitarrikaelal, ehk siis kummagi käe neli sõrme töötavad. Süsteem on 2 nooti keelel (harjutus nr 8), pöidlad n-ö puhkavad.

Head pilliharjutamist ja näpud villi!

Vaata noote ajakirja suvenumbrist (Kitarr 11/2014)

Tõmba alla kogu helinäidete pakk koos fonode ja aeglaste versioonidega SIIT.

Harjutus 1

Harjutus 2

Harjutus 3

Harjutus 4

Harjutus 5

Harjutus 6

Harjutus 7

Harjutus 8

Previous Bass: Lüüdiaharjutus
Next Rokimehe rütmitreening