Kõige lihtsam taskustuudio – Garageband


Rakenduse ülevaade

Kõikidele Maci kasutajatele on kindlasti tuttav toretseva hollowbody-kitarriga Garagebandi ikoon. Esimene versioon sellest „kodukasutaja salvestusstuudiost” tuli iga uue Apple’i arvutiga kaasa juba 2004. aastal ning on saanud uue versiooninumbri ja täiendusi peaaegu igal järgneval mudelil. iPadil, ja alates 1.1 versioonist ka iPhone’il kasutatav Garageband on oma esivanemast mõneski mõttes erinev. Oma laulu üles leidmiseks ei ole vaja osatagi ise pilli mängida, näpuosavuse ja ajastamisega saavad nutikad muusikariistad (Smart Drums, Smart Keyboard, Smart Guitar, Smart Bass) ise hakkama. Esimest korda nägingi selle kasutajana kolleegi eelkooliealist tütart, kes paari näpuliigutusega akorde vahetas.

Tekst ja fotod: Riho Kurg

Eks see tunduski algul pigem mänguasjana: akorde sai valida ainult ühes helistikus ja taktimõõt ning tempo olid Apple’i poolt enam-vähem ette antud. Uues versioonis on need puudused kõrvaldatud. Esimesi katsetusi saab teha ka sampleriga, salvestada klahvpillipartii ning mikrofoni kaudu kaasa laulda. Kitarristi jaoks on aga tõenäoliselt põnevam võimalus kasutada taskuseadet harjutusvõimendina, tuunerina või kiirelt käepärase „helistuudiona”.

 

Kuidas kitarri iPadiga ühendada?

Kõige lihtsam on elektroakustilist või elektrikitarri iPadiga ühendada kõrvaklapisisendi kaudu. Näiteks Griffin GuitarConnecti kaabliga – üks ots kitarri, teine iPadi. Tulemust saab kuulata nii kõrvaklappidest kui ka võimendi vahendusel. Viimasel juhul tuleb siiski eelistada võimalikult puhast kanalit või aktiivkõlarit. Tehnilisi lisavahendeid nii kõrvaklappide kui ka dock connector’i kaudu ühendamiseks on veel teisigi (iRig, Ampkit, Apogee Jam), neist on kavas lähemalt kirjutada mõnes järgmises ajakirjanumbris.

Valides seejärel instrumendina Guitar Ampi, pakub Garageband välja üheksa erineva kitarrivõimendi simulaatorit, mille disain ning nimed annavad aimu, millisest maailmanimega tootjast on eeskuju võetud:

Fender – Small Tweed Combo, Blackface Combo, Small Brownface
Vox – English Combo
Marshall – Vintage Stack, British Blues Combo
Orange – Sunshine Stack
Mesa/Boogie – Modern Stack
Hiwatt – Stadium Stack

Kas ja kui täpselt originaale järele aimatakse, jäägu Apple’i helitöötlusinseneride ning turundusinimeste südametunnistusele ja tooniotsijate omavahelise vaidluse teemaks. Päris kindlasti ei ole tegu oma klassi parimate simulaatoritega, aga samas on ka tunduvalt kehvemaid. Millegipärast on otsustatud, et vähemalt nuppe peab kõigil olema ühepalju – piisavalt, et algajal need segi läheks. Et segadusest natukenegi sotti saada, on kaasas ka kokku üle tosina võimendite ja pedaalide eelseadistuse, jahedast džässist kuni industriaalse metal’ini. Seejuures ei lase toonigeneraator end eriti segada sellest, mis tüüpi helipeadega on tegu, rääkimata tooninupu asendist. See ei olegi tingimata ja läbinisti halb omadus.
Valikus on ka kümme lisaefekti, mis kõlavad üsna iseloomutult, kuid annavad siiski ülevaate, mida salapäraste nimedega pedaalid, nagu fuzz, chorus või flanger tegema peaks. Neid on piisaval hulgal, et algaja saaks sobivat tooni otsides lootusetult ära eksida. Kohustuslikust kavast on puudu wah-wah, aga selletagi jätkub puhast avastusrõõmu ja katsetamist tundideks. Õnneks ei lasta eelseadistusi üle kirjutada ning need aitavad seiklushimulistel tagasitee leida.

Peale selle on rakendusel kena kujundusega kromaatiline häälestaja. Lühidalt – olemas on kõik, et oma idee kiirelt ja enam-vähem kuulatava heliga salvestada või lihtsalt harjutusi läbi mängida.

 

Kuidas harjutada?

Harjutamisel tekivad esimesed tõsisemad ebamugavused. Metronoomi kiiruse muutmine on peidetud seadistuste paneelile ja keerulisemaid taktimõõte kui 6/8 ei ole ette nähtud. Teiselt poolt saab kasutada aga tiksuja asemel Smart Drumi nimelist eksimatu rütmitajuga trummarit. Skaalade ja arpedžode treenimiseks on aga võimalik akordipõhja lasta mängida Smart Guitaril või Bassil.

Lugude õppimiseks tuleb aga originaali kuskil mujal mängida, sest iTunes’ist lugusid otse sisse importida pole lubatud. Muude rakenduste kaudu ringi minnes on tegelikult seegi teostatav, aga vaeva tuleb rohkem näha, kui tulemus väärt on. Garagebandi tugev külg on ikkagi võimalus ise enda lugusid luua.

 

Esimene oma lugu

Garagebandi loogika järgi algab kõik laulust, mida luua soovitakse. Kasutajale pakutakse valikut instrumente, mis salvestatakse eraldi heliribadele. Kohe alguses saab ära määrata helistiku, taktimõõdu ja tempo (vaikimisi C-mažoor, 4/4 ja 110 lööki minutis). Lugu jaguneb sektsioonideks, ehk mugavuse mõttes võiks salvestada keskmise salmi, 8 või 12 takti jagu korraga.

Traditsiooniliselt on esimeseks rajaks trummipartii – kõige kiirem on kokku panna Bass, Snare ja Hi-hat. Alguses olgu see pigem lihtsam, tuleb ka teistele pillidele ruumi jätta. Kuna harmoonia on meil juba peas ja akustilisel kitarril ennast läbi mänginud, siis järgmine rada võikski olla selle tarbeks. Etteantud akorde oskavad nii Smart Guitar kui ka Smart Keyboard automaatselt läbi sõrmitseda ja esimesel korral on see täitsa sobilik, ajapikku kuluvad nende esitatavad käigud pähe ja muutuvad igavaks.

Bassi jaoks on jällegi kaks võimalust, kas kasutada nutikat instrumenti või mängida ise oma basskitarri läbi võimendisimulaatori. Kahjuks puudub oktaavipedaal, mille abil bassikäik kitarril sisse mängida.

Kui sel viisil on kiire põhi laotud, võib end mõttes juba helirežissööri või produtsendi toolile istutada ning radade kokkumiksimist harjutada. Kui tundub, et võimalustest jääb puudu, saab lugu ka arvutiversiooni ümber tõsta. Isetegemise rõõmu jätkub ja selleks Garageband ju eelkõige ongi.

Artikkel ilmus ajakirjas “Kitarr” 1/2011

Previous Tasuta konsultatsioonid koolidele
Next Pilootkoolitusele registreerimine on lõppenud

No Comment

Leave a reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.